Kuvatud on postitused sildiga äss heliriba. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga äss heliriba. Kuva kõik postitused

kolmapäev, veebruar 26, 2014

American Hustle 2013 [ KINO ]

Kohe alguses tuli väike silmaorgasm ära - selle põhjustasid filmikompaniide logod täissuurel ekraanil stiilselt retrolikuks disainituna. Edasi järgmisena jälle gaas põhja vajutati, sest suures kaadris keegi tundmatu õllekõhuga poolkiilakas jorss sättis võltsparukajuppi pähe - tegelt aind korra oli segadus, minuti pärast  puhtdeduktiivselt aimasin, et see jorss on Christian Bale. Too ju ilmakuulus oma rollidele ka füüsiliselt 100% anduva tegelasega. No nagu Robert De Niro kohta legende räägitakse. Robi ise oli ka episoodilises osas, maffiaboss, kes oskas vabalt araabia keelt. Nu-nu, väga viis, et ta seal oli, tuletas mulle ühe filmi meelde, mida ammu olen tahtnud vaadata. A põhitegijateks mu silmis olid seekord hooopis naisosad - väga meeldisid mõlemad. Üks oli niisama väga ilus välimuselt ja kandis kleite välja  aga see teine...mmm....üle hulga aja sai lisaks välimusele kuulda ägedat seksikat naishäält, sellist veitsa kähedat. on just hääle pärast nüüd ametlikult lemmiknaisnäitleja mul isiklikus topis numero uno. Neljas peategelane -  FBI-kutt käis suht närvidele kogu filmi aga jällegi, parima naerukoha serveeris tema, siis kui tegi filmis oma ülemust järgi ( mossitamas ). A nagu selgub, tüüp ongi parodeerimiste peale mihkel, niiet ei imesta. Leivanumber ilmselt. Lisaks näitlemistele meeldis väga  kogu kujundus, see 70ndate atmosfäär oli nii mõnus. Elus esimest korda vaatasin spets järgi, kes filmi kostüümikunstnik võis olla - a väga ei näind biograafias midagi muud huvitavat ( 300 ja Watchman oli portfoolios tuntumatest ). Stiilne oli ka soundtrack, koheselt peale filmi kuulasin üle pluss kui hiljuti üks sofistikated melomaan käis külas siis vestluse taustaks mängis OST ja ühtegi nurinat ei tulnud musavaliku pihta, pigem kiita sai isegi.

    

esmaspäev, juuli 08, 2013

American Graffiti 1973 [ DVD ]

Mingi hetk peale filmi käimahakkamist tabas mind välk taevast kui kirjanduslikult väljenduda. Et nagu MISASJA! - üks mu läbi aegade lemmikfilme, ehk siis  Richard Linklateri "Dazed and confused" ei olegi oma kontseptsioonilt originaalne, mkmm, pole maailmas midagi uut a no mis seal ikka. Filmi hakkasin vaatama muidu suht ööhakul ja õieti tegin, sest tegevus toimuski ühel öösel, tegelasteks äsja keskkooli lõpetanud noored. Vahepeal oli ekraanil toimuv päris pimedas ka, niiet päevasel ajal vbla polekski niiväga aru saanud mis toimub. Toimus kõik kuuekümnendatel - nagu režhissöör George Lucas ütles, et hipipõlvkond oli peal ja siis ta tahtis oma noorusaega n.ö. dokumenteerida - kõike seda autodega kruiisimist ja tüdrukute sebimist ja muusikat ning raadio DJ kultust. Minu arust hästi dokumenteeritud, oli äge küll, eriti muusikaosa. Pidigi olema üks esimesi mainstream filme, mis kasutas tolleaja edetabelihitte, konkreetselt naturaalset ansamblimuusikat, mitte orkestratsiooniseadeid. Easy Rider 1969 aastal oli ennem selle lahendusega tehtud muusikaosas, tänapäeval on see norm a tollal peeti American Graffitit avangardfilmiks. Nojah, see oli teine film üldse Lucasel, esimene oli ka suht avangardne ulmekas THX1138. No ega ja oligi, et käsikirja teise täispika jaoks Lucas kirjutas valmis aga  stuudiod väga ei võtnud vedu. Kõik lükkasid tagasi selle projekti. Olevat öeldud, et "Mees meil on NIME vaja postrile" "Mismõttes nime - mul on tegelased 17 aastased, kus ma teile selle tähe leian?" imestas Lucas aga siis tuli Francis Coppolaga jutuks uus projekt ja Lucas pakkus, et ole hea hakka produtsendiks. No ja siis oli juba lihtsam - siin on teile NIMI. ( Coppolal oli eelmine aasta Godfather" just välja tulnud ). Muusika suhtes Lucas veel rääkis DVD lisades olevas pooleteisetunnises dokfilmis, et kõik lood sai ekstra valitud ja isegi veel nii ekstra, et ka stseenid said pmtselt tehtud nii, et sobiks parasjagu  taustal kõlava rocknroll hittlooga - soundtrack oli tõesti suurepärane. Film ise kvalifitseerub kahtlemata klassika alla, mis tähendab, et oli ka nüüd huvitav ja mitte igav vaatamine.

