Kuna prantslased viimased korrad hirmu genereerida ei suutnud siis mõtlesin, et ehk sobib tõesti rohkem armuga proovida, et kuidas see välja näeb uuemas kinokunstis neil ja Pöff ka käib linna peal siis päris sobiks vist pigem selline festivalifilm pärastlõuna veetmiseks mõnusalt kodus. Kõmu oli aasta jooksul piisavalt kogunenud L'appolonide kohta kah ning oma silm ikka kuningas. Kõmu all ma pean silmas ajakirja Sight and soundi mitmeleheküljelist analüüsi ja reviewd ja intekat režissööriga, keda üheks neljast "prantsuse uusekstremistiks" ristiti artiklis seal neil ning mingil määral eesti raskekahurvägi filmikriitikute seast oli ka elevil ju profiarvustustes. Teema iseenesest sobis - eelmise sajandivahetuse ajastu ja Pariisi lõbumaja eluolu, huvitav ju. Filmi algus oli vägagi üllatavalt äge - tiitrid ja soundtrack mis taustaks valitud aaaga siis nagu hääbus ära ja pmtselt korra või paar oli sellist päris teravat etteastet ning jälle läks rahulikuks. Aga samas kuidagi harjusin ära ja hei! - see ju tasuta mul seanss tänu eelmise vaatamiskorra heliprobleemidele niiet võtsingi ülimalt rahulikult rohelise tee ja küpsistega ja teadsin ju ette ka, et tegu kunsti või väärt või mis iganes see nimi on ( art-house?) lahtrisse kuuluva filmiga. Olen hullemaidki näinud igavuselt ja pean tunnistama, et isegi tõmbas see kaks tundi täitsa sinna majarütmi sisse. Nende kunstihaipidega peabki reservatsiooniga võtma, siis on kõik korras. Üledoosi saada ei tahaks ainult, isiklik filmipoliitika on selline, et aastas mõned ikka ette võtan vaadata. Dvd lisades oli näitlejate casting 16 minti ja siis veel Bertnard Bonelloga making of - tundus, et tüüp teab , mis teeb ja täitsa sümpaatselt asjatas seal võtteplatsil "uusekstremisti" kohta, ootasin hullemat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar