The Act of Killing 2012 [ DVD ]

FB-s väiksed oma filmisõpside postid andsid  ( umbes aasta tagasi oli vist )  teada, et tegu "wtf-ma-just-nägin" tüüpi asjaga. Noja Heikki noogutas, et jaa, nii tõesti on, kui luuravalt kunagi uurisin filmi kohta. Eks trummi löödi kõvasti, välismaistes ajakirjades ja filmilehekülgedel samuti igalpoool ülivõrded ainult, niiet kui oli kunagi Oscari-ennustus siis panin isegi doku kategoorias pimesi võitjaks  TAOK, aga näed, ei võitnudki. A no kuna niipalju kõmu filmi ümber siis pmtselt kohustuslik oma silmaga üle vaadata einvei. Alguses oli väike paanika, sest subse ei pakutud menüüs - selgus, et olid küll, aga hardcoded, sellised suht kribud, imelik sest muidu dvd oli väga soliidne - kaheplaadine, esimesel kettal leidus peale filmi kinoversiooni veel režhissööriga 40ne minutiline intekas, kus too rääkis, et 8 aastat võttis tegemine aega ja kommenteeris  mõningaid olulisemaid  kohti filmist, siis oli  ajakirja VICE poolne videotutvustus ja ka produtsendid saivad eraldi extralõigu - Werner Hertzog seal isiklikult ennustas, et ega sellist dokumentaali ei tehta enam nii kolmekümne aasta jooksul vähemalt. Noja siis olid deleted stseenid. Teisel kettal on filmist 160 minutiline variant, koos rež ja Werner Hertzogi kommentaariga aga no ma ei tea, niiväga ei imponeerinud kogu see pull siiski mulle kokkuvõttes, et seda pikka versiooni veel üle vaadata. A ja see oli tähelepanuväärne ning jäi silma, et lõputiitrites oli VÄGA palju "anonymous" tegelasi ja ka tegijaid. Thank you osas oli veitsa naljakas, et  mitu korda teiste nimede seas "anonymous" esines  a no eks kogu see film oli sihuke kiiksuga.

                           

O Gringo 2011 [ DVD ]

Hakkasin oma personaalse Balkanifilmifestivaliga  pihta eelmine kuu algus kuid siis sekkus kuningas jalgpall MM-i näol ning oligi krõska filminduse ja blogindusega. A nüüd jätkame sealt kus pooleli jäi, väljajuhatuseks jalkast ning tagasi teemasse  sobis dokumentaal -"O Gringo" eriliselt toredasti. Ühest Serbia jalgpallurist ( Dejan Petkovic ), kes Brasiilias olevat megakuulus, isegi jumala staatuses, nii ma filmitutvustusest lugesin. Algul olin veidi umbusklik, et äkki tegu libadokiga aga filmi edenedes tundus, et õige kraam. Noh, kahtlusi tekitas  hüüdnimi "Rambo"  ja siis veel see, et no ei olnud mitte midagi kuulnud tüübist varem aga ega ta rahvuskoondises õieti mängida ei saanud, väga mõtlikuks ja peaaegu pisar tuli silma lausa, kui selle kohta päriti talt... Mõnus doku, mulle jalgpalli juures meeldib ka kaasaskäiv melu ja fänlus ning seda näidati suht rohkelt, boonuseks oli veel kaadreid Euroopa ühe kreisima fännibaasi - Belgradi  "Crverna Zvezda" mölludest. Väravaid oli tore vaadata, ehedas lõunaameerikalikus videopildis harva näeb neid. Kõva kärbes see Pet - filmis vist ei mainitudki aga nüüd  wikist loen, et Serbia on ta oma aukonsulaadiks Braziilias määranud! Muusika oli ka mõnus -  alguses balkanlikku pasunamussi kostus aga siis  hiljem tuli juba domineerivamalt sambarütme taustaks. 

                            

The Other Dream Team 2012

Kodulinna korvpallikoondis teeb see hooaeg kl mehetegusi. Eile õhtul Gert Kullamäe juhtimisel sai Eurochallenge vahegrupi esikoht kindlustatud ja  Gert Dorbek arvas delfis, et nüüd Final Four ja siis veel edasi! Õige! See hooaeg on kaks Leedu mängijat ka meil pundis, kes vägagi korralikult lammutavad. Leedu korvpallist üldiselt on hiljuti Sundance festivaliligi linastunud spordidokk valminud, mis tahtis koos (korvpalli)sõpsidega vaatamist tükk aega juba. Oli palju ajaloolisi kaadreid, lisaks spetsiaalsetele spordiomadele ka Baltimaade vabanemisest nõukogude okupatsioonist, lisaks sai teada filmist nii mõningaidki täitsa kohe väga üllatavaid seiku -  näiteks kui Grateful Dead mängu sekkus siis oli kl wtf moment aga suht cool värk. Keskel läks tegelt vast liiga poliitajalooliseks aga siis keeras jälle ilusti spordi peale tagasi ja eks ta oli vast välismaa vaatajatele vajalik, see ajaloo osa. Eestitki mainiti päris mitu korda ning Tiit Sokk oli ajaloolistes Souli - olümpiavõistluste kaadrites ilusti sees. Eesti delegatsiooni sissemarssi Barcelona OM 92 näitas ka spets eraldi kaadris, seda siis jälle ses ajaloo võtmes. Lõpp oli emotsionaalne, nagu peab. Korvpallihuvilisele suht maiuspala see doku, arvan ma.

Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha 2013 [ KINO ]

"Riigimeeste" TV-sarja teise hooaja esimene osa oli nüüd küll, olgem ausad,   pääris suur pettumus. Enam-vähem kogu esimese hooaja töötav näitlejaansambel on miskipärast kinga saanud ja halba külateatrit meenutav jant toimus hoopis. Nojah, egas midagi. Kinno sai nüüd pmtselt selle pärast mindudki, et äkki see film on midagigi ja aitab seda saadud pettumust leevendada. FB-s igatahes tuttavad kiitsid. Ma seda põhietendust ei ole  näinud - Eesti suurkogu -  aga on olemas dvd variant, saab järgi vaadata ilusti. Sest huvi tekkis, peale kino, just osalevate näitlejate pärast, Riigimeeste põhikaader ikkagist tegutseb seal nagu  täheldasin ( see selgitab ka  ühtlasi seda fenomeni, miks nii hea see esimene hooaeg välja kukkus, eks  tüübid olid juba teemas sees ). Veel jäi meelde siin dokust Ene Liis Semper, kellest õhkus sellist võimukust, et nagu tema oleks kõige taga peenelt siin, mitte kirjas olnud lavastaja. Iseenesest teema ei üllatanud kuidagi - 2005 aastal Tsehhid tegid isegi veitsa lahedama dokumentaali, seal rahvast hullutati ühe olematu kaubanduskeskuse avamisega, pmtselt samamoodi  - läbi gigantse reklaamikampaania lollitatakse massid ära. Easy game. No ja siis tuletas meelde se doku, et võiks sel aastal ilmunud paar Eesti poliitikaelust ilmunud  raamatuhitti läbi lugeda ning  Daniel Vaariku "Praktikaaruanne" kah on  lugemata. A nii üleüldiselt, selline Eesti stiilis "ärapanemine" endale väga ei meeldi, samas kinos oli mõnus, igav ei hakanud.

                                     

Beats, Rhymes & Life: The Travels of a Tribe Called Quest 2011 [ DVD ]

Yo! On mis see rap tänapäeval on aga vanakooli oma mulle meeldib. Niiet Michael Rapaporti doku suhtes eelarvamusi polnud. Kutt rääkis kommentaarirajal ise, et oli üsna ärevil tegelt, kui Sundance festivalil esikas toimus aga siis kui need coolid animeeritud tiitrid hakkasid ning taustaks "Can I kick it" kõlas, siis piilus ringi ja nägi, et publik saalis oli nagu  suu lahti ja "yeah!" emotsioon, siis sai aru, et polnud siin midagi muretseda, et õieti tegi, kui selle pundi loo üles filmis. No mul isiklikult endal näiteks TCQ plaate kodus ei ole, küll aga De La Soul ja Jungle Brothers on ja selgus filmis, et oligi omaette liin selline räpimaailmas, "The Native tongues" liikumise all tuntud. Beastie Boysi tüübid arutlesid DVD  lisamaterjalil, deleted stseenide rubriigis väga õieti, et need kolm gruppi olid nagu pehmema, laidbäkilikuma ja jazzilikuma soundiga ja ei karjunud mikrisse nii nagu seda Run DMC koolkond tollal viljeles. Intelligentsemad tekstide osas ja riietuse ning stiili osas ekstravagantsemad. Jumala õige jutt. Muidu iseenesest suht tavaline bändidoku, sai teada kuidas alustati, kuulsaks saadi ja peale kolme klassikaks muutunud albumeid vaikselt ära hakkas vajuma teema ja laiali mindi. Ise nad arvasid, et liiga palju sai koos oldud ja tõenäoliselt ei tule enam ühtegi uut stuudioplaati. Üks grupi tüüpidest ütles väga õieti, et nüüd on teised ajad ja üks pani üldse omaette killu, et "üldiselt on olukord praegu selline, et nagu öeldakse - sex and drugs and rock'n'roll, siis ma võin hetkel ka ilma selle roknrolli osata elada". Äge dokk kokkuvõttes, kommentaar ka oli  täitsa kuulatav. Režhissöörist veel niipalju, et jube tuttav nägu tundus  ja nüüd on selgus majas - kutt mängis "True Romances" seda tüüpi, kes kangesti näitlejaks tahtis saada.

