Turks Fruit ( 1973 )

Käisin külas eelmine nädal, filmid  kaasas ilusti ning algne masterplan oli tegelt  kas üks Austria või hoopis Venemaa film aga kui filmivaatamispesa hakati sättima siis spontaanselt läks hoopis Turks Fruit peale -  mis siis hoopistükkis Hollandi film, rez Paul Verhoeveni varasem töö. Selline kunstipärasem, muidu ta tuntud oma ulmefilmide poolest - Robocop, Total Recall ja Starship Troopers, mitteulmekatest Basic Instinct. Ma TF-i kunagi ammu näinud samas nagu selgus ega eriti ei mäletanud sündmusi, üldist vaibi aga küll ja väga okei filmiga tõesti tegemist! Tuli meelde, et   Schillingu murufestivalil sai Tarxiga filmijuttu puhutud ning tookordne minupoolne üllatusmoment, kui Tarx mainis, et Turks Fruit on tal lemmikfilm! A samas ega ta on varemgi üllatanud, kasvõi oma kohviraadio miksidega - ei ootaks vanalt klassikalise  exploitedi-välimusega punkarilt selliseid muusikalisi mikse. 

                      

Five Easy Pieces 1970 [ DVD ]

Jack Nicholson oli tegelt oma filmikarjääri alguses  b-kategooria filmide näitleja. A  siis juhtus selline lugu, et Easy Rideri lavastaja Dennis Hopper ja näitleja Rip Torni vahel läks ühes NY restos tüliks ja sõna otseses mõttes nugade peale olla mindud. Niiet peale seda vahejuhtumit oli alkohoolikust juristi tegelase koht vaba kuulsas hipifilmis kah ja selle rolli sai siis endale Jack Nicholson. Oscari nominent ka kohe parima kõrvalosa eest ning järgmine  film  Jackil järgmine aasta oligi Five Easy Pieces - kus juba peaosa ja Oscari nominandi väärilise  esitusega jälle tegu. Peter Biskind annab oma  raamatus "Easy riders, raging bulls" hinnangu, et tegu on 70ndate USA kuldajastu alguseperioodi  ühe põhifilmiga. Ise ütleks, et selline ameerika indiefilmide vanaisa  oma sõnadega kiirkokkuvõtteks. Oli sihuke roadmovie vahepeal ja siis läks  klassikaliseks  fahmiilidünastiasse mittesobiva protagonisti heitluseks. A seda protagonisti mängis, ärgem unustagem - Jack Nicholson, niiet kannatas vaadata väga hästi ka 43 aastat hiljem. Filmil olevat ka mitteametlik "järg" -  Several viewers have recommended About Schmidt (2002) as a sequel to Five Easy Pieces. It stars Jack Nicholson in a role different from Five Easy Pieces (also 32 years older), but the situations are so similar that it could almost be an older Bobby.  A ja seda jäin peale filmi juurdlema endamisi, et miks pagana pärast see pealkiri selline on - selgub, et siin  spekuleeritakse, igast variante on  aga Dvd -lisades olevat kuskil ikkagi selgitatud, et see tuleb viiest eri klaveripalast mis filmi soundtrackil kõlab. Dvd lisad Criterioni kaubamärgiga plaadil on nagu ikka -  rohkelt ning  kvaliteetstuff  a nii äge see film ka ei olnud, et neid ise kõiki  läbi töödata.

 

Rain Man 1989 [ DVD ]

Tjah, igavaks kiskus see kahetunnine kaheksakümnendate  klassika seanss seekord. Oma viga, ei ole mul väga seda draamaarmastust sees, tundub.  Arusaadav muidugi, miks see film Oscareid teenis - parim film, käsikiri, lavastaja ja näitleja ( Dustin Hoffman ) -  ning üldine rahva lemmik on. Nagu amazoni veebipoe  sisututvustuse alguses  kirjutatakse - Rain Man is the kind of touching drama that Oscars are made for. Vat see tatsing osa ei meeldinudki, imelik ning võõristav oli vaadata Hoffmani autistliku karakteri tegemisi ja  eriti ei suutnud naerda  kui komöödiaelemente pakuti. Hoffman muidugi tegi oma osa põhjalikult, Stanislavski õpetuse järgijana olla ta ka ise vaimuhaiglates käind jaa nii edasi. Samas ühes intekas on ta öelnud, et "Oma naise arvates  mul seal palju näitlemist ei läinudki vaja". Special edition DVD on lisade suhtes üsnagi muljetavaldav, alustades kolme!!! erineva kommentaarirajaga ja lõpetades autismi minidokuga.