 

neljapäev, juuni 13, 2013

The Royal Tenenbaums 2001 [ DVD ]

Wes Anderson on Criterioni-meeste lemmiklaps kah. Viis tema filmi on kvaliteetkollektsiooni valitud! Arusaadav täitsa, on omamoodi stiilne vend se Wes, pean isegi tunnistama.   Bottle Rocketi kommentaarirajal  Owen Wilson rääkis, et James Caan olevat "ära lahendanud" Wesi filmide omapärasuse - nimelt  J.C. pakkus, et see tuleb sellest, et näitlejad on riides mitte nende isiksusele päris sobivalt, kergelt mööda aga see olevatki "see". Noh, eks see riietuseteema ka jaa aga äralahendamise koha pealt ise  ootasin lausa kordusvaatamist, koos Wesi enda kommentaariga mis siin Criterioni kettal leidus. Ja teist korda oligi kõvasti huvitavam, sest siin filmis on tõesti nii palju igasuguseid tahke ja kihte, et esimene kord kõike välja ei habla. Ja oligi üsna hea kommentaar jällegi - rahulikult Wes rääkis ja seletas, sümpaatselt. Kõik need muusikapalad näiteks ( musa on küll hea njuuhiga valitud stseenidesse ) rääkis artistide tausta ja ikka no kõigest suht põhjalikult, filmilokatsioonidest, et mitte tavaline NY pole see siin ning mida iganes, igas kaadris oli miskit toredat või siis muidu fun fakte ( Bill Murray naisele ei meeldinud tolle  habe aga Bill ikka kasvatas rolli pärast endale jms. ) . Ma arvan, et kui võimalust on, siis vaatan ka teised tema filmid ära, tundub selline mahe omapärane kerge kiiksuga kraam.

   


kolmapäev, juuni 12, 2013

Bottle Rocket 1996 [ DVD ]

Wes Anderson on mu arust kergelt kultussrezhissöör Eesti filmisõprade seas. Selline mulje on jäänud, vbla eksin. Rebasefilmi käsin kinos kunagi vaatamas, se nukuanimatsioon mis oli, too väga meeldis a see formaadi pärast juba äge, teised, päris mängukad olid kl kahtlased imo tal mis teinud varem - no jah, vist allvelaeva film polnud kõige õigem alustuseks kunagi ja sealt siis see arusaamatus. A kui Moonrise Kingdom nüüd välja tuli siis ühes foorumis ( mitte filmi omas ) üks kasutaja väga hästi ütles, et Wesi filmid on oma maailma teema, et love/hate suhe tema filmidega on  vaatajal. Hästi öeldud sest andis idee  alustada Wesi maailmaga tutvumist siis algusest. Debüütfilm kenasti jälle eliitdvdfirma Criterioni poolt välja antud kah. Kuule jaa - päris okei vaatamine, kui on sellise kergelt kiiksuga huumori tajumise võime olemas. Alguses imestasin, et mismõttes see Colin Wilson mängib a tuleb välja , et mitte aind ei mängi vaid kahasse kirjutasid stsena omal ajal Texase Ülikoolis õppides, nad ühes toas elasid. Korra panin kommentaariraja ka peale ning see kujunes nii heaks, et väga mõnus pärastlõuna sai veedetud veelkord filmi nautides - Owen ja Wes lõbusalt kahekesi jaurasid taustaks. Ainuke nurin, et nad mõlemad ühesuguse hääletooniga, raske vahet teha kes parasjagu räägib.