 

Warren Ellis : Captured Ghosts 2011

Kes on Warren Ellis? Küberpungivisionäär, NASA kosmoseprojektide prohvet, kirjanik, tulevikufilosoof, koomiksikirjutaja, ahelsuitsetaja, viskisõber, kiilakas ning habemega inglane, esimese hooga siis sellised iseloomustavad märksõnad. Nu ise teadsin Warrenit eelkõige kui koomiksikirjutajat ja eks ta ole sel alal kõige kuulsam ka, siin dokuski enamus aega koomiksitest räägitakse ( ja näidatakse ). Aga et ta selline rebel on - terve filmi ajal, kui temaga intervuud tehti siis kummutas viskiklaasi või lonksas redbullipurgist ja kiskus sigaretti, see oli küll uudiseks. Ise väitis, et ükskord proovis maha jätta aga nii halb hakkas, et lõpetas haiglas ja nüüd kisub edasi, et ta ei saa teisiti. Üks naissõberfänn arvas selle peale siin filmis, et see jutt on ainuke BS mis Warren  ajanud on. Üldiselt sai kõvasti kiita tüüp, kõik rääkisid, et jumala tore ja heasüdamega mees on. Selle peale kõhistas vana naerda ja mängis solvunut ning lubas neile ütlejatele, ma ei söandagi siin korrata, mida teha. Ütlejad old muidu sellised tegelased nagu Garth Ennis, Ben Templesmith, Grant Morrison ja paljud teised  respektaablid nimed. Fänbase on tal tugev. Eks endalgi on tema koomikseid riiulis ja ilmselt lisandub neid veel. Järgmise aasta alguses näiteks on ilmumas tema paljukiidetud Planetary sarja omnibus ning dokus suudeti huvi tekitada (anti)superkangelaste -sarja The Authority vastu. Võib äge olla küll arvestades miuke rebel ta on. Mainstream Hollywoodki on ta ühe koomiksi ära realiseerinud - kinofilm RED Bruce Willisega peaosas, mille teine osa  kohe kinno jõuab on Warren Ellise koomiksi baasil loodud.

                        

Justice - A Cross The Universe 2008 [ DVD ]

Filmiõhtu jätkus vähendatud koosseisus, need kes magama jäid eelmine film ärkasid üles ja tegid nahad. Endal küll und polnud ja sp oli ettepanek veel midagi vaadata äärmiselt teretulnud. Mingi selline tunnine dokk oleks hea ning täpselt see retsept, mis doktor välja kirjutas leiduski. A Cross The Universe -  Prantsuse elektrobändi Justice Ameerika-tuurist 2008 aastal .  Üks neljast kaamera juhendajast on  siin Romain "Cinema verite style" Gavras (  Our day will come ). Bändimehed ise samuti filmisid mõned jupid. Eks võibki vast öelda iseloomustamaks filmi, et üsna jupiline oligi ; ). Aga oma tunnise pikkuse täitis ilusti ära - huvitav ju, mismoodi backstages elu käib - lõpupoole möllud  meenutasid kohati selle aasta hittfilmi Spring Breakersi taset. Kusjuures ei olnud ainult  bänd ja kontserdid vaid eraldi jälgiti ka tuuri bussijuhti ( ülim rahu ) ja kas bändi manager oli see, kes USA relvaseadustest lugu pidas - see, kes relvapoes Die Hard plakatit nähes pidi tunnustavalt ära mainima, et "ma olen seda filmi kõige rohkem vaadanud!".   Ise olen ACrossi kaks korda näinud nüüd ja vabalt võib ka rohkem vaadata - see DVD on kaasas  samanimelise live - albumiga, boonusena.

 

Godspeed you! Black emperor 1976 [ DVD ]

No mitte mingi nipigiga ei oleks arvand, et õhtul just selline film saab nähtud. A  Risko korraldas oma Tigutorni apartemendis ühe olemise, selle puhul, et  käis äsja indiekultusbändi My Bloody Valentine kontserdil Jaapanis. Korralik sushiorgia peeti ta juures maha ning kuulati päris mitu tiiru ühte jaapanikeelset bändi, mis ei olnud päris Jaapanist küll vaid Brooklynist, nimi ofc ei meenu. Igatahes üsna hipster õhtu, kui kedagi huvitab siis söögipildid on siin ( arigato ). No ja kui koju läksin siis istusin tugitoolis, kõht sushit täis ja pea kitarrimussi täis. Ja siis hakkas aretama pea, et kas mitte üks indiebänd ei võtnud oma nime ühe Jaapani filmi järgi ja kas  mitte see film vaatamata ei ole - noh - nüüdseks on selgunud, et tõsijutt, üks Kanada post-rock bänd nabis jah täispika nime omale selle doku järgi. A close enough - stiili mõttes pea-aegu indie, kui kuulata lugusi. A nimeandnud film ise oli päris ehe must-valge dokumentaal Jaapani noorte tsikligängist ja see oligi kõige ägedam, kui nad niisama ringi kruiisisid - supadupa  jap-psych-rock taustaks mängimas, seda luksust oli nii umbes viis kuus korda filmi jooksul, enamvähem ja kaadrid jooksid vabalt,  võimatu vist see soundtrack saada niisama kuulamiseks eraldi kuskilt. Vahepeal ei olnud nii huvitav, sest näitas nende vanemaid ja kodusi ja muidu flegmalt nagu japsid ikka vahest  passisid. Ja subsid ei olnud sünkis keskel, dvd variant - ei saanud midagi ette ka võtta nendega, sp ka jutuosad eriti ei läinud peale mulle.  A kokkuvõtteks võib öelda, et  oli täitsa meelest läinud ammu juba, et Jaapan on...noh...Jaapan.

