Scumbag Hustler 2014

Alguses vaatasin, et väga üle mängib peategelane - aind nägusi tegi ja punnitas silmi. A siis kui esimese süsti ära tegi kuskil peldikus ning nb! limpsis nõela üle, sain aru, et diisent kuli ju. Süst tehtud, oli järgmine teema mingi skämzor orgunnida - skämmid mulle meeldivad - inglise tv-sarja "The Real Hustler" soovitaks siinkohas - tollestsamast sarjast tuttavaid skeeme aretas mees ka siin, näiteks vana hea, tänaval kellegi vastu põrkamine ja siis oma õlakoti mahakukutamine - uups! nagu selgub oli sees laptop mis puruks ( obv ) ja siis lepitakse mingi rahasumma kohe kiirelt kokku tolle põrkajaga  kompensatsiooniks, nojah kellel see tänapäeval aega politseiga jebida eksole. Skämmide vahepeal pani lisaks kräkile igast erinevaid naisi ja tõepoolest, sexstseenid olid siin küll napikalt mitte hardcorepornoks kvalifitseeruvad. Film on saanud  parima uue kultusrežhissööri auhinna ja mulle tundub kl, et õigusega. Sean Weathesrsi nimi läkski nüüd kindlalt mul kinomärkmikku - tüübil on talenti kaamerakäsitsemises ja üldine mõnus tee-kõik-ise suhtumine. Ülimadalaeelarveline kraam, no  just see, mis mulle meeldib! Muusika oli tüüp kavalalt ära lahendanud, kuna filmis mängis päris-päris klassikaline muusika siis autoritasudega jokk selle koha pealt ja täitsa sobis omamoodi kontrastina. Dvd-lisadest võis leida veel väikseid featurette'i ning 30ndate narkokultusfilmi "Refeer Madness".

                              

Crepuscule 2009 [ DVD ]

Filmi sisututvustust lugedes ja treilerit vaadates tabas äratundmine, et kuule, just taolistena ma ju  kujutangi nihilist.fm naisautoreid ette. Noh, et sellised kergelt mentaalselt ebastabiilsed ja tripivad sihitult mööda linna. Linnaks veel siin filmis Amsterdam ja see linn mulle meeldib väga ( v.a kesklinna osa, mis mõttetu turistivärk ). Ennem filmi tahtsin tegelt meeleolu veelgi teravamaks timmida ja mingi ägedama d'n'b plaadi läbi kuulata ( DJ Krust oli näpus kah  juba ) aga miski jazziplaat oli mängijas sees ja ei hakanud siis vahetama - õieti tegin, sest filmis oligi üllatusena soundtrackiks sihuke  jazzikas saund. Oligi aind musa kusjuures -  ei mingit narratiivi ega dialoogi, wordless stuff. Tund ja kümme minutit sihukest tumedamat ja kunstipärasemat indiefilmi.. A vist teisi filme sellelt Hollandi autoritetandemilt näha ei tahagi, aitäh,  sellest piisas täiesti, sai kunstidoosi  kätte nagu ka nihilist.fm-i lugemisest on üledoos saavutatud ammu juba. A muidu enam-vähem, eht nihilistfemmari elu oli siin  kujutatud jah, imo.

                              

Starlet 2012 [ DVD ]

