The Wolverine 2013 [ DVD ]

Koolivaheajal käis noorem generatsioon külas ning veitsa oli isegi nuputamist, mida küll koos pojaga vaadata võiks a välja nuputasin omaarust täitsa õige lahenduse. Sest siis, kui suhtlemist tihedamalt oli sai Marveli logo algusega filme vaadatud koos ära nii kinos kui kodus pea kõik mis tehti.  Värsket popkorni tegin kõrvale - nagu vanadel headel aegadel. Ise ma olen muidu suur koomiksisõber aga superherokoomikseid väga ei olegi riiulis, mõned ikka leiab aga üldiselt kasinalt on esindatud see koomiksi kõige populaarsem žanr. Filmide fänn nüüd kah just mite niiväga tegelikult, eksole,  kuid näiteks X-mani universumi esimese filmi emotsiooni mäletan küll väga hästi! Ekraani kinos kui sai ühel poolhommikusael seansil käidud - kerge seis tekib ühel bakenbardidega mehel kuskil kõrtsis ja siis pikapauto sõit talvisel metsateel ja oli koheselt aru saada, et täitsa äge film tuleb siit, nojah see oli ju üks kõige esimesemastest "uue laine" koomiksifilmidest. Ehk siis "uus laine" tõi sisse inimlikud ja haavatavad mõõtmed supertegelastesse ja tipprežhisööride käe all hakkas tulema järjest täiesti soliidseid ning arvestatavaid filme sellest žanrist. Wolverine oligi sealt esimesest X-mani elamusest endiselt  täitsa meeles, kui suht äge kuju, vaat, et kõige ägedam kogu kambast oma bakenbardidega. Seekordne seiklus oli nõksa lahjem tervikuna imo aga kuna tegevus toimus Jaapanis siis oli eksootiline ning ära sa märgi - ka filmitegelaste jutt oli autentselt jaapanikeelne säilitatud, see oli mõnus nüanss . Sai isegi ära õpitud, et jaapani keeles on head isu soovimine  - "itadakimas". 

Guts of a Virgin 1986 [ DVD ]

Jaapani sexhorror. Sisu kui selline oli  sihuke, et kuskil metsasuvilas filmitakse softcore porni ja on ka fotosessioonid, miskipärast elavneb ka kohalik metsakoll, kes kujutas ennast ühte mudaga ülevõõbatud jaapanlast  võimsalt suure vembaga ning suht rapealdis monster iseloomult nagu näha võis. Noh, mingi aeg need Jaapani horrorid olid kõva sõna ja suht hype mingi periood aga liiga ekstreemiks ja veidraks kujunes see žanr minu jaoks üsna kiirelt. Mingid filmid said sealt alguseperioodilt  vaadatud aga kuulus Guinea Pig sari ja teised taolised jäidki nägemata ( ongi hea, arvan ). Guts on muidu ka  üks sihuke "sari", kolm osa kokku. Nu ma ei tea, plaadil leidus lisades režhissööriga intervjuu - Kasou "Gaira" Komizu -  üks veidramaid intekaid mis ma näinud, kutt  tõmbas kuskil kitsas kontoris suitsu, imelikud kosmilised printnerisignaalid läbivalt taustaks kõlamas ja ajas suht arusaamatut filosoofiat, tehes vahepeale eriti lolli aasiapärast nalja. Intervjueerijad naersid ofc neid nalju ja oli tunda, et mingi skene seas on see vend respektitud. Filmi kohta esitati ka küsimus " kas sa tead, et seda vaadatakse ka Ameerikas nüüd? Vastuseks oli selline ilmne loll tehtud imestus ja siis ülbelt öeldi, et "las vaatavad nagunii nad sellest aru ei saa midagi". Ega jah, ses mõttes tegelt õigus vist, ega ei saanud küll. A selle üle oli ka kangesti uhke , et "ma pakun siin teile kaks ühes - sexi ja horrorit" - No kle, see seksiosa oli ikka väga sleazy ( ei istu  aasia sexsteenide teema mulle endiselt, pean tunnistama tõde ) ja see horroriosa - no see oli naeruväärne ikka, aga see b-kategooria no budget oligi see põhiline, miks film sai ette võetud. Eks näis, mul üks sõps on tegelt, kes alati nuiab "Jaapani seksfilme" mu käest, eriti pole millegagi aidata olnud tavaliselt a annan selle  talle vaadata, eks näis mis arvab :p