Graffitit tehti  laia maaleripintsli ja värvipotiga

Le Plein Pays 2009 [ DVD ]

Kui pool tundi oli möödunud hakkasin kergelt rahutuks muutuma, et kaua võib kivide  vedamist näidata. Mingi mees taris ja sikutas kiva maast, hiiglapikk aeg juba tundus. Eelnevalt näidati staatiliselt kaadreid kuidas härra oma raadiomakki kuulas ja aretas mingit metsajoigu kõrvale aga muud ei midagi. Kergelt lohutasin ennast  seda kivivedamist jälgides, et kuna ennem dokut sai just esmakordeslt esimest korda üht Eesti kivimetallibändi cd-d kuulatud ( Nevesis ) vbla ongi kivitassimise dokk see kõige õigem kraam chill out materjal n.ö. A no just peale seda rahutuksminemisemomenti mees filmis puges ühte maa-alusesse käiku ja siis...krt ma ei tea nüüd kas öelda mis tal seal maa all oli, sest vaatasin, traileris ka ei näidata seda, et nagu üllatus vaatajale, et mis siis oli 30 a metsas elanud mehe elueesmärk. Tund aega pikk kokku see doku, dvd sisaldas ka ekstraid - filmitud oli kuidas peategelane ise valmis filmi vaatab esimest korda ( ja mis arvab, omamoodi mini commentary track, kui nii saab öelda ), siis oli veel pikemalt kuidas ta omi laule lindistab - täys lo-fi ikka, kuis muidu ja siis oli kuus laululugu-joigu eraldi helifailidena. Eks ta Mark Soosaare antropoloogiafestivalile kõlbulik kraam oli kokkuvõttes, häguselt tuli endalgi vaatamise aeg meelde, et  kunagi ammu-ammu Tartu ERM ruumes olid lebomadratsid põrandal ja kampsuneid saal täis ja sellised filmid ekraanil.

Blank city, 2010 [ DVD ]

Ei teagi nüüd, oli see nüüd  filmiaasta parim dokumentaalfilm? Subjektiivselt hinnates muidugi. Vist oli. Sest väga väga huvitavat ajastut  käsitles  -  1970ndate lõpupoolt ja 80ndate algust New Yorgis, Manhattanil. Tolleaja Manhattan oli slumm kuhu kogunesid elama odavate üürihindade pärast ( või üldse squattisid ) NY underground muusikud ja  boheemid ja muu kirjumirju seltskond. No ja arvata on, kui selline rahvas kokku sai seal eks mõned tegid ka filme. Kuna tol ajal oli punk see subkultuur mis kõige värskem ja huvitavam siis olid need filmid samuti võib öelda ikka  väga punk värk . Nagu punkmuusika puhul ega mingeid oskusi või tehnika viimast sõna vaja ei länud, kaamera ja filmirull oli olemas kellelgil siis läks võteteks ja mis seal ikka. Nagu dokis räägiti - "üks päev ja valmis" ei mingit montaazhi või muud polnud vaja, toores ja aus. Eks see tulemus oli tegelt ikka puine, olgem ausad aga kogu see ümbritsev meeleolu kompenseeris oma   ägedusega mingil määral halva ja olematu sageli kvaliteedi, mulle tundub nii. On proovitud ka sildistada kuidagi seda filmiliikumist seal - No Wave ja Cinema of Transgression nagu jäid rohkem külge. Võib ka kutsuda lihtsalt underground ja off beat aga las jääb. Eestis vast Päratrusti looming on kõige sarnasem, kui ma peaks mingi võrdluse tooma.  Kogu sellest pundist, kes tolajal kaameratega möllasid ainult üks saavutas endale suurema tuntuse - Jim Jarmusch. Üks  imdb reviewer arvas, et Jim  ilmselt sellepärast, et tema filmides oli mingigi sisu + algus ja lõpp olemas :D. Ega jah. Üllatusi sisaldas  doku mitmeid - üks suurematest mu jaoks, et Steve Buscemi kes muidu vahvat NY tuletõrjuri ametit 80ndate algul pidas, kutsuti ühte sellisesse filmiprojekti ja nii see karjäär algas tal. Hellalt tahaks näha seda esimest feature - ta pidi lausa breiktantsu tegema lõpus. Tegevus suva pargis toimus, katkendeid võis dokis näha. Breakdance oli ka jah moes ja Wild Style filmist räägiti kohe pikemalt. Kõva! Dokk oligi ülesehitatud suht klassikaliselt -  palju katkendeid noist filmidest ja vahepeal nn. rääkivad pead ( Jarmusch, Buscemi, Blondie, Lydia Lynch, Richard Kern ja siis need kes kuulsaks ei saanud. Igav ei hakanud, väike näide. Meeldis nagu ma ütlesin kohe väga väga ja põhiüllatus tuli välja DVD lisadest, et antud doki sünnilugu selline, et Prantsusmaal üks filmikooli tudengineiu hakkas huvi tundma asja vastu ja selgus, et eriti nagu polegi materjali selle ajastu kohta ja mis seal ikka - lendas NY ja voilaa. Seda oli näha ka intervjuudest, et osalejad heameelega  rääkisid omi lugusi, et keegi nüüd tuli ja näitas huvi üles, eriti lahe muidugi et selline noor ja ilus euroopa tsikk se Celine Danhier , veitsa meenutas isegi eelmist nähtud kodumaise filmi režhissööri mulle välimuselt ta. Jah, noored naised teevad ilma hetkel filmimaailmas.