neljapäev, aprill 04, 2013

Spring Breakers 2013 [ KINO ]

Lllll
Pole kunagi kinos midagi nii halba näind. üritasin leida filmist mingit konksu, või sarkastilisust või nalja. aga ei. Kui selena gomes oli pool tundi nutnud tahtsin ära jalutada, mõtlein et ei lase raha raisku ja jäin vaatama. Magasin ka filmist 10 minutit, kahju, et partner üles äratas.
asp
Sisutu film,ei soovita minna vaatama ,kõige halvem kino kogemus sellega ja pole nagu reaalselt nii halba filmi varem näinud
s
2013 aasta mõttetuim film. peace
Kerli
Kõige halvem kinokogemus üldse...poleks uskunud, et nii halba filmi võimalik teha on. Täiesti sisutühi ja igasmõttes halb!
p
Esimene film, mille poole pealt sai minema kõnnitud. Isegi Kalev cramo mäng on huvitavam kui see sisutühi film.
krt
kõige mõttetum film vist mis ma kunagi näinud olen...
Kappa
Tõesti pole filmide osas kriitiline, kuid ainus hea asi selle filmi juures on soundtrack, muidu väga sisutühi
Triinu
Üks mõttetuimaid filme, mida ma üle pika aja näinud olen. Väga paljud kõndisid poole filmi pealt minema. Ei soovita kellelegi.
XxX
Võiks olla uus Oscar-filmi ajal minema kõndivate inimeste arvu poolest. See film oleks selle Oscari võitja. Lihtsalt täiesti sisustu film.
xxx
Pole pikka aega nii jama filmi otsa komistanud. Ei valeta kui filmi ajal 20 inimest mine kõndis !
Rustam
Äärmiselt halb film. Ei soovita kellelegi.
                                                                    Cinamon Tartu 


                          

teisipäev, veebruar 19, 2013

Godspeed you! Black emperor 1976 [ DVD ]

No mitte mingi nipigiga ei oleks arvand, et õhtul just selline film saab nähtud. A  Risko korraldas oma Tigutorni apartemendis ühe olemise, selle puhul, et  käis äsja indiekultusbändi My Bloody Valentine kontserdil Jaapanis. Korralik sushiorgia peeti ta juures maha ning kuulati päris mitu tiiru ühte jaapanikeelset bändi, mis ei olnud päris Jaapanist küll vaid Brooklynist, nimi ofc ei meenu. Igatahes üsna hipster õhtu, kui kedagi huvitab siis söögipildid on siin ( arigato ). No ja kui koju läksin siis istusin tugitoolis, kõht sushit täis ja pea kitarrimussi täis. Ja siis hakkas aretama pea, et kas mitte üks indiebänd ei võtnud oma nime ühe Jaapani filmi järgi ja kas  mitte see film vaatamata ei ole - noh - nüüdseks on selgunud, et tõsijutt, üks Kanada post-rock bänd nabis jah täispika nime omale selle doku järgi. A close enough - stiili mõttes pea-aegu indie, kui kuulata lugusi. A nimeandnud film ise oli päris ehe must-valge dokumentaal Jaapani noorte tsikligängist ja see oligi kõige ägedam, kui nad niisama ringi kruiisisid - supadupa  jap-psych-rock taustaks mängimas, seda luksust oli nii umbes viis kuus korda filmi jooksul, enamvähem ja kaadrid jooksid vabalt,  võimatu vist see soundtrack saada niisama kuulamiseks eraldi kuskilt. Vahepeal ei olnud nii huvitav, sest näitas nende vanemaid ja kodusi ja muidu flegmalt nagu japsid ikka vahest  passisid. Ja subsid ei olnud sünkis keskel, dvd variant - ei saanud midagi ette ka võtta nendega, sp ka jutuosad eriti ei läinud peale mulle.  A kokkuvõtteks võib öelda, et  oli täitsa meelest läinud ammu juba, et Jaapan on...noh...Jaapan.

Graffitit tehti  laia maaleripintsli ja värvipotiga

pühapäev, veebruar 17, 2013

Tabu 2012 [ DVD ]

Ei olnud plaanis üldse veel mitte see  "the most surprising film of the year" nagu poster lubab, ära vaadata niipea aga näed, inimene mõtleb, jumal juhib. Masterplaan oli iseenesest jätkuvalt Oscari-kandidaate kinos läbi vaadata.  A kui filmipäev kätte jõudis ning Forum Cinema kodukalt tahtsin kontrollida, et kuna Hanekese Amour seanss lõpeb, siis...ei olnd enam  kavas näha toda. "Imelik", mõtlesin, sest mul olid piletid ostetud ette ära  ja arvasin, et äkki mingi veebikala. A siis tuli varsti telefonikõne ka, et  "kuule, seda filmi ei olegi ju!". Piinlik lugu, sest deit oli ju sebitud, väga spetsiaalne - aastaid tagasi midagi nagu oli aga siis murti lilleõis peenralt maha kellegi poolt ja mingi paar kuud tagasi kuidagi FB-s hakkas suhtlemine jälle pihta, aeg-ajalt. Ja nüüd siis selline fopaa. Nojah, Ekraani kassast anti miinuspiletid mälestuseks ja raha tagasi ja vabandati aga ikkagi - palju õnne meile. Egas midagi - pakkusin välja asendusseansi enda pool  ja ma arvan, et Tabu oli suht ideaalne asendus Amourile, või mis? Algus oli küll natsa raske ja aeglane aga filmi teine pool oli  märksa parem, võiks isegi öelda, et selline  L'Artiste Portugali versioon. Date arvas, et väga ilus film, seda kindlasti.



kolmapäev, veebruar 06, 2013

Django unchained 2012 [ KINO ]

"Who's that stumblin' around in the dark? State your business or prepare to get winged!" - "Good cold evening gentlemen. Amongst your inventory iv'e been led to believe is a specimen i'm keen to aquire." Nii ta algas - Tarantino ammulubatud spagetivestern ( ise  väidab ta , et ei ole spagetikas vaid "southern", niisama edev tahab olla lissalt, imo  ) Jamie Bernard oma  Tarantino elulooraamatus kirjutas, et QT filmidel kehtib "expect the unexpected" ( oota ootamatut ) teooria ja Django puhul kehtis see ju täiega. Kogu aeg oli mingi kavalus sees ja ei teadnud mismoodi üks või teine stseen lõppeda võib ja oligi põnev mul, kui vaatajal. No ja kui just põnev parasjagu polnud siis oli niisama eyecandy sest  ilus oli ka kogu aeg, kõik see ajastu ma mõtlen, detailid paigas, hea töö kujunduse poolest. Äh, misma siin ikka jauran, ülikõva oli kõik, see 3h lendas üsna käbe, ei saanud arugi, kui läbi. Tõepoolest, vabalt võiks minna kunagi ka teist korda vaatama - seda ma ise muidu hellalt imestasin, kui ükspäev oli järjekordselt tõsine tahtmine  kinno Django pärast  minna ja siis kui jutuks tuli see kinoplaan, Tauri poolt eelnevalt läbi hüpates, oli too kohe nõus teist korda vaatama minema - "mismõttes, 3 tunnine film ju" imestasin endamisi a siiski tooõhtu  ei jõudnudki... A ja seda kiidan ka, et kui  reaalne minek oli lõpuks, siis ettenägelikult lendasin peale  ilusti täesti väljapuhanuna, ikkagi inimene suudab õppida eelnevast kogemusest, ära sa ütle. No ja peale filmi olin veel nii reibas, et koju jõudes  koheselt laadisin alla filmi soundtracki mille saatel  tegin üks mehine liharoog ja  tantsisin omaette paar tantsusammu toas, seda nalja pole  tükk aega juhtunud :D



