A Virgin Among the Living Dead 1973 [ DVD ]

Hispaania  filmirežhissöör Jesus "Jess" Franco on üks välismaiste filmifriikide suuri lemmikud minu teada. Eks proovige veidi surfida kultusfilmidele pühendatud saitidel, veendute ise. Tänuväärne autor kahtlemata fännidele, sest ma  ei teagi suurema filmipagasiga režhissööri - üle 160  filmi purki pannud vana. Kvaliteetfilme nende seas pole - kõik on halvad, b kategooria ja umbes pooled  lausa xxx kategooriasse kalduvad ( või puhas porno ), stiilidest on esindatud - umm wikipedia loetleb natuke üles - lesbian vampires, women in prison, surgical horror, sadomasochism, zombies, sexploitation, cannibal films, spy films, giallo, crime films, science fiction, jungle adventure, exorcist films, war movies, historical dramas and nunsploitation - valikut nagu oleks, kade kohe nende peale kes suudavad teda fännata. Mulle isiklikult siiamaani väga pole istunud tema suht naiivne ja hüplik ning imo liiga  rohkelt juhuslikke  zoomkaadreid pakkuv pildikeel. A paljudele väga meeldib, maitseasi. Mõned rohkem praisitud tiitlid siiski tahaks veelgi tulevikus  ära näha oma silmaga ja üks neist on siis nähtud. Oh jah, film oli diip, veider ja väärib kultusstaatust, siiski kindlalt "ainult friikidele" kategooriasse kuuluv.  Nagu ikka, härra Franco mängis ka ise, ta siuke kergelt perversne tüüp vist ongi nagu siin filmiski osa tal. Eelmine kuu ilmus uus blu-ray versioon, kus ekstratena on kaasas kolm kommentaarirada, üks neist Franco spetsialisti,  ehk " human Jess Franco encyclopedia" Tim Lucas-e juhtimisel. See tundub kl huvitav ja vaataks teist korda sel juhul kindlasti üle selle morbiidse jasürrealistliku "mood of piece". Dvd- l oli lisadena ainult originaaltreiler, mida youtubes ilmselt tsensuuri pärast leida ei õnnestunud ( palju paljast ihu ) ja kaks deleted stseeni, millest ühest on youtuubi kompunnitud veitsa  eksitav trailer - zombisi filmis ei olnud ja üldse see zombide stseen on filmitud ühe teise kuulsa kultusrežhisööri Jean Rollinsi poolt - segane värk aga kultusfilmidel ongi pool teemat tavaliselt see kõmu ja melu, filmid ise on halvad :)

 

Godspeed you! Black emperor 1976 [ DVD ]

No mitte mingi nipigiga ei oleks arvand, et õhtul just selline film saab nähtud. A  Risko korraldas oma Tigutorni apartemendis ühe olemise, selle puhul, et  käis äsja indiekultusbändi My Bloody Valentine kontserdil Jaapanis. Korralik sushiorgia peeti ta juures maha ning kuulati päris mitu tiiru ühte jaapanikeelset bändi, mis ei olnud päris Jaapanist küll vaid Brooklynist, nimi ofc ei meenu. Igatahes üsna hipster õhtu, kui kedagi huvitab siis söögipildid on siin ( arigato ). No ja kui koju läksin siis istusin tugitoolis, kõht sushit täis ja pea kitarrimussi täis. Ja siis hakkas aretama pea, et kas mitte üks indiebänd ei võtnud oma nime ühe Jaapani filmi järgi ja kas  mitte see film vaatamata ei ole - noh - nüüdseks on selgunud, et tõsijutt, üks Kanada post-rock bänd nabis jah täispika nime omale selle doku järgi. A close enough - stiili mõttes pea-aegu indie, kui kuulata lugusi. A nimeandnud film ise oli päris ehe must-valge dokumentaal Jaapani noorte tsikligängist ja see oligi kõige ägedam, kui nad niisama ringi kruiisisid - supadupa  jap-psych-rock taustaks mängimas, seda luksust oli nii umbes viis kuus korda filmi jooksul, enamvähem ja kaadrid jooksid vabalt,  võimatu vist see soundtrack saada niisama kuulamiseks eraldi kuskilt. Vahepeal ei olnud nii huvitav, sest näitas nende vanemaid ja kodusi ja muidu flegmalt nagu japsid ikka vahest  passisid. Ja subsid ei olnud sünkis keskel, dvd variant - ei saanud midagi ette ka võtta nendega, sp ka jutuosad eriti ei läinud peale mulle.  A kokkuvõtteks võib öelda, et  oli täitsa meelest läinud ammu juba, et Jaapan on...noh...Jaapan.