The Doors: When You're Strange, 2010 [ DVD ]

Pöörfi  chillout peale The Doorsi  kinokontserti! Mõelda - tegelt oleks sedagi saanud kinos näha aga näed ei viitsinud siis kui Belgradis olin üksi kaks a tagasi suvel kaks päeva ja ofc vaatasin kohalikud  kinokavad üle - ainuke film mis seal uudiseks ja huvi pakkus seesama -  aga mingit äärelinna kino otsida serbide pealinnas tundus mitte nii hea idee. Praegu muidugi kahetsen, oleks saanud oma Doorsi-palverännakuraamatusse vbla veel ühe meeldejääva peatüki. A mõttes serbid said kõvad plussid kirja sest meil ju nii ägedaid filme 2010 ei linastunud. (Vbla pöffil oli, vabandan juba ette ja taha kui nii ) Eniveis - nagu ikka heade asjadega siis nad mitmekordsel vaatamisel ainult paranevad - nii ka selle dokuga. Hea kiire montaaz, haruldased ja huvitavad  kaadrid ja intervjuusi pole praktiliselt üldse. On narraator, kes meeldib teadupärast kõigile. Ehk siis Johnny Depp isiklikult  annab omapoolset aurat ja fluidumit juurde täiega. Tegelt sai see dokk valmis 2009 ja juba esilinastus Sundance festivalilgi, kus selgus - kõik on jube tore ainult  ei meeldinud publikule ja tekitas tugevat tagasisidet see, et filmi rezhissöör ise peale luges teksti ( äärmiselt tuim esitus olla olnd ). Aga näed - võeti kuulda kriitikat ja tehti redux dubbed versioon käbe ära ja veel sellise pealelugejaga,et kellelgi pole kobisemist. Üldiselt on plakati peal kirjas, et see peaks olema ansambli The Doors lugu  aga noh - me ju teame ( ja näeme ) kellest ikkagi tegelikult. A see ei sega - bändiliikmed ise ka on seda tunnistanud ja klahvkamängija on öelnud, et vähemalt näitab see dokk kõvasti  täpsemalt Jim Morrisoni elu ja olemist, nagu ta ikka oli, mitte nagu see "anti-biopic" mis hr. Oliver Stone käe all 1991 a valmis. Aga jah haruldasi kaadreid on - kasvõi alguses kohe ja keskel ka on kasutatud lõike 1969 aasta mittevalminud mängufilmist "Highway", need on need kaardrid  kus  Morrison autoga sõidab. Jea, seda ei teadnud, et Jim  väga suur filmisõber oli, isegi filmikooli läks ja ühe tudengifilmi valmis sai aga siis  hakkas luuletama ja  bändi tegema ja ...

The Doors : Live At The Bowl '68 [ KINO ]

