Lost After Dark ( 2015 )

Külas sai oldud ju mitu päeva ning selle aja jooksul päris mitu filmi vaadatud, viimaseks jäi õudukas, 80ndate stiilis Lost After Dark. 80ndad sobisid väga hästi, sest eelnevalt toimus  pea kolmetunnine video-italo-disko. Italo diskens on vhea, eriti just videod, ehkki lõpupoole tuli mulle väss peale ja veitsa isegi magasin a seda enam sobis sihuke klassikaline metsas-tühi-maja ja keegi killib ükshaaval neid, kes sinna majja luusima tulevad õudukas otsa. Klassikaline värk kõik aga eks  se oligi ju filmitegijate eesmärk, vbla niipalju oli uudismomenti, et filmi oli spetsiaalselt tuunitud grindhouselikumaks, ehk siis kraapsud ja nn. suitsuotsad olid sees pildis, isegi niikaugele oli mindud, et tuli seletada vahepal, mis tähendab "missing reel". Nojah, see vbla sihuke spetsiifilisem nüanss, mida ei pruugi teada. ( Missing reel täh siis, et vanasti olid filmid ketastel ja vabalt võis mõni ketas kaduma läinud olla külakinodes, mis siis tähendas seda, et mingi osa filmist vahepeal lihtsalt jäi näitamata  ). Kõige rohkem meeldis mulle see, kui teatati, et "öösärgis on õudsam!" ja poeti mõnusasse filmivaatamispessa ära. 

                      

Turks Fruit ( 1973 )

Käisin külas eelmine nädal, filmid  kaasas ilusti ning algne masterplan oli tegelt  kas üks Austria või hoopis Venemaa film aga kui filmivaatamispesa hakati sättima siis spontaanselt läks hoopis Turks Fruit peale -  mis siis hoopistükkis Hollandi film, rez Paul Verhoeveni varasem töö. Selline kunstipärasem, muidu ta tuntud oma ulmefilmide poolest - Robocop, Total Recall ja Starship Troopers, mitteulmekatest Basic Instinct. Ma TF-i kunagi ammu näinud samas nagu selgus ega eriti ei mäletanud sündmusi, üldist vaibi aga küll ja väga okei filmiga tõesti tegemist! Tuli meelde, et   Schillingu murufestivalil sai Tarxiga filmijuttu puhutud ning tookordne minupoolne üllatusmoment, kui Tarx mainis, et Turks Fruit on tal lemmikfilm! A samas ega ta on varemgi üllatanud, kasvõi oma kohviraadio miksidega - ei ootaks vanalt klassikalise  exploitedi-välimusega punkarilt selliseid muusikalisi mikse. 

                      

Gordos 2009 [ DVD ]

"Gordos" tähendab hisp keeles "paksud", siin blogis viimasel ajal ma vaatan on kõvasti söögiteemadel jauratud, teadagi, söögiteemaga on ju paksuksminemise oht olemas...samas on jumalast huvitav köögis mässata, saigi mässatud a seda õhtul, lõhepasta kiire ( ofc külas jälle ) film tuli vaatamisele järgmise päeva hommikupoolikul...lootsin, et ehk näeb mingeid nippe allavõtmise kohta a ei olnd sihuke film. Rohkem käsitles paksuksolemise psühholoogilist poolt ning mitte ainult söögist põhjustatud vaid ka ntx rasedusepaksust ja sellest tulenevaid hirme. Comedy silt oli filmil imdb-s pandud, nalja sai, seda'nd küll a see oli mitte sihuke käega-vastu-põlvi peksad nali vaid mõnusalt peenem, selline, et vaatad üksteisele otsa kerge wtf-näoga filmi ajal. Koduseks vaatamiseks kusjuures suht pöörfi film, sest alguses seal kohe on selline teleturu moodi setup, kus siis TV-saatejuht ( üks peategelasi ) juhatab sisse filmi, et on neli sammu kuidas alla võta ja siis oligi nagu jaotatud film neljaks osaks, igakord samas telestuudios sai pausi peale panna - see jumala mõnus koduse kino puhul ikka, et saab nii teha ja siin veel õigustatult loogiliselt need pausid kujunesid. Kahetunnine film, kulusid ära pausid. "Hispaanlased ikka oskavad elust filme teha" - öeldi peale lõputiitreid kokkuvõtteks. 

                             

Exils 2004 [ DVD ]

Käisin külas ja sihuke mõnus küla on, saab mõnusalt süüa teha ning pärast filmi vaadata.Seekord kokkasime kalapala, lihtsalt ja maitsvalt kukkus välja ning filmi suhtes jäi parasjagu  aega - ses mõttes, elu on õpetanud, et mingi vägistada ja megahilja nagu pole mõtet üldse vaatama hakata. Seekord oli kavas Alzheeria režhissööri  Tony Gatlifi film mis eeldatavasti suht kindlapeale minek, sest tema ühte eelmist filmi sai ühel sarnasel pärastlõunasel äraolemisel vaadatud... "Exils"i algul saigi meenutatud, et mis tolle eelmise filmi nimi õigupoolest oligi ja näed ei tulnudki meelde, nojah, siis oli blogimisega paus... "Gadjo Dilo"  oli too eelmine - sihuke mustlaselu/mustlasmuusika teemaline.  "Exils" oli mu arust sama äge, erinev teema kuid jällegi võib kiita suurepärast muusikat  ning sai tutvuda teistsuguse kultuurikeskkonnaga, värskendav. Ja no muidugi filmi lõpp oli...nagu nad inglisekeeles ütlevad "mindblowing". DVD lisana oli peale traileri ka making of - seal oli sest lõpustseenifilmimisest kaadreid ja vahetut emotsiooni veel lisaks, näitlejad tegid suitsu ja arutasid omavahel, õhinas ja äraseletatud olemisega....

                               

My Man/Mon Homme 1996 [ DVD ]

Käisin külas üksõhtu, kalapirukat oli tehtud, väga maitsvat ning kui kõht täis nositud mõnusalt oli juba nii chill olla, et filmivaatamise peale väga ei mõelnudki ausalt öelda. A no ikka pushiti mugavustsoonist välja kuidagi. Natsa tehnilist sebimist veel, mis sai teatud lahenduse (  nüüd on kindel, et helijuhet spetsiaalselt pole vaja enam kaasa tarida). Filmid olid kaasas, kunagi ei tea mis just vaatamisele tuleb a seekord siis sai valitud "provokatiivselt erootiline" nagu plakatil lubatud. Noja režhissöörist  proovin  omaette sotti saada, hiljuti kaks tema filmi nähtud, üks meeldis teine mitte niiväga ja nüüd siis kolmas katse. Kolmas katse algas hästi, aga lõpus läks jällegist suht kaootiliseks, no jah, tundub , et see ongi sihuke Bertrand Blieri omapära ja stiil. Ma lootsin peale tema lavastatud "Merci le vie" nägemist, et leidsin ägeda rež, kes teeb filme sama lõbusalt kreisisi nagu Pedro Almodovar või Bigas Luna a pean muutma arvamust, vist mitte, ei ole ikka nii lõbusalt säravat teravust sees, niiet selle režhisööri tõmban esialgu oma filmimärkmikust maha. Muidu "Mon Homme" puhul  ekstra kiidaks saundträkki - alguses ei uskunudki oma kõrvu aga jaa - Barry White hoolitses selle eest ning aitas tublisti kaasa, et filmi oli siiski suht mõnus ja hubane vaadata kokkuvõttes. Pilt oli  dvd kohta väga ilus ja klaar, lisasi polnud. 

                               

Szamanka 1996 [ DVD ]

Kutsuti külla üksõhtu.... Alguses oli köögitoimkond, õppisin räimi praadima, sain hakkama ning kavatsen ka oma kodumenüüsse kindlalt võtta selle maitsva rahvusliku toidu (kartulipudruga!). Kokkamise kõrvale sai sobivalt kuulatud uusimaid Eesti cd-si ja kui kõhud täis siis oligi aeg enamvähem normaalne, et jõuaks veel filmi vaadata. Poola režhissöörilt Andrzej Zulawskilt ma ennem olen näinud ( tänu video nasty listi sattumisele) tema armukadeduse-teemalist "Possessionit", mis jättis unustamatu mulje, siiamaani meeles tolle filmi finaal.  "Szamanka" ajal, kuskil seal kolmveerand filmi möödudes tõstsin käed seekord püsti ja tunnistasin, et väga arumaisaa, mis siin sünnib ning lootsin endamisi selguse saamiseks plaadil olevale kommentaarirajale. Kommentaarirada hiljem kuulates mõni koht küll selgines aga enamasti rääkisid "film writer" Daniel Bird ja ennast tagasihoidlikult tutvustanud "as video guy" David A Mackenzie  Poola filmindusest üldiselt. A seda suht huvitavalt, niiet kokkuvõttes täitsa  meeleolukas kommentaar, algas juba lahedalt, kui üks neist rääkis, kuidas esimest korda filmi nägi hirmsa pohmakaga ja teine olla näind ilma subideta esimest korda. Muide, subse ( tõlkijateks olid märgitud Daniel Bird ja A.Zulawski isiklikult! ) sai siin dvd-l valida kas kollast või valget värvi - kiidan heaks sellise valikuvõimaluse ja soovitan kollaseid, sest  hallutsinogeensetes steenides viskas  ekraani üsna valgeks kohati. Veel oli extrates ligi 20 mintine intekas Zulawski endaga - kuna tüübid kommentaarirajal filmist suht vähe rääkisid siis asjalik täiendus, eriti meeldis Zulawski räägitud meenutus muusika ( mis väga hea imo! ) n-ö saamisest, et ta sai helilooja käest kaks eri teemakomplekti, ühe selline dreamy ja teine drums based motiiv. Mõeldud siis üks erootikasteenide ja teine psühho-shamanistlik-hallutsinatsioorsete jaoks a ta vahetas need omavahel ära ja ütles, et peale seda vahetust hakkas film kohe "elama". Oli ka 10 minutiline intekas filmi käsikirja autoriga - nii 30ndates Poola blondiini kirjaneitsiga ühes kohvikus, too andis filmi suhtes kõva respekti Zulawskile, jäi meelde. Ise ma laenaks "Szamanka" iseloomustamiseks vast ansambel Vennaskonna repertuaarist pärit tsitaate - esiteks laulust "Maniakaal-depressivne psühoos" rida "sest reetsin end sulle ma hullusehoos" ning seda mixituna laulu "Appi! Ma vajan armastust" mantraga "nikuks sind, nikuks sind, nikuks sind veel!".