Graffitit tehti  laia maaleripintsli ja värvipotiga

Death Wish 4 1987 [ DVD ]

Režhissööri vahetus! Eelmised kolm osa lavastanud Michael Winner sai suusad alla sest kuulu järgi olla kolmanda osa ajal tüli majja tulnud, peategelane hakkas jonnima  -  kinnitamata andmetel just selle pärast suusad, et Bronson  100% tähelepanu keskpunktis ei olnud  - nojah, kolmandas ikka jagus n.ö abimehi tal võitluses tänavagängidega, sedan'd küll. Oli mis ta oli,  neljas osa selle vahetusega pigem võitis minu arust -  kuidagi ägedam tundus kõik, ei olnd selline venimus, nagu ta kippus olema kohati eelmistes osades. No vbla ka Cannon grupi märgi all toimetamine mõjus sarjale positiivselt. See ka muidugi, et  uus režhissöör J.Lee Thompson on ju  varasemalt juba kuus filmi vanameistriga valmis teind, sealhulgas ka üks mu isiklik bronsoni-lemmikutest läbi aegade -  "10 to midnight".  Seekord ei olnud Paul Kersyle palju vaja - kuna naise ja tütre eest  I ja II osas ja III osas sõbra eest sai lammutatud ja kättemakstud, siis nüüd piisas pruudi tütre kräkist saadud üledoosist teadasaamisest, ning otsekohe kimas meie vapper  vigilante video arcade melu sekka ( lemmik melu see mul, see arkaaditeema filmides ), kus siis ka koheselt arvete klaarimiseks latiinost närukaelast narkodiileriga läks. No ja hiljem sai kutse salapärase meediamagnaadi juurde Bronson, kes teda seoses oma tütre narkoüledoosi surmaga sponsoreeris, et Los Angeles puhtaks lüüa elemendist. Nojah, oli Ronald Reagani "say no to drugs" ajastu ja selles võtmes siis film lahendatud sai. Muusikapoolelt oli nüüdseks kah tuntud nimedele käega löödud ja niisama hea 80ndate actionmovie jazz kehtis. Mulle meeldis, tase järjest tõuseb minu arust sel sarjal.

   

Stray cat rock : Sex hunter 1970 [ KINO, PÖFF ]

Originaalfilmirullid lubati käiku lasta Nikkatsu 100 juubeli puhul Pöffil! Nii oligi, õnneks mingeid teh viperusi vms jama ei olnud ja sai päris korraliku elamuse! Kõrval mul istus küll üks paar, kes ilmselgelt pealkirja peale kohale ilmusid ja suht pettumus oli neil et "armastust" ei näidatud - nii nad sosistasid seal omavahel - "kakskümmend minutit juba ja armastust ei olegi näidatud?!". Nojah, aga näidati ju muidu vingeid psühhedeelelisi klubijazzibände ja hashiseorgiaid ja aastanummer ikkagi 1970 ning Nikkatsu labeli all treiti Jaapanis selliseid pulp-crime-flicke päris ohtralt, liinitööna pmtselt. Et isiklikult  meeldiski kõigerohkem tõsiasi, et sai originaalfilmi tehnilist esitlust nautida, sisu  kommenteerida ei oska sest see ei ole  väga oluline antud juhul mu arust. Alati saab imdbst juurde lugeda vms kui segaseks jääb. Kolmanda pöffifilmiga jäin kokkuvõttes rahule, väga kõva töö ikka, et originaali pealt sai näha, mulle kui vanale veteranile on sellised detailid midagi hingele, nüüh!

Nadja 1994 [ DVD ]

Oot, misma ütlesin eelmises postis "The Addictioni" koha, et deep-deep film? Noh, Nadja on sel juhul triple-deep. Jah tõmbas leveli veel rohkem üles, midagi pole öelda. Produtsendinimi hoiatas ju tegelt ette ja härra produtsent oli ise ka filmis esindatud väikse kõrvalrolliga ( surnukuuri retseptsionist ). Ega kui nii umbes alguses mingi aeg esimese sumina sisse viskas tulid vanad David Lynchi asjad meelde küll. Ma kahtlustangi ise päris tõsiselt, et vana ise vahepeal kaamera taga oli või juhendas a vist ei olnud ikka, vaatasin oma raamaturiiulist ekstra huvi pärast Lynchi teostest järgi aga  väga ei olnud midfagi Nadja kohta ju siis oli aind produtsent ja cameo. Tuntud härrasi oli veel - Peter Fonda tormas pikad hipijuuksed peas ringi ja haamerdas puuvaiu sisse kuhugi. Kuhu täpselt jäi selgusetuks nagu enamus filmi, sest nagu öeldud deep-deep-deep kõik möll kokku jälle. Subtiitreid polnud ja paraku jäi palju kõnelusi jälle arusaamatuks, tundus, et pandi jälle filosoofiat kõvasti. Ses mõttes on varuplaan otsida üles vana vhs, mis peaks olema ETVst lindistatud, kui leiab. Imdb-s üks väitis sealses foorumis, et kolm korda jäi magama filmi jooksul - no seda muret ei olnud siiski, sest pilt oli cool, avangardne ja kui eelmine vambiirikas oli must-valge, siis nüüd trumbati üle - vahepeal tõmmas rastrisse, niiet alguses tekkis kahtlus kas äkki mul mängija on perses või midagi. Aga ei oligi kunstiliselt nii taodeldud vms. Märkimisväärne on heliriba - see oli indie ja trip-hop põhiliselt. Verve, My Bloody Valentine, Portishead jt. Youtubes üleval ka Portisheadi muusikaga esimene stseen - mulle meeldib väga sealolev ainuke kommentaar :)