neljapäev, jaanuar 31, 2013

Hammer 1972

Olen eluaeg arvand ,et Fred Williamsoni  hüüdnimi "The Hammer" pärineb just siit filmist aga ei ole päris nii. Tuleb välja, et Fredi kutsuti tema varasema  ameerika jalgpallimängu karjääri  ajal  juba haamriks. Spordikarjäär oli tubli tal,  kuni 70ndate alguseni, siis filmide  "Sweet Sweetback's Baadasssss Song" ning  "Shaft" linastudes blaxploitation-buum lahti läks  ja Fred oli õigel ajal õiges kohas ja pikk filmikarjäär sai alguse. Enamasti küll just selles blaxploitation žanris ja hilisemalt lugematutes b-kategooria actionrompides möllas musklis bakenbard ikka kõvasti ja tema nimi oli tihti kõige suuremalt plakatite peal. "Hammer" filmina oli  nagu blaxploitation ikka - põhiline väärtus, minu jaoks eelkõige peitub  soundtrackides,  mis on neis alati super vinge - "wahka-wahka wah-wah-wah - juu bääääd muthaffff... pum-burum-bubumm" nii need meloodiad tavaliselt kõlavad, laiade autode kihutamiste taustaks ja siis tolleajakohta ülicooli  attitude edasiandmine peakangelase poolt. Sisu on enamasti puhas pulp aga leidub ka kõvemaid pähkleid aga need tulevad žanri arenedes kuskil seal 70ndate teisel poolel ja neist kirjutab kunagi hiljem kindlasti rohkem. Näitlemine on tavaliselt suht puine aga siin mängivad teised elemendid. Pealegi ei ole mina, valge eestlane kindlasti mitte sihtgrupp neil filmidel. A lahe ikka, coolnessi pärast juba. Hammeris muidugi oli lisaks ka raskekaalu poksimist veidi, see boonuseks mu silmis alati.

kolmapäev, jaanuar 16, 2013

Death Wish 1974 [ DVD ]

"Bronson"is  mitu korda meenutati selle hüüdnime päritolu, mis tolle filmi kangelasel oli, ehk siis -  Charles Bronsonit ja tema Death Wishi ja see ilmne jumalik märk selle pihta, et olengi siin ennast pikemat aega juba kokku võtnud, et see kultus...eee...mis ta nüüd teebki -  heksaloogia?... ilusti üle vaadata. Esimest osa olin varem juba näind, mäletasin, et nagu igavavõitu aga eks seitsmekümnendate filmidel ongi see teema tihti, et  oligi aega rohkem käes ja karakterit sai deebimalt välja mängida. Eks see oleneb, millises meeleolus ise oled, sageli oled ise ka sellises lazyass staadiumis ja siis sobib selline 70ndate tempo ülihästi.  Eriti, kui Herbie Hancock soundtracki eest hoolitsenud - päris hea kraam on see ka eraldi kuulamiseks. Film tegelt siiski, olgem ausad oli  jätkuvalt kerge venimuse tähe all vaadatav ja Herbie fusionfunk küll päästis vahest aga väheks jäi seda. Nu veel päästis filmi noor Jeff Goldblum, kes üht jõuguliiget mängis ja võttis lahedaid pätipoose seal  aga see ikka kõrvalosa ja pikalt teda ei näinud. Aga see sissejuhatus ja loodame, et kaheksakümnedndatel tehtud järjeosades saab täie raha eest tolleaja filmide totakaid pungipätijõuke näha ning CB on üks cool vana eluaeg olnud ja mitte väga rabeleja tüüp eks seda peab ka arvestama.




neljapäev, detsember 20, 2012

Lawless 2012 [ KINO ]