Ja kohe teine nätakas otsa Forum Cinemalt! Ning  siinkohal lisaks kinokavakoostajale jagaks kiidusõnu  nende IT osakonnale - selgus, et mul mingi kaks kontot veebis tehtud ja seoses sellega läks veidi errorisse kõik aga helistasin neile  ja ma pole tükk aega nii meeldivat teenindust kohanud eestikeelset. Täpselt õige level oli IT vennal, kui küsisin, et "kas saaks nii teha, et..." ümiseti teisel pool toru rahulolevalt " ma saan siin kõike teha". No ja tehtigi nii, et sain oma broneeritud piletid 1 päev hiljem tähtajast välja osta, muidu poleks näind ka vist. Tauriga arutasime veel tee peal, et kumb  kõvem bänd on arvasime, et Zep juba ette ära, ehkki, kui nüüd vaadata fanbase positsioonilt siis olime reeturid - sest Tauri pool soojendust tehes ( ta veitsa haige oli ja palus üks pipraviin nabida, poes uurisin vastavat riiulit ja etskae - uudistoode Livikolt läks loosi, ehk siis mitte lihtsalt pipraviin vaid pipranaps meega -  shcmekt gut! ) peremees otsis riiulist üles ja pühkis tolmu maha tervelt 4jal originaal Doorsi VHS-ilt. Respect!  Ja ega ma ise ka parem pole - 90ndatel  hääletasin Tallinnast Pariisi autostopiga justnimelt eesmärgiga Jim Morrisoni haual ära käia - ja käisingi! Koos toonase tüdruksõbraga, mäletan uudiseks oli see, et  surnuaed, kus Jim maetud, oli päris suur ja müüriga ümbritsetud ja lahtiolekuajad, mingi kl kuus õhtul vist juba kinni. Napikalt jõudsime, orienteeruda seal keeruline  aga nende igast mauseloumide mõõtu obeliskide vahel Jimi haud oli - noh, backpackerite seltskond  nii umbes 6-7 seal istus härdalt ümber haua, üks pikk hashisepulk oli tossama pandud kalmule ja selline kurb ja harras meeleolu valitses. A meil oli kaasas pudel vahuveini, kuna Morrison nagu rocki - ja möllumees tundus ikka toona. No hakkasime avama ja siis ilmus eiteakust samba tagant välja üks eriti jämme ja kumminuiaga varustatud neegerpolitseinaine ja tegi selgeks, et alkohol on keelatud siin. Nojah, mis teha, ega meeleolu oli seal selline pühalik enivei niiet ma ei mäletagi millise härra haual selle ära jõime, Voltaire vist oli? Jah, ega meil jäi nüüdki pool pudelit  üle, mis kinno kaasa sai võet ja ajalugu kordus mingil määral, ehk siis  sai  valitsevat üldist pühalikku meeleolu vist natsa rikutud aga ma loodan, et mitte  väga, vaikselt lonksasime ju. Filmile eelnes nii umbes 20 mintsanne dokk, kus siis elusliikmed meenutasid lugusi ja seda '68 aasta õhtut, et Mick Jagger oli olnd koos Jimi naisega eesreas ja Jim ise olevat üks acid droppinud enne lavaleminekut, mismõttes? Aga pidas vastu ning kontsert oli lummav.

The Source, 1999 [DVD]

Beat kirjanikest ja kogu liikumisest üldiselt  on see kõige parem dokk mis näind olen. Ja neid biit dokke ikka on tehtud kõvasti - näiteks kui vaadata kasvõi sellist listi . Hea näha kohe, et listikoostaja arvamus on sama nr 1 osas.  Siin saab siis ära kuulda, kuidas kõlab On The Road Johnny Deppi esituses. Endal tõmbas ihukarvad turri Turturro Howli etlemas. see oli ülikõva sutsak. Televaatajatele jääb nüüd suure ringi küsimus, et kui Depp tegi Kerouaci, Turturro  tegi Ginsbergi siis mis teos ja autor oli Dennis Hopperi esitada? Jea, eks need kolm staari on kõva lisaväärtus siin lisaks haruldastele ja hästi kokku lõigat dokumentaalkaadritele ning kogu üldine jutt on pandav kraam. Teist korda vaadates mul igav endiselt  ei hakanud. Raadiokuulajatel muide on see kuu haruldane võimalus pikemalt kuulata eesti keeles Ginsbergi loomingut otse "source"-st ( ehk siis ajakirjast Vikerkaar nr 6/1990 ). Seda läbi raadio 2 luulesaate" Kuri karjas" järelkuulamise. Sealsamas ajakirjanumbris on ka vist parim eestikeelne essee mis ilmund  biitnike kohta - "Beat generation elik patused pühakud", autoriks Hannes Varblane - poeet, kes on andnud nime ülipopulaarsele viinakokteilile  mida võib tellida  Tartu undergroundsemates boheem ja kunstikohvikutes( ka siis kui menüüs ei ole ). Küsige "Varblast" lihtsalt. "Alkohol, narkootikumid, kõikvõimalikud seksuaalsuhted, hullumajad, kuritegevus, vanglad ning surm olid selles kentsaka lifestyle'iga maailmas ainsad püsiväärtused" -  kirjutab Varblane. Eks ta nii vist oli tõesti.

The Axe In The Attic [DVD]

Katrina üleujutuse katastroofi vastu tekkis mul äkkkiiks siis, kui Amsterdamis American Bookstore koomiksiriiulite ees olin valikut tegemas - mida võtta, mida jätta ja "A.D. New Orleans after the deluge" tundus siis vägagi huvitav sirvides -  ostsingi ära - laenasin Trashile ka lugemiseks, too isegi arvustas. Noja siuke dokumentaal siis nüüd oli kättesaadav - egas midagi, vaatame üle. See doku on  post-katastroofijärgne - üks endine 70ndate dokumentalist, kes ammu kaamerat pole näppinud, võttis kätte ja kimas kohale sinna ja filmis üle 200 tunni materjali - millest sai siis kokkuvõttes pea kahetunnine film. Kurb film -  rezhissöör isegi kurtis kaamerasse,  et väga raske on neid intervjuusi teha, kui 5 minuti jooksul hakatakse nutma, ka mehed. Nii oli. Masendav värk ikka tegelt - kõik on sul kadunud, mis oli. Sotsiaalabi paneb enamasti täiega näkku ja mis seal rääkida, muidugi tuleb nutt peale. Raske film - aga usun, et aus ja jumal hoia Eestimaad, et meil midagi sellist suurt katastroofi ei juhtuks.

The Wild And Wonderful Whites of West Virginia [DVD]

Mmm...white trash doku. Ühte  olen kunagi näinud juba - American Hollow ja meeldis ofc. WWWWV oli sama ülesehitus  põhimõtteliselt -  jälgiti ühe redneckide fahmiili liikmete eluolu ja tegevusi,. Seekord  nõka kuulsama suguvõsaga  tegu. Mingi omapärane tantsuteema on sealkandis tap-dance ( nagu ma aru saan kutsutakse seda tantsu ) - meenutab steptantsu a ei ole frakis see asi mitte teps a see ongi äge. No ja selle tantsustiili kunni Jesco "Dancing outlaw"  White sugupuu liikmete argimöllu võetigi aasta jooksul üles ja tulemus see film. Ei no äge noh. Oli nalja ja kurbust ja jälle nalja ja kurbust. Produtsendiks Jackassi äss Johnny Knoxville, kes koos rezhisööriga ka dvd kommentaarirajal kaasa jauras. Hea kommentaar oli - üldse selle dvd puhul oli ekstratega nii, et neid ühe hooga läbi ei jõuagi töödata, neid ekstraid ikka maiustad, mis seal on. Hahaa - see ameerika-reis mis siin mul kuklas tiksub oleks tegelt võimalik tänu sellele, et üks sõber hüüdnimega Kurk elab seal juba 10 a ja too kutsubki külla. Vaatasin spets kaardi pealt nüüd järgi ka ja ära sa ütle, see West Virginia on kiviga visata ju ( Kurk elab Washingtonist veitsa eemal). Jällegi kõva argument selle reisi ettevõtmiseks imo. Muide Kurgi famiilias juhtus eelmine kuu kurb lugu - tal kasuisa, kelle hüüdnimi oli Robot, pani saba ( patareid said tühjaks - ütles Kuldar ise Skypes selle peale ). A ma niisama ei toonud praegu seda Robotit sisse siia - see maiustamise nali on üks paljudest legendaarsetest Roboti lugudest - nimelt Robot oli selline nõukogude trash ( samas ma arvan perekond White'd oleks ta omaks võtnud küll ) ja ükskord kui Robotile zaputõlnik külla tuli siis külakostiks oli Valge viina pudel, ainult, et seal sees puhas piiritus. No a Robot ei teadnud seda ja tõstis pudeli nagu ikka tal tavaks oli otse suule ja jõi klunk-klunk-klunk - peaaegu veerandi ära ja siis tabades pointi tõstis pudeli suult, vaatas hindavalt ja ütles - "seda juba ei joo, seda maiustad!".

Dub Echoes  [DVD]

Pühapäeva pärastlõunal väike dokk sobib mulle alati. Ja tiitrid kui tulid juba oli huvitav, sest a. äge animatsioon b. sobiv muusika ja c. nimed nagu Thievery Corporation, Peter Kruder, Basement Jaxx ja paljud paljud teised kuulsad artistid.  d. olid olemas subtiitrid  Ja oli arendav - näiteks lahenes üks müsteerium minu jaoks - nimelt kogu aeg olen imestanud, et mismõttes Don Erikson selle reggae ja dubiga jahmerdab, et mulle tundus Tom siuke radikaalne punkar vanasti. A siin filmis räägitakse ka sellest - et Clash onju ( tõepoolest Sandinista plaat on dubine ) ja punkarite pealik Jonny Rotten ka hangisid Jamaikas mitte niisama ( nagu ma ise arvasin ) vaid mussi ja scene pärast ning P.I.L. ongi ka kahtlemata heavvy-dubine. Kõik sai loogilise seletuse, puzzletükk langes õigele kohale, üldpilt sai selgemaks. Ja näiteks see teema,  mida ise ei oskakski seletada aga Peter Kruder ütles ilusti, et talle meeldib, et dub on selline monotoonne - goes on and on and on....takes you far away! Aga siis helistas Tauri ja ütles, et Tuljo lubas talle külla tulla, et olen oodatud. Mulle sobis see plaan ja vaatasin veel kähku ennem minekut extrad ära - mis kujutasid endast väljajäetuid intervjuukatkeid,  väga intensiivselt kokku lõigatud umbes 5 mintsased 5x, erinevatel teemadel ( Dancehall culture, MP3 vs dubplate jms ) . Ja päev jätkus...