 

Grand illusion 1937 [ DVD ]

"Sight and Sound" ajakirjas oli eelmine suvi ühes numbris eriartikkel sellest filmist, seoses Inglise kinolevisse jõudnud uue restauratsioonikoopiaga. Veitsa olin nagu kade jälle, selles mõttes, et meil võiks ka olla ju mingeid klassikuid niivisi kinos. Täpselt muidugi ei tea aga tugev kahtlus on, et tegelt oleks ikkagi Eestis ka võimalik kõik need välismaal toimuvad vanade aga oluliste filmide restaureeritud uuslinastused ära näidata. Tõenäoliselt ei viitsita tegeleda lihtsalt meie pool sellega. Kahju, kui see nii on. Ma läheks küll kinno vaatama. Aga nu - seniks Criterion tuleb appi - mis pole ka halb variant muidu, "sõja ajal käib küll" - nagu öeldi vanasti. Ja sõjaaegne teema oligi, esimene MS siis ja sõjavangide ning põgenemise teema. Üks klassikuid jälle vanglafilmide hulgast seega. Veitsa erinev ka natsa, sest Criterioni väljaandel oli võimalus rež Jean Renoiri tutvustava sissejuhatusega alustada ja seal Jean ütles, et I MS oli viimane sõda, kus ka džentelmenid osalesid ja see vigin, et sõjavangilaagrit nii näidatud on, noh a la  kus sakslased ei piina jms on ikka täitsa mööda vigin, et nii oligi nagu filmis, härrasmehelik värk. Seda kinnitas ka kommentaariraja peal Peter Cowie - jah, ma kuulasin/vaatasin ka kommentaarirajaga üle, sest oli selline asjalik kommentaar. Vahest on lõbusad - nagu semudega vaataks koos aga seekord soliidne, võtsin nagu tasuta filmiloengut ja sellest aspektist ei kahetse. Criterioni ekstrad on ju kuulsad oma kvaliteedi poolest ja miks mitte aeg-ajalt harida ennast. Lisades oli veel näiteks raadiolindistus otseülekandest 1938 aasta Oscaritejagamiselt ja restauratsiooni lugu, mis oli päris seiklus omaette, ma sain aru, et pmtselt ei olnudki kuni aastani 1958 seda filmi ja keeruline ajalugu neil filmirullidel. Ja see on muide Criterioni firmamärgi alt üldse esimene film, millega nad turule tulid. Pilt oli hea tõesti aga kui ma vaatan seda varianti, mis nüüd kinodes oli välismaal, seda uut trailerit siis...pole sõnu, asi areneb ikka väga meeletult.

  

In a Lonely Place [DVD]

Eino mis ma neist alumistest Goodfella film noir top 100 listi omadest vahin, tegelt. Võtaks ikka ülemisest otsast ja number kuues oli esimene mis tundmatu nimi, kui ülalt alla hakata tulema . Bogart muidugi polnud tundmatu  aga siiski üllatas siin temagi - tuleb välja Goodfella review kommentaaridest  see, et paljud hindavad Bogarti parimaks rolliks läbi aegade  just siin mängitud Dixion Steeli nimelist Hollywoodi stsenaristi osa tal. Ja üldse pidi olema Bogie "võimalikult täpne kujutuspilt temast endast" kirjutas ühes raamatus. Seda ei oska kinnitada, ei ole veel Bogarti täisfänniks hakand, ehkki kui ajakirjas Sight and sound oli käesoleva aasta algul, raamaturubriigis teade, et ilmunud uus Bogarti elulooraamat Tough Without a Gun: The Extraordinary Life of Humphrey Bogart siis kaalusin soetamist. Noh, rams on wishlistis amazonis, eks vaatab.  Ega Bogarti kuulsamad klassikud on ka mul nagunii paljud veel nägemata ja plaanis on. Siis hea raamatut kõrvale krõbistada.  Nii, aga nüüd veitsa sellest klassikust ka, no mulle ei istunud väga, süžhee tundus sama mis Blue Gardenias suhteliselt ju  aga nüüd paar päeva on settinud film ja tausta kah  juurde lugenud ( ning näinud, dvd extrates on mu arust päris hea 20 minutiline režhissöör Curtis Hansoni ( L.A. Confidental ) arutelu selle filmi kohta, ei ole stuudios nn rääkiv pea aga mõnusalt sama maja hoovis, kus filmgi üles võetud,  rääkis lugusi ja seletas lahti asju ) siis  nüüd hablan veidi välja küll,  miks seda filmi nii hinnatakse. Et selline natuke deepim on tõesti ,kui süveneda. “I was born when she kissed me… I died when she left me… I lived a few weeks while she loved me.”  - see filmis kõlanud filosoofia  meeldis ka väga , ehe film noir teema see ju.