The Addiction 1995 [ DVD ]

Deep deep kraam. Must-valge tänapäeva New Yorgis toimuv vampiirfilm, kus tekstiosas vajutatakse nii, et hakka või ise mingit filosoofiateost lugema. Tähendab hakkangi varsti. Ja see ei ole siin mingi irooniliselt öeldud, tundub huvitav teema filosoofia ja võiks veitsa rohkem kursis olla küll. Sest tänase seisuga paraku filmi tekstipõhine osa läks  päris kõrgelt üle minu mõistuse, ehhki olid eestikeelsed subtiitrid täitsa olemas dvd-l.Väga kvaliteet needki polnud sest  see balti turule mõeldud säästutoodang - dvd pildiformaat 4:3, ekstratest oli ainult läti mingi dzuudoklubi photoshopis tehtud reklaam. Heli siiski oli 5.1. Aga ma tean välismaalgi on 16:9 formaadis ja subsidega versioon The Addictionist  tagaotsitud. Niiet olgem õnnelikud sellegi üle mis on. Nojah kuna teksti ja seega enamus sisu poolest ma siin kaasa mõelda ei saanud eriti  siis   nautisin niisama stiilselt filmitud  NY tänavaid, mille peale Abel Ferrara meister on, taustaks filmi heliribal kõlamas "I wanna get high" Cypress Hilli esituses ja tase oli ju kõrgele aetud seekord näitlejate poolest - indieprintsess Lili Taylor ning talle sekundeerimas filmi teisel poolel välja ilmunud Christoper Walken oma tuntud high level coolnessis ja  paar tuntud tegelast Sopranode sarjast pakkusid väikest äratundmisrõõmu. 90ndate underground rap muusika sõpsidele on kindlasti tähelepanuväärne selliste bändide nagu  Onyx ja Flatlinerz liikmete esindatus siin filmis nii mõneski stseenis. Kui  alguses ma siin kirjutasin, et see film tekitas tahtmise veidi sügavama kirjandusega tutvumist teha  siis tegelikult Christoper Walkeni tegelane otseselt soovitabki nii teha, vastates Lili Taylori tegelase  küsimusele : "What's gonna happen to me?"  niiviisi : Read the books. Sartre, Beckett. Who do you think they're talking about? You think they're works of fiction? 

THE INGLORIOUS BASTARDS 1978

Kunagi, kas neli või viis aastat tagasi kuskil eriti deebil internetisaidil keegi käis välja uudise, et Quentin Tarantino tulevane uus film on selle Itaalia action filmi remake. Noo ma juba siis mõtlesin, et ma ei tea, kahtlane teema Tarantino jaoks ja pole loogiline, et see vend küll fantaseerib vist vähe. ( tegelt uskusin, kahtlusperiood oli siis, kui tuli see Grindhouse projekt ja Bastarseid polnud kuskil). Pead ei anna, et Enzo Gastellari nimi midagi ütles a see pole oluline. Itaalia action exploitation on mulle meeldinud küll ammu juba. No ja siis vbla aasta tagasi üritasin vaadata aga läksin endast välja, sest DVD lubas inglisekeelseid subse aga no ei olnud, proovisin mis ma proovisin. Ja samas subside optsioon oli olemas. See müsteerium lahenes, sest nüüd oli juba kindel plaan originaal ära vaadata ja järgmine päev koheselt esimesele esilinastuse seansile Tartus. Plaan oli hea, aga kuna koduseanss venis nii umbes kella kaheni öösel siis oli hommikul magus uni. Üldse võttis aega kinnojõudmine nädal, kino ise on üle tee mul siin. Kogu aeg oli plaan, et hommikukohv ja pudru ning kinno aga jäin nii viis minutit hiljaks jms. Ja vahepeal jõudsin lugeda, et see Tarantino film ei ole üldse remake, ainult pealkiri on laenatud ja sealt kah 1 täht ära muudetud. Eniveis, subtiitrid tulid hiljem, saksakeelse jutu alla ja film ise oli tegelikult täitsa vaadatav, kui hablada biiti. Cheech ja Chongi see väike päss mängis ja tegi parima nalja, kui ärandas sakslaste mootorratta, Fred "The Hammer" Williamson sobis ka isegi rolli ja lõpuks, pika ootamise peale tulid ka kuulsad Enzo "aeg luubis" actionvõtted ( nuriseks muidugi, et vähe ) . Novat, sain kirja selle toreda õhtu ja lähen ostan kaubsist veitsa salatit ning piima. Siis vaatab edasi kas on mõtet blogindusega jannata või mitte.

Americanos!