Polegi ammu nii külas käinud, et jääd mitmeks päevaks ja teise päeva pärastlõunal, no nii umbes kell kaksteist või nii läheb veel üheks filmivaatamiseks, mõnus.Iseenesest ootasin filmist, et näeks taustana n.ö tõelist ameerika elu, indiefilmid sellist taustatrippimist pakuvad sageli. Jah, kohe alguses oligi selged pildid, et lootused seekord täituvad, sest kaamera peategelannaga kaasas garaashimüükidel hulkumas käis, nagu peab, autentselt. Plaadil olnud lisadest selgus, et oligi väga guerilja filmimine need stseenid, eemalt salaja filmiti ( ja kui sobis, siis küsiti inimeste käest kohe nõusolek materjali kasutamiseks ). Lisadest sai teada veel, et  peategelast kehastanud  Dree Hemingway on jah tõesti tuntud kirjaniku tütretütar ning filmi teine peategelanna - 85 aastane vanadaam oli leitud juhuslikult - poest sisseoste tehes jäi ta silma ja küsiti, et ega ei ole huvitatud filmis mängimisest? Besedka Johnson oli vastanud, et jaa, ta ongi  eluaeg unistanud filminäitlejanna karjäärist ja siis palun väga 85 aastaselt see täitus. "Ainult ameerikas" - naeris ta ise  intervjuudes. Filmi sai vaadata/kuulata ka  režhissööri kommentaariga  ja see oli nüüd kahjuks seda tüüpi kommentaar, mis mulle kõige vähem meeldib, tehniliselt siis - et pole mitte otse laivis jutt vaid on kokku miksitud eri arvamused. Ehkki tublit tööd oli režhissöör Sean Baker teinud selle miksinguga seekord, peab tunnistama. A film jättis hea mulje ja tahaks kuti eelmisi  näha, tal pidi olema just see "authentic feel" hästi esindatud oma lavastatud filmides.

                               

The Rise 2012 [ DVD ]

"The strong contender for British film of the year" ja viis tärni - tüüpiline dvd esikaas selline  ja tüüpiliselt usun kohe kõike neid tärne ja kiidungeid. Kuigi kontrollisin Imdb-st ka üle ja seal leidus 9 arvamust, kõik kiitvad... haruldane! Certainly reminiscent of Lock Stock, Great Indie, exciting, edgy and offers plenty of good moments, 1 hour and 45ish minutes of your life well spent, 9/10 anti ka mitu korda. Hmm...Briti krimifilmid on žanr, millele ma kätt ette ei pane ja siuke kiidung...pääsu polnud. Mõnedel sõbsidel ka, kellega traditsiooniliseks muutunud filmiõhtu sai korraldatud. No väike eelarvamus ja kõhklus mul oli tegelt - trailerit vaadates tundusid nagu liiga juntsud kõik peaosalised, a see mul isiklik probleem, vana filmipeer juba, ei võta omaks enam noorust. Korra veel mõtlesin, et äkki on mingi gangsterisaaga, et alguses on juntsud, pärast solid mafia a ei olnd see teema. Ehkki jaa, teema iseenesest ikkagi traditsiooniline - heist/con, kättemaks ja sõpruskond pluss siin-seal kuulsat inglise huumorit. Üldiselt, ma nii ei kiidaks nagu siin imdb omad tegid, keskpärane kokkuvõttes ju. Samas, tõsi,  lõpp jäi mulle veidi segaseks, seda ilmselgelt õlle süül, mis sai joodud - sellest kombest tuleks lahti saada, katsume vältida edaspidi seda va kesvamärjukese/filmivaatamise kombinatsiooni....Tavaliselt kaasneb  inglise dvd-ga alati mul siin blogis vingumine, et subse pole - seekord olid! Lisadena leidus plaadil  25mintsane peaosalistega miksitud intekad, no, et mis nad arvavad oma rollidest ja filmist endast, koos vaheklippidega. Noored tähed, üks pani vahvasti, vastates küsimusele - "Miks peaks seda filmi vaatama?" " Obv, sp, et mina seal mängin!". See ka hea nüanss, et filmitud oli Leedsis, mitte Londonis, nagu tavaliselt.

The Girl 2012 [ DVD ]