Glengarry Glen Ross ( 1992) [DVD]

Üleeelmine post üritasin mingit väga vihmase nädalailmaennustuse põhjal parimaid vihmastseene välja tuua omaarust. Lisaks sinna  parima "vihmase" dvd menüü mis läheb  hetkeseisuga kindlasti  Glengarry Glenn Ross  special DVD editionile. Ägedalt sadas, kui menüüs ringi surfasin, et tutvuda  mida see spets edition siis  pakub (  loomulikult oli kõike rohkem, 2 dvd-d  ikkagi). Aga jah ise  ei mäletanudki, et pool filmi väga hullusti ikka sajab, kontorifilm peaks ju olema, näidendi baasil, oli meeles. Mida see pidev sadu sümboliseeris üleüldse filmides - seda ka ei mäleta aga mingi teema oli. Vihmade ja filmidega, oluline. No heaküll vbla tuleb meelde kunagi, siis räägib edasi sellest. Samas mida Glengarry Glen Rossi puhul rääkida - sest kui lubate  tsiteerida ühte imdb arvustajat  - This movie has no sex, no violence, no car chases, no action - aga tõesti, eksole, millest siin rääkida. A ikka sellest näitlemise kunstist ja lisaks hea script ja pole siin vaja rohkem midagi. 90ndate klassikaga on tegu, nimesi ei hakka üles lugema ma arvan, ise näete. Niipalju ehk veel, et kui eelmine vaadatud  film oli kultuslik  ajakirjanike ja showbiznisvendade seas siis GGR on müügimeeste kultusfilm minu teada, on isegi Eestis spets screeninguid tehtud, seminaride ja koolituste raames. Kõva valik - sest kui siin kunagi hakati lugema kus filmides on sõna "fuck" kõige rohkem kasutatud, siis GGR oli seal esirinnas - nüüdseks vist on top 10st ka välja kukkunud. Kiidaks jazzilikku sountracki ja siis kui jutt juba jazzi peale läks, lubage tsiteerida veel veidi tekstijazzi, kuulsast 1001 filmi raamatust, mida peab elu jooksul nägema, eestikeelne tõlge, viimane lause GGR kohta - " ...see on ainus film, mille puhul peaks happesusevastaseid ravimeid võtma enne vaatamist" ( ei võtnud ).

Sweet Smell of Success 1957 [DVD]