Wicked City 1987 [ DVD ]

Einoh, anime on lahe! Eriti vanakooli oma, väike nostalgia kindlasti mängis siin kaasa nüüd, nüüh!  Kunagi liikus VHS - Tlna filmifriikide käest sai lindistatud veel a too koopia oli soomekeelsete subsidega niiet ma päris loost aru siis täielikult ei saanud, nüüd valisin menüüst originaalkeele ja inglise subsid ja nautisin. Wicked City iseloomustamiseks võib kiidusõnu jagada küll -  stiilne neonoirilik tulevikus toimuv vanakooli möll, tulistamist jagus, hentai piiril sexstseene jagus, soundtrackil kõlas taustaks  korralik  80ndate videoarcademängu tehnot meenutav põristamine ning leidus siin seal ok  huumorit, sellist mis ka lääne taustaga inimesele arusaadav. Pole halba ilma heata - Jaffile seeaasta pihta ei saanud aga näed, festival tuletas meelde sellise mu jaoks unustatud juba žanri nagu anime ja tõenäoline, et selle suve jooksul tuleb  animeteemat veel siia blogisse.

  

Perfect Blue 1997 [ DVD ]

Jaffile pihta saada kinos ei õnnestunud aga kuna vaim oli animelainele häälestatud, siis kodus korraldasin asendusseansi koheselt. Ja jäin väga rahule, olgugi, et nähtud varem, tegu siiski kvaliteetanimega, mis  on saanud auhindu nii mõnelgi filmifestivalil siin-seal, ajakiri Time on valinud selle 5 parima anime DVD hulka ja tuntud filminduse tegelased on ära märkinud oma top-listides. Üks tuntud nimi on näiteks  rezhissöör Darren Aronofsky, kelle hiljutine Black Swan meenutab tõesti natuke PB-d süžheeliselt ja kes olevat oma Requiem for a Dream kommentaarirajal juttu teinud sellest animest ja üleüldse nagu ma wikipedia artiklist välja loen omab ta remake-õigusi PB-le. Ei imesta, et Darren fännab seda animet, sest Perfect Blue on täpselt selline hämar-psühholoogiline thriller mis sobib hästi Aronofsky stiiliga. Üks päris hea iseloomustus on ka Robert Cormani ütlus, et Perfect Blue on tulemus, kui  Alfred Hitchcock  oleks teinud multifilme.

Love & pop 1998 [ DVD ]

Kreisi kaameratöö on siin, välismaistes arvustustes arvati lausa, et vast isegi liiga kreisi tavavaataja jaoks aga filmihulludele peaks peale minema. Mulle läkski, vahelduse mõttes väga lahe. Kuulsa animerežhissööri Hideaki Anno ( Neon Genesis Evangelion )  esimene päris mängufilm, vbla sp oligi kõvasti eksperimenteerimist, peale ebatavaliste  kaamerarakursside tekitas segadust näiteks veel formaadi vaheldumine - aeg-ajalt 4:3 läks üle 16:9aks  ja vastupidi ja veel oli  erinevaid trikke tehnilisi. Lihtne ekperimentaalfilmi silti külge panna arvustajatel. Minu arust ei olnd ta niiväga eksperimental midagi, selline Jaapani omapära pigem. Sisu poolest ka ohiti imdb-s , et väga häiriv jms. Ei ütleks. Filmi teemaks on jaa meile siin imelik aga Jaapani koolitüdrukute hulgas ilmselt üsna levinud rahateenimise viis enjo kōsai, ehk inglise keeles compensated dating. Aga ma sain filmist aru ka nii, et see ei tähenda ilmtingimata, et peaks tüdrukud magama nende "klientidega". Oijah, need kliendid...ega ei oskagi kommenteerida, veider ikka see Jaapan on, kas nüüd nutta või naerda, pigem oli naljakas aga samas! Filmis mängis kõige olulisemat klienti hetke üks lahedamaid staare neil Tadanobu Asano - karakterit nimega Captain XX, kes tegi kohtingul kohe ettepaneku filmi peategelannale, et võtaks toa love hotellis. Selle koha peal kiitsin oma filminjuuhi jälle, sest just eelmine õhtu, kui Risko näitas oma jaapani-pilte siis tal oligi paar ülesvõtet just neist lovehotellidest "neid oli igal pool seal" tähendas ta ise ja muidugi küsiti, et kas ta ise käis sees ka - "ei". Aga nüüd sai ära näha ka seespoolt - üllatavalt viisakas tuli siin filmis välja on interjöör sellistes asutustes. Lisaks kuulsale režhissöörile ja näitlejale on  ka kuulsa kirjaniku käsi mängus - Ryu Murakami raamatu Topaz  II põhjal tehtud. Esimese osa põhjal on Ryu ise teinud filmi Tokyo Dekadence aga eri lood need - Love & Pop näitab rohkem tänavaelu ja see oligi ka ekstra huvitav, et sai seda linnamelu näha kõvasti, mida söödi  ja kus hängiti. Eesti keeles on ilmunud Ryu Murakamilt Miso supis  -  millest samuti plaanitakse filmi teha.  Vat see Miso supis raamat oli küll võib öelda häiriv kraam, see film siin mitte. 

Love hotelli interjöör

Godspeed you! Black emperor 1976 [ DVD ]

No mitte mingi nipigiga ei oleks arvand, et õhtul just selline film saab nähtud. A  Risko korraldas oma Tigutorni apartemendis ühe olemise, selle puhul, et  käis äsja indiekultusbändi My Bloody Valentine kontserdil Jaapanis. Korralik sushiorgia peeti ta juures maha ning kuulati päris mitu tiiru ühte jaapanikeelset bändi, mis ei olnud päris Jaapanist küll vaid Brooklynist, nimi ofc ei meenu. Igatahes üsna hipster õhtu, kui kedagi huvitab siis söögipildid on siin ( arigato ). No ja kui koju läksin siis istusin tugitoolis, kõht sushit täis ja pea kitarrimussi täis. Ja siis hakkas aretama pea, et kas mitte üks indiebänd ei võtnud oma nime ühe Jaapani filmi järgi ja kas  mitte see film vaatamata ei ole - noh - nüüdseks on selgunud, et tõsijutt, üks Kanada post-rock bänd nabis jah täispika nime omale selle doku järgi. A close enough - stiili mõttes pea-aegu indie, kui kuulata lugusi. A nimeandnud film ise oli päris ehe must-valge dokumentaal Jaapani noorte tsikligängist ja see oligi kõige ägedam, kui nad niisama ringi kruiisisid - supadupa  jap-psych-rock taustaks mängimas, seda luksust oli nii umbes viis kuus korda filmi jooksul, enamvähem ja kaadrid jooksid vabalt,  võimatu vist see soundtrack saada niisama kuulamiseks eraldi kuskilt. Vahepeal ei olnud nii huvitav, sest näitas nende vanemaid ja kodusi ja muidu flegmalt nagu japsid ikka vahest  passisid. Ja subsid ei olnud sünkis keskel, dvd variant - ei saanud midagi ette ka võtta nendega, sp ka jutuosad eriti ei läinud peale mulle.  A kokkuvõtteks võib öelda, et  oli täitsa meelest läinud ammu juba, et Jaapan on...noh...Jaapan.

Graffitit tehti  laia maaleripintsli ja värvipotiga

Stray cat rock : Sex hunter 1970 [ KINO, PÖFF ]

Originaalfilmirullid lubati käiku lasta Nikkatsu 100 juubeli puhul Pöffil! Nii oligi, õnneks mingeid teh viperusi vms jama ei olnud ja sai päris korraliku elamuse! Kõrval mul istus küll üks paar, kes ilmselgelt pealkirja peale kohale ilmusid ja suht pettumus oli neil et "armastust" ei näidatud - nii nad sosistasid seal omavahel - "kakskümmend minutit juba ja armastust ei olegi näidatud?!". Nojah, aga näidati ju muidu vingeid psühhedeelelisi klubijazzibände ja hashiseorgiaid ja aastanummer ikkagi 1970 ning Nikkatsu labeli all treiti Jaapanis selliseid pulp-crime-flicke päris ohtralt, liinitööna pmtselt. Et isiklikult  meeldiski kõigerohkem tõsiasi, et sai originaalfilmi tehnilist esitlust nautida, sisu  kommenteerida ei oska sest see ei ole  väga oluline antud juhul mu arust. Alati saab imdbst juurde lugeda vms kui segaseks jääb. Kolmanda pöffifilmiga jäin kokkuvõttes rahule, väga kõva töö ikka, et originaali pealt sai näha, mulle kui vanale veteranile on sellised detailid midagi hingele, nüüh!