Seda filmi sai küll nüüd pikalt oodatud. Mitte päris sellles võtmes, et ootad VÄGA  -  ses mõttes kiiret ei olnud tõesti aga maailma esikas oli 31 august ja  mäletan väga hästi, et Forum Cinema  oli kuupäevaks Eesti esikale pandud 12 september. No ja siis ootasidki, aga ei miskit. Igatahes tundus nokitav teema - suure depressiooni ja keeluseaduse ajastu USA-s kolmekümnendatel, maffia ja salaviin. Tegijad mehed ka kõik kirjas - maakera kuklapoolelt Nick Cave käsikirja autor ( Matt Bounduranti  "The wettest country of the world" romaani baasil, pojapoeg ta filmis olnud vendadel üks )  ja John Hillcoat rež. Nende varasem koostöö The Proposition oli päris tahe tükk, mäletan. Siis näitlejatest muidugi totaalne isiklik lemmik Gary Oldman, keda oleks võinud rohkem kasutada ( alati rohkem ) ja  Tom Hardy - selle venna rollidel tasub  silma peal hoida, kutt võtab põhjalikult ette oma osatäitmised. Viimane uudis oli hiljuti, et uus Mad Max on tema, kiidan heaks. No ja Guy Pearce samuti on nii mõneski filmis vägagi okoo osatäitmisega hakkama saanud. Vahepeal lugesin veel keeluseaduse kohta veitsa ajalugu ka lisaks ja seda enam tahtsin näha  aga mida polnud oli film suurel ekraanil. Pea-aegu oleks tõesti dvd variandi valinud aga nagu ütleb vanasõna - parem Hilja, kui mitte keegi ja nüüd siis, aasta lõpuks halastati. Kinno läksin nüüd mitte väga suurte ootustega, sest enamus kriitikuid sildistas keskpärase pähe. Enim meeldis mulle Sight and Soundi okt numbri  spetsiaalne artikkel  "The moonshine boys" kus kirjutati pikemalt  sellest gangsterkrimifilmi alamžanrist - nimelt siis salaalkoholi teemal filmid  - mis olevat veelgi spetsiifilisemalt aind USA ja Skandinaavia kinos esindatud. Kokkuvõttes oli ka S&S arvamus, et on erinevaid katseid olnud aga päris sellist tippfilmi veel pole ( inc Lawless ). Mõned nimed noppisin välja, eks näis. Nii aga siis nüüd kinos  olin küll pmtselt kohe teemas sees ja mulle väga meeldis. Kõik see loodus mis seal oli ( huvitav, mis puud need on sellised, mis seal olid, oksad ripuvad maani, väga lahe ), ajastu ning näitlejad olid nagu peab tasemel. Pluss maitsekad muusikapalad taustaks ( Nick Cavel tuleb või on juba väljas uus plaat muide, Koit Raudsepp kiitis igathes ette juba  hiljuti oma saates ). Vbla veidi liiga vägivaldne  kohati - kõrval mul paar kohta üks õrnema soo esindaja üsna emotsionaalselt oigas ja ägas  aga pärast juba leppis  ja tulid aind sosinad "oh jumal! stiilis. A see ei segand vaatamist pealegi oli balansseeritud suht vist filmitegijatel ikka see vägivald kokkuvõttes ja ju siis oli selline aeg.  Lisaks kiidan  ka postrimaailma -  olen hiljuti täheldanud trendi , et  igale tegelasele oma poster, seekord postriportreed on  hästi tehtud. Lisaks on veel ekstra kunstnike poolt disainitud stiilset kraami. Et kui virisema peaks siis sedasama mis alguseski nurisesin - oleks võinud saalist väljuda sügisõhku ja kirjude vahtralehtede maailma aga mitte külma talvehange lennata.




neljapäev, detsember 13, 2012

The Raid 2012 [ DVD ]

Voh - see oli see film misma tahtsin pöffil näha, aga ei olnd neil kavas. Väga kahju sest mõelda vaid mis elamuse saaks suurel ekraanil kinos...mmm. Aasta kaklus, meibi läbi aegade parim kaklus - pakub The Raidile tiitlit ajakiri Total Film ja õigusega. All killer, no filler! iseloomustatakse veel ja nii ta oli - selles filmis muud pole kui armutu andmine - tõsijutt. Ja ei saa öelda, et poleks oodanud juba jupp aega mõnda ägedust mis Tony Jaa Ong - Baki vääriline oleks ja lõpuks siis ootus lõppes  ning vääriline  mantlipärija olemas. Huvitav on see, et täis 100% aasia teema ei olegi - režhisööriks Welshi päritolu Gareth Evans - kelle eelmist fiilmi Merantau soovitab TF ka vaadata kui Raid istus - olevat eelsoojendus. ( soovitatakse veel  Ong Baki-i ja Hongkongi 2005 aasta allstar brawlerit Kill Zone. Yes, sir! Vaatan kindlasti soovitused üle, kui võimalik! ). TF-is oli veel intekas Evansiga järje teemal ja tundub, et The Raid 2 tuleb veel ägedam sest mitte enam tornis vaid tänavatel hakkab möll kehtima, jei! Väga meeldis film, sest sain selle haleda pöffitünga nüüd heastada ja selle suure ekraani vaatamise võib ju mingi sõpradega koos kuskil välja nuputada, blu-ray disk tasuks soetamist nkn, sest seal peal nagu dvd-lgi päris korralikult ekstraid: dir comm, intekad erinevad ntx Linkin Park bändimehega päris mitu - too  musa eest vastutas ja põhinali extrates muidugist savianimatsioon Claycat : The Raid mis siis võtab kolme mintsiga asja kokku (filmi mittenäinutel vist võib spoilerdada se veitsa aga samas pole siin küll sisu kui selline oluline absull imo!).