USA- Mehhiko piiriäärne ala on mulle alati huvitav tundunud seetõttu ka  pea iga film sealkandi eluolust teretulnud. The Girl-is pidigi olema reviewde põhjal üks põhiasju selle filmi juures lokatsioon, et see olla  ehedalt edasiantud. Nojah, indiefilm, mis tähendab, et raha pole väga tegijatel priisata, et kõik kinni maksta, tänavaid ja parke oma äranägemise järgi dekoreerida ja spets statiste palgata. Ongi naturaalne võte, mis hulga vingem, kui blockbuster kraam. Vastas tõele eelinfo täitsagi, ainult, et loodetud USA poolset elu oli vähem, rohkem käis kaamera seal Mehhiko pool kandis, mingis väikses linnas ja piiriäärses looduses/külas ringi. Alguses väike tehniline pettumus oli, sest dvd-l menüüs subse polnud valikus, natuke kahju, kuid veerandi peal selgus, kui tegevus sinna Mehhiko poole kolis ( ja pmtselt jäi ), et hardcoded subsid kehtisid! Mehhikos väiksemates linnades väga inglisekeeles  hakkama ei saa vist jah eriti, seega kolmveerand filmi hispaaniat räägiti, mis andis ehedust ainult juurde. Traileris olid äramärgitud  "Beast of the Southern Wild" produtsendid - mitte ilmaasjata, kerge siuke tollefilmilik hõng oli sees küll. "The Girl" sai  iseenesest külla minnes kaasa võetud ja tundus sobis tollesse õhtusse väga hästi, vbla vahepeal venis aga no arvestame sellega, et tegu  indiekraamiga oli, tegelt isegi läks hästi - kunagi Viljandi Kultuurikolledžis, mäletan, orgunniti ka ammusel ajal ühte videoõhtut ning filmivalimine jäi minu peale - Viljandi videolaenutusest sai David Lynchi "Blue Velvet" võetud....osad vist lahkusid poole pealt ja hiljem oli kuluaaridest kuulda, et see esimene ja viimane kord, kui Nuxil lastakse filmi valida...

 

Five Corners 1987 [ DVD ]

Traileri järgi tundus, et ma olen seda filmi vist näinud aga samas ei olnud kindel. A John Turturroga filmid on  sellised, et kõlbab  teist korda  vaadata enamasti. Jodie Foster ja Tim Robbins kah kambas ning NY Bronxi linnajaos, 60ndatel toimub  - peaks okei olema igal juhul. Oligi. Eriti Turturro, kes siin mängis kerget psaiko tüüpi, arvestades miuke ta füsionoomia välja näeb, siis kohe sobivad sellised osad talle, imo. Jodie Foster ja Tim Robbins on kah oma füsionoomialt läbi aastate suht  muutumatud olnud, sellised suht babyfeisid, balanseerisid Turturro hobusenäo ilusti ära. HandMade Films logo alguses oli juba soe sissejuhatus ning poole filmi peal  basseini ääres toimunud stseen oligi  kangesti tuttav kuidagi aga  ülejäänud film oli siiski õnneks selline, et vaatasin nagu esimest korda :p

   

Bottle Rocket 1996 [ DVD ]

Wes Anderson on mu arust kergelt kultussrezhissöör Eesti filmisõprade seas. Selline mulje on jäänud, vbla eksin. Rebasefilmi käsin kinos kunagi vaatamas, se nukuanimatsioon mis oli, too väga meeldis a see formaadi pärast juba äge, teised, päris mängukad olid kl kahtlased imo tal mis teinud varem - no jah, vist allvelaeva film polnud kõige õigem alustuseks kunagi ja sealt siis see arusaamatus. A kui Moonrise Kingdom nüüd välja tuli siis ühes foorumis ( mitte filmi omas ) üks kasutaja väga hästi ütles, et Wesi filmid on oma maailma teema, et love/hate suhe tema filmidega on  vaatajal. Hästi öeldud sest andis idee  alustada Wesi maailmaga tutvumist siis algusest. Debüütfilm kenasti jälle eliitdvdfirma Criterioni poolt välja antud kah. Kuule jaa - päris okei vaatamine, kui on sellise kergelt kiiksuga huumori tajumise võime olemas. Alguses imestasin, et mismõttes see Colin Wilson mängib a tuleb välja , et mitte aind ei mängi vaid kahasse kirjutasid stsena omal ajal Texase Ülikoolis õppides, nad ühes toas elasid. Korra panin kommentaariraja ka peale ning see kujunes nii heaks, et väga mõnus pärastlõuna sai veedetud veelkord filmi nautides - Owen ja Wes lõbusalt kahekesi jaurasid taustaks. Ainuke nurin, et nad mõlemad ühesuguse hääletooniga, raske vahet teha kes parasjagu räägib.

Five Easy Pieces 1970 [ DVD ]

Jack Nicholson oli tegelt oma filmikarjääri alguses  b-kategooria filmide näitleja. A  siis juhtus selline lugu, et Easy Rideri lavastaja Dennis Hopper ja näitleja Rip Torni vahel läks ühes NY restos tüliks ja sõna otseses mõttes nugade peale olla mindud. Niiet peale seda vahejuhtumit oli alkohoolikust juristi tegelase koht vaba kuulsas hipifilmis kah ja selle rolli sai siis endale Jack Nicholson. Oscari nominent ka kohe parima kõrvalosa eest ning järgmine  film  Jackil järgmine aasta oligi Five Easy Pieces - kus juba peaosa ja Oscari nominandi väärilise  esitusega jälle tegu. Peter Biskind annab oma  raamatus "Easy riders, raging bulls" hinnangu, et tegu on 70ndate USA kuldajastu alguseperioodi  ühe põhifilmiga. Ise ütleks, et selline ameerika indiefilmide vanaisa  oma sõnadega kiirkokkuvõtteks. Oli sihuke roadmovie vahepeal ja siis läks  klassikaliseks  fahmiilidünastiasse mittesobiva protagonisti heitluseks. A seda protagonisti mängis, ärgem unustagem - Jack Nicholson, niiet kannatas vaadata väga hästi ka 43 aastat hiljem. Filmil olevat ka mitteametlik "järg" -  Several viewers have recommended About Schmidt (2002) as a sequel to Five Easy Pieces. It stars Jack Nicholson in a role different from Five Easy Pieces (also 32 years older), but the situations are so similar that it could almost be an older Bobby.  A ja seda jäin peale filmi juurdlema endamisi, et miks pagana pärast see pealkiri selline on - selgub, et siin  spekuleeritakse, igast variante on  aga Dvd -lisades olevat kuskil ikkagi selgitatud, et see tuleb viiest eri klaveripalast mis filmi soundtrackil kõlab. Dvd lisad Criterioni kaubamärgiga plaadil on nagu ikka -  rohkelt ning  kvaliteetstuff  a nii äge see film ka ei olnud, et neid ise kõiki  läbi töödata.

 

The Addiction 1995 [ DVD ]

Deep deep kraam. Must-valge tänapäeva New Yorgis toimuv vampiirfilm, kus tekstiosas vajutatakse nii, et hakka või ise mingit filosoofiateost lugema. Tähendab hakkangi varsti. Ja see ei ole siin mingi irooniliselt öeldud, tundub huvitav teema filosoofia ja võiks veitsa rohkem kursis olla küll. Sest tänase seisuga paraku filmi tekstipõhine osa läks  päris kõrgelt üle minu mõistuse, ehhki olid eestikeelsed subtiitrid täitsa olemas dvd-l.Väga kvaliteet needki polnud sest  see balti turule mõeldud säästutoodang - dvd pildiformaat 4:3, ekstratest oli ainult läti mingi dzuudoklubi photoshopis tehtud reklaam. Heli siiski oli 5.1. Aga ma tean välismaalgi on 16:9 formaadis ja subsidega versioon The Addictionist  tagaotsitud. Niiet olgem õnnelikud sellegi üle mis on. Nojah kuna teksti ja seega enamus sisu poolest ma siin kaasa mõelda ei saanud eriti  siis   nautisin niisama stiilselt filmitud  NY tänavaid, mille peale Abel Ferrara meister on, taustaks filmi heliribal kõlamas "I wanna get high" Cypress Hilli esituses ja tase oli ju kõrgele aetud seekord näitlejate poolest - indieprintsess Lili Taylor ning talle sekundeerimas filmi teisel poolel välja ilmunud Christoper Walken oma tuntud high level coolnessis ja  paar tuntud tegelast Sopranode sarjast pakkusid väikest äratundmisrõõmu. 90ndate underground rap muusika sõpsidele on kindlasti tähelepanuväärne selliste bändide nagu  Onyx ja Flatlinerz liikmete esindatus siin filmis nii mõneski stseenis. Kui  alguses ma siin kirjutasin, et see film tekitas tahtmise veidi sügavama kirjandusega tutvumist teha  siis tegelikult Christoper Walkeni tegelane otseselt soovitabki nii teha, vastates Lili Taylori tegelase  küsimusele : "What's gonna happen to me?"  niiviisi : Read the books. Sartre, Beckett. Who do you think they're talking about? You think they're works of fiction?