Goodfella movie blogi film noir top 100 esikoha omanik see. Polnud kuulnudki ise aga ülejäänud nimmar seal  koosnes tuntud ja väga soliidsetest nimedest siis PIDI kohe selle tundmatu üllataja oma silmaga üle kaema. Samas oma ignorants jälle, et ei teadnud -  ega tegelt film noir ei ole ainult crime, sedand küll. Siin ei ole vaielda midagi - noir on ka  kõik see öine meeleolu, ööklubide ja baaride melu ning muidugi filmikangelaste saatus, mis ei ole happy endiga garanteeritud. Ei ole väga sulesepp seda noirindust sõnadesse panema, aga ekraanilt tunneb ara mingi kuuenda meelega. Film olevat suht kultus tänapäeval - eelkõige ajakirjanike seas, sest tegevus on seotud ajakirjandusega - Burt Lancaster mängib mingit eriti kõva kolumnisti, nii kõva, et ma kohe isegi mõtlesin kas tõesti on neil nii suur jõud, räägitakse küll ja muidugi neljandast võimust, vbla tõesti. Samas ka showbiznise tüüpidele pidada tänapäeval see film kangesti istuma - seda siis jälle filmi teise peategelase pärast - Sidney Falco karakteri pärast, keda mängib Tony Curtis. Isegi niiväga pidi istuma, et on kohe oma ütlus "going into Sidney Falco mode" tekkinud. Jea, ma saan aru küll, mis nad sellega öelda tahavad. Tony Curtis meenutas mulle kangesti terve filmi jooksul mingit tänapäeva näitlejat aga ei saanudki aru, keda, Tom Hanksi ehk? Igatahes suurepärane roll, sest pani kaasa elama, ehkki ei olnud just kõige meeldivam karakter. Lisame veel cooli jazzmuusika ja sellised nüansid, et  imdb foorumis arutletakse  lausa teemadel, et kas tegu on ühe rohkeima tsiteeritud filmiga üldse ja siis kokkuvõttes see top 100 esikoht ei olegi nii üllatav sel goodfella poisil.

Fight Club [DVD]


1st RULE: You do not talk about FIGHT CLUB.

Sex, Lies, and Videotape [DVD]

 26 aastane Steven Soderbergh astus ikka võimsalt lavale oma debüütfilmiga -  Cannese festivali kuldne palmioks ja Oscari nominent käsikirja eest -  lisaks siis tol ajal veel mitte eriti kuulsa Sundance festivali publikupreemia ja teisigi auhindu noppis kõvasti. Ise võin endale rahulolevalt õlale patsutada, selle puhul, et filminjuuh ikka funktsib veel - seda küll ei oodanud, et niivõrd hästi sobib eelmise filmi teemaga kokku. Täitsa uskumatu hetk oli, kui see selgus. Fuck yeah! Aga kuidas seda elamust kõike nüüd sõnadesse panna? Noh,  Edward Norton näiteks on öelnud, et SLV on tema põlvkonna "Graduate".    Ma ise olen suht sõnatu, sest meeldis mullegi väga. Näitlejatööd olid väga head selles filmis ja script samuti - kirjutatud 8 päevaga!  ( Õnneks olid subtiitrid olemas dvd-l, siin tekst oluline oli ja  palju, samas see ei seganud üldse, huviga läks algusest lõpuni vaatamine). Aga ega kõik ka ei kiitnud filmi - võtta sai Soderbergh ühe olulise produtsendi käest , kes  tõmbas traati peale eellinastust Stevenile ja siis olevat olnud selline kõne - "Are you sure I've gotten all the footage? Because I'm not seeing any flesh. Why is that?" - "Because there isn't any." - "Why not?" - "Because I decided it wasn't necessary. It will be more erotic if it's not so explicit." See kõnekonstuktsioon ülal on pärit Peter Biskindi raamatust "Down and dirty pictures" mis on päris tubli 500lk teos indiefilmi tõusust, Sundance festivalist ja Miramaxi stuudiost. ( Ma sain oma koopia kunagi Prahast aga  Biskindi on olnud müügil ka Rahva raamatus - hea raamat,  pole väga akadeemiline). Samas oskab Soderbergh küll teha filme, mis ei pane produtsente selliseid telefonikõnesid tegema - minu mäletamist mööda oli tema  "Out Of Sight" ( George Clooney ja Jennifer Lopez) väga seks ka visuaalselt. Pead panti ei pane, ennem vaatan üle. Teisi filme väga ei teagi talt, et oleks näinud, aga tundub, et pole põhjust kuti toodangut vältida. Trailer on suht nõrk paraku - aga see ongi põhimõtteliselt esimene indiefilm, mis suuremale publikule vaja müüa, sellepärast vist selline. 