esmaspäev, detsember 03, 2012

Stray cat rock : Sex hunter 1970 [ KINO, PÖFF ]

Originaalfilmirullid lubati käiku lasta Nikkatsu 100 juubeli puhul Pöffil! Nii oligi, õnneks mingeid teh viperusi vms jama ei olnud ja sai päris korraliku elamuse! Kõrval mul istus küll üks paar, kes ilmselgelt pealkirja peale kohale ilmusid ja suht pettumus oli neil et "armastust" ei näidatud - nii nad sosistasid seal omavahel - "kakskümmend minutit juba ja armastust ei olegi näidatud?!". Nojah, aga näidati ju muidu vingeid psühhedeelelisi klubijazzibände ja hashiseorgiaid ja aastanummer ikkagi 1970 ning Nikkatsu labeli all treiti Jaapanis selliseid pulp-crime-flicke päris ohtralt, liinitööna pmtselt. Et isiklikult  meeldiski kõigerohkem tõsiasi, et sai originaalfilmi tehnilist esitlust nautida, sisu  kommenteerida ei oska sest see ei ole  väga oluline antud juhul mu arust. Alati saab imdbst juurde lugeda vms kui segaseks jääb. Kolmanda pöffifilmiga jäin kokkuvõttes rahule, väga kõva töö ikka, et originaali pealt sai näha, mulle kui vanale veteranile on sellised detailid midagi hingele, nüüh!

reede, november 30, 2012

L'appollonide/House of tolerance 2011 [ DVD ]

Kuna prantslased viimased korrad  hirmu genereerida ei suutnud siis mõtlesin, et ehk sobib tõesti rohkem armuga proovida, et kuidas see välja näeb uuemas kinokunstis neil  ja Pöff ka käib  linna peal siis päris sobiks vist pigem selline festivalifilm pärastlõuna veetmiseks mõnusalt kodus. Kõmu oli aasta jooksul piisavalt kogunenud L'appolonide kohta kah ning oma silm ikka kuningas. Kõmu all ma pean silmas ajakirja Sight and soundi  mitmeleheküljelist  analüüsi ja reviewd ja intekat režissööriga, keda  üheks neljast "prantsuse uusekstremistiks" ristiti artiklis seal neil  ning mingil määral eesti raskekahurvägi filmikriitikute seast oli ka elevil ju profiarvustustes. Teema iseenesest sobis - eelmise sajandivahetuse ajastu ja Pariisi lõbumaja eluolu, huvitav ju. Filmi algus oli vägagi üllatavalt äge - tiitrid ja soundtrack mis taustaks valitud aaaga siis nagu hääbus ära ja pmtselt korra või paar oli sellist päris teravat etteastet ning jälle läks rahulikuks. Aga samas kuidagi harjusin ära ja hei! - see ju tasuta mul seanss tänu eelmise vaatamiskorra heliprobleemidele niiet võtsingi ülimalt rahulikult rohelise tee ja küpsistega ja teadsin ju ette ka, et tegu kunsti või väärt või mis iganes see nimi on ( art-house?) lahtrisse kuuluva filmiga. Olen hullemaidki näinud igavuselt ja pean tunnistama, et isegi  tõmbas see kaks tundi täitsa sinna majarütmi sisse. Nende kunstihaipidega peabki reservatsiooniga võtma, siis on kõik korras. Üledoosi saada ei tahaks ainult,  isiklik filmipoliitika on selline, et aastas mõned ikka ette võtan vaadata. Dvd lisades oli näitlejate casting 16 minti ja siis veel Bertnard Bonelloga making of  - tundus, et tüüp teab , mis teeb ja täitsa sümpaatselt asjatas seal võtteplatsil "uusekstremisti" kohta, ootasin hullemat.



esmaspäev, november 26, 2012

Nadja 1994 [ DVD ]