Catfish [DVD]

Pmtselt ongi dokud süüdi - sest poleks seda žanri, poleks eelmine ndl Maailmafilmifestivali toimunud ja siis poleks režissöör Robi Trtu tulnud ja johtuvalt sellest poeks ka  Andres siis helistanud - esimene kord saabumisõhtul pool kaksteist aga siis sain veel kõrvale põigelda ( "nõrk oled!" - "ei ole nõrk, vastupidi, see just näitabki tugevust..." nii meil kõne lõppes ). Aga järgmisel õhtul siiski murdusin ja tuli tahtmine "õiget Tartut" näidata. Mis ka õnnestus suurepäraselt minu arust, kuni selle hetkeni, kui Notti jõudsime ja esimese hotshotiringi tegin kiirelt ...siis edasi läks käest ära kõik ja mingi pool kuus vbla  oli selline olukord, kui kahe täiesti võõra notikaaslasega ( üks tütarlaps kahekümnendates ja umbes sama vana rastapatsidega tüüp) oma trepikoja ees võtmeid otsisin - "ei ole" "vabandage aga ma pean nüüd tagasi minema"  ja siis aurasin veel Nottis ja Kink Konkis ja pool kaheksa olin sunnitud omanikule helistama, umbjoobes ise, et toogu võtmed. Tõigi, muheles vist isegi veidi a no eks seda näeb mis tegelikult oli nädala pärast, kui tuleb üüripäev. Enda võtmed olid kusjuures ukse ees seespool rõõmsasti. No ja kodus sain olla 10 minti , kui  helistati - samad noored, et kuidas olukord on ja nad täitsa tulevad külla. kell oli siis hommikul kaheksa umbes. No ja tulidki -  ma suht pinalis  omadega, mäletan, et tütarlaps küsis, et "oi, sul on playstation" selle peale panin  ta koheselt  Viewtiful Joed mängima ja kutt oli kangesti näljane ning sõi mul pannitäie hispaania pada ära. Ei no kõva isu neil rastavendadel - ja minu poole pöördus inglise keeles miskipärast, see ka imelik, päris ära hakkkab eesti keel ununema noortel. Okei siis mingi aeg lahkuti ja peale magamist tuli KASS! Õudne tegelt - mingeid võõraid koju tassida kuskilt baarist! Ja see on juba korduv teema!!! - igatahes aprill ma arvan, tuleb täyskarske kuu nüüd esialgu. Catfish doku muidu räägib ka samast asjast pmtselt aind, et seal on läbi facebooki tutvutakse võõraga. Ärge väga ennast ära petta laske sellest "Thriller of the year" sloganist, no tegelt  4 tärni pakutakse ka ohtralt ja oledki põnevil juba ennem filmi üsna aga tõesti hoopistükkis parem doku on sel internetitutvuste teemal "Talhotblond" minu arust.

Achievers: Story of Lebowski Fans [DVD]

Järgmine hommik ärkasin nii 11 paiku ja elutuppa astudes oli seal endiselt külaline Tallinnast - ehk siis lühendatult Ops. Kutt oli hommiku jooksul jõudnud ühe Kim Deitchi ( mu lemmikautor momendil)  koomiksi läbi lugeda - uskumatu - endal oleks miinimum nädal läinud. A ta kõige kiirem koomiksilugeja ka, keda ma tean Ea küll, tagasi (edasi) kööki, kus mugistasime hommikust süüa - abiks oli sealjuures eile poenimmarist välja jäänud leib, a Ops oli ettenägelikum, või tahtis promoda - "jube hea leib - mahlane selline" seletas ta " No oli päris hea jah ( Saare leib "Borodino" ) Aga nüüd filmiprogrammi juurde, nagu eelmises postis vihjasin piltmõistatuses- kõik nädalavahetuse filmikava seal peal oli jaa. Aga lähemalt siis paar sõna hommikufilmist - aastaid tagasi Viru Keskuse Rahva Raamatus nägin müügil sellist ramsi  - I'm a Lebowski, You're a Lebowski, a ei saanud päris  aru - mingi festival Lebowskitele, noh, huvitav aga mitte nüüd nii huvitav ja panin riiulile tagasi. A see doku näitas ära millega tegu siis täpsemalt . Ja ongi USA-s selline festival, kus Big Lebowski filmi fännid kokku saavad ja algselt 20 fänni ja nende 20 sõbra kokkusaamisest on tekkinud ca 5000 osalejaga suurüritus.  Üsna peene leveliga on seal näiteks kostüümivõistlused - kui võiks arvata, et ringi jookseb 1000 Dude'i ja 1000 ( tuhat ) Walterit siis neid muidugi oli, aga võistlusel esikohad läksid  tegelastele, keda filmis otseselt ei näinudki. Näiteks sellel aastal, kui doku filmiti, oli võitja(d) inspiratsiooni saanud sellisest lausejupist mis filmis kõlas Walteri suust : Look at our current situation with that camel fucker over in Iraq. Nojaa see Archievers on ka peen nimi neil endil võetud, originaalorganisaatoreid pean silmas. Kes olid üks punt nerde ja ilma häbenemata seda tunnistasid. Ja mälumänguks valmistumine, ning milline pinge! Ei no endalgi USA trip viimasel ajal kuklas koguaeg võtab tuure juurde ja peab kohe vaatama, kuna see järgmine festival neil seal toimub ja kus, huvi on. Come on - ma vaatasin seda dokki ju Lebowski T-särk seljas juu, millest me räägime siin!!!  DVD lisadega ei rõõmustanud, tegelt neid polnud üldse, sestap panen ise praegu siia ühe ekstra tuubi vahendusel.