L.A. Confidential [DVD]

Originaal film noir on äge, mulle meeldib. Aga veel ägedam on neo-noir. Ehk siis tänapäevased crime filmid, mis on sellised...noirilikud. Hea termini ikka prantslased välja mõtlesid, kõlab väga hästi. Tartus on meil siin isegi üks veini ja söögikoht sellise nimega - Noir. Täitsagi bueno koht on muide. Aga, et jutt jälle ei läheks uitama eiteakuhu seosetult nagu enamuse postidega siin siis katsume muljed kokku võtta. Lühidalt on see tegelt raske ülesanne sest see on siuke mammutteos - jah seda sõna heas mõttes võib kasutada küll - eelarve oli mammut, võttekohad olid mammut ja kogu kupatuse aluseks olev romaan James Ellroy poolt oli ka algselt 802 lk mammut ( a cutiti 500lk peale ).  Näitlejad olid mammut - ehkki seda nüüdseks  - filmi valmimise ajal olid mammutipojad - Kevin Spaceyl just Usual suspects tehtud, ning suur karjäär lahti ja Russell Crowe oli kah Austraaliast Hollywoodi äsja saabunud,  Romper Stomperi skinheadiroll porfoolios, see vana vibalik päss politsidepartmendi shefina oli soliidne esitus ja Kim Basinger - äh. lugege/vaadake ise , kes seal kõik olid. Ja hästi näitlesid, ei ole midagi öelda. Eks script ka vinge - siinkohal huvitav lugu, et James Ellroy ise alguses oli vägagi skeptiline olnud, et seda  raamatut filmina ta ette ei kujutanud, kuna väga spets teemad aga peale filmi nägemist oli kirjanik superrahul olnud, et kõik nagu peab.Sisu ja  noirilikku atmosfääri oli siin filmis täie raha eest, ei nurise minagi. Üldse oli see väga meeldiv Hollywood - kus raha ja filmikunst sõbralikult koostööd teinud. Vahest joppab ja siis on eriti mõnus vaatajal. Ma pole kunagi aru saanud neist, kes Hollywoodi maha teevad - lademes leidub väärt vaatamist ju tegelikult.

The Lost Weekend [DVD]

Aprilliseijoo - isiklik projekt käib, edukas. Sellest üleeestilisest septembrikampaaniast kunagi võtsin osa - facebookis regasin ära pidulikult puha communitisse aga 2 kuupäeval pidin juba kirjutama kommentaari sinna midagi umbes, et "vabandage, ei tulnud välja". Aga hetkel kulgeb ilusti - kaks korda on selle aja jooksul kõvasti proovile pandud,  kuna seltskond hullult pressib peale. Ah teate ise küll seda teemat, et ei anta rahu ja käib hell pealesurumine "no mis see 1 õlu teeb" " kuidas ma siis nüüd nii sulle külla tulin, üksi pean jooma seda pipraviina või?" jne. A pool kuud möödas ja selle milestone tähistamiseks tegin teed ning vaatasin distantsilt ( tugitool --> teleriekraan ) kuidas see joomisvärk siis on kah, et meelest ei läheks või nii. Ammu pole klassikat vaadanud ka ja Billy Wilder oli kõvv rezhisöör omal ajal. Minuarust siiamaani tema asjad töötavad. Lost Weekend vhea võin kinnitada - 4 Oscarit kukkus 1946 a. ( Best film, script, director ja actor).Pmtselt puhas vuuk. Parima actori ennustas Billy ise ka ette juba, kui oli rongisõidu ajal filmialuseks oleva romaani läbi lugenud, et see vend kes peaosa hakkab mängima võib kuju jaoks juba koha välja vaadata. Teised nii optimistlikud ei olevat olnud, arvati hoopis, et selline roll on karjääri suicide. Seda kõike ma lugesin peale filmi, dvd peal olevast tekstilisast, treiler oli ka ja näitlejate/rez biod. Subtiitrid ka olid. Niipalju tehnilisest poolest. Sisu poolest meeldis mulle see, et sai näha tolleaja New Yorgi baarimelu, alkoholipoodide sisustust ja erinevaid kohti kus korteris on võimalik alkoholi peita. ( ise peidan momendil baarikapis, aga hea teada, vbla läheb kunagi tulevikus vaja seda peiduinfot ). Ja trivia faktidest veel selline huvitav nali, et nagu väidab raamat 1001 filmi - siis olevat alkoholifirmad pakkunud filmikompaniile 5 miljonit $, et LW kalevi alla pandaks.