Oot, misma ütlesin eelmises postis "The Addictioni" koha, et deep-deep film? Noh, Nadja on sel juhul triple-deep. Jah tõmbas leveli veel rohkem üles, midagi pole öelda. Produtsendinimi hoiatas ju tegelt ette ja härra produtsent oli ise ka filmis esindatud väikse kõrvalrolliga ( surnukuuri retseptsionist ). Ega kui nii umbes alguses mingi aeg esimese sumina sisse viskas tulid vanad David Lynchi asjad meelde küll. Ma kahtlustangi ise päris tõsiselt, et vana ise vahepeal kaamera taga oli või juhendas a vist ei olnud ikka, vaatasin oma raamaturiiulist ekstra huvi pärast Lynchi teostest järgi aga  väga ei olnud midfagi Nadja kohta ju siis oli aind produtsent ja cameo. Tuntud härrasi oli veel - Peter Fonda tormas pikad hipijuuksed peas ringi ja haamerdas puuvaiu sisse kuhugi. Kuhu täpselt jäi selgusetuks nagu enamus filmi, sest nagu öeldud deep-deep-deep kõik möll kokku jälle. Subtiitreid polnud ja paraku jäi palju kõnelusi jälle arusaamatuks, tundus, et pandi jälle filosoofiat kõvasti. Ses mõttes on varuplaan otsida üles vana vhs, mis peaks olema ETVst lindistatud, kui leiab. Imdb-s üks väitis sealses foorumis, et kolm korda jäi magama filmi jooksul - no seda muret ei olnud siiski, sest pilt oli cool, avangardne ja kui eelmine vambiirikas oli must-valge, siis nüüd trumbati üle - vahepeal tõmmas rastrisse, niiet alguses tekkis kahtlus kas äkki mul mängija on perses või midagi. Aga ei oligi kunstiliselt nii taodeldud vms. Märkimisväärne on heliriba - see oli indie ja trip-hop põhiliselt. Verve, My Bloody Valentine, Portishead jt. Youtubes üleval ka Portisheadi muusikaga esimene stseen - mulle meeldib väga sealolev ainuke kommentaar :)



pühapäev, november 25, 2012

The Addiction 1995 [ DVD ]

Deep deep kraam. Must-valge tänapäeva New Yorgis toimuv vampiirfilm, kus tekstiosas vajutatakse nii, et hakka või ise mingit filosoofiateost lugema. Tähendab hakkangi varsti. Ja see ei ole siin mingi irooniliselt öeldud, tundub huvitav teema filosoofia ja võiks veitsa rohkem kursis olla küll. Sest tänase seisuga paraku filmi tekstipõhine osa läks  päris kõrgelt üle minu mõistuse, ehhki olid eestikeelsed subtiitrid täitsa olemas dvd-l.Väga kvaliteet needki polnud sest  see balti turule mõeldud säästutoodang - dvd pildiformaat 4:3, ekstratest oli ainult läti mingi dzuudoklubi photoshopis tehtud reklaam. Heli siiski oli 5.1. Aga ma tean välismaalgi on 16:9 formaadis ja subsidega versioon The Addictionist  tagaotsitud. Niiet olgem õnnelikud sellegi üle mis on. Nojah kuna teksti ja seega enamus sisu poolest ma siin kaasa mõelda ei saanud eriti  siis   nautisin niisama stiilselt filmitud  NY tänavaid, mille peale Abel Ferrara meister on, taustaks filmi heliribal kõlamas "I wanna get high" Cypress Hilli esituses ja tase oli ju kõrgele aetud seekord näitlejate poolest - indieprintsess Lili Taylor ning talle sekundeerimas filmi teisel poolel välja ilmunud Christoper Walken oma tuntud high level coolnessis ja  paar tuntud tegelast Sopranode sarjast pakkusid väikest äratundmisrõõmu. 90ndate underground rap muusika sõpsidele on kindlasti tähelepanuväärne selliste bändide nagu  Onyx ja Flatlinerz liikmete esindatus siin filmis nii mõneski stseenis. Kui  alguses ma siin kirjutasin, et see film tekitas tahtmise veidi sügavama kirjandusega tutvumist teha  siis tegelikult Christoper Walkeni tegelane otseselt soovitabki nii teha, vastates Lili Taylori tegelase  küsimusele : "What's gonna happen to me?"  niiviisi : Read the books. Sartre, Beckett. Who do you think they're talking about? You think they're works of fiction?