                                    

Starlet 2012 [ DVD ]

Polegi ammu nii külas käinud, et jääd mitmeks päevaks ja teise päeva pärastlõunal, no nii umbes kell kaksteist või nii läheb veel üheks filmivaatamiseks, mõnus.Iseenesest ootasin filmist, et näeks taustana n.ö tõelist ameerika elu, indiefilmid sellist taustatrippimist pakuvad sageli. Jah, kohe alguses oligi selged pildid, et lootused seekord täituvad, sest kaamera peategelannaga kaasas garaashimüükidel hulkumas käis, nagu peab, autentselt. Plaadil olnud lisadest selgus, et oligi väga guerilja filmimine need stseenid, eemalt salaja filmiti ( ja kui sobis, siis küsiti inimeste käest kohe nõusolek materjali kasutamiseks ). Lisadest sai teada veel, et  peategelast kehastanud  Dree Hemingway on jah tõesti tuntud kirjaniku tütretütar ning filmi teine peategelanna - 85 aastane vanadaam oli leitud juhuslikult - poest sisseoste tehes jäi ta silma ja küsiti, et ega ei ole huvitatud filmis mängimisest? Besedka Johnson oli vastanud, et jaa, ta ongi  eluaeg unistanud filminäitlejanna karjäärist ja siis palun väga 85 aastaselt see täitus. "Ainult ameerikas" - naeris ta ise  intervjuudes. Filmi sai vaadata/kuulata ka  režhissööri kommentaariga  ja see oli nüüd kahjuks seda tüüpi kommentaar, mis mulle kõige vähem meeldib, tehniliselt siis - et pole mitte otse laivis jutt vaid on kokku miksitud eri arvamused. Ehkki tublit tööd oli režhissöör Sean Baker teinud selle miksinguga seekord, peab tunnistama. A film jättis hea mulje ja tahaks kuti eelmisi  näha, tal pidi olema just see "authentic feel" hästi esindatud oma lavastatud filmides.

                               

The Double Life of Véronique 1991 [ DVD ]

Alfabeetiliselt päris keerulise nimega poola rež filme olen varem ainult suurel ekraanil kinos näinud. "A Short Movie About Killing" oli muljetavaldav elamus väga noorest peast nähtuna, samamoodi ka "A Short Movie About Love" ning Ekraani kinos linastunud värvitriloogiast mäletan kõige kolme filmi peale kokku ainult öist peategelanna-üksi-ujumas- basseinis stseeni aga  tundub, et Kieslowski viimastes filmides ongi oluline atmosfäär ja erinevad ilukaadrid ja võtted, mitte niiväga lugu. Mulle sobib selline uduline lähenemine täitsagi. Selline seepiatooniline seekord. Vaatasin/kuulasin ka kommentaarirajaga läbi - Kieslowskist lausa eraldi raamatu kirjutanud Anette Insdorf rääkis. Hea kommentaar, vahelduseks tavapärastele režhissööride enda omadele, mis kipuvad vahest liiga tehniliseks a la "see stseen sai nüüd selles kohas üles võetud ja siin jälle oli nüüd see (filmiväline heietus ) ". Neid jutte väga  polnud, ainult kunstilist külge puudutav kommentaar ( no natuke rääkis ikka  režhissöörist  ka vahepeal, eraelu jm väikest kõmu, näiteks, et  kuna film linastus Prantsusmaal 16-nes eri kinos, eksole, siis oli KK-l plaan teha filmile ka 16 eri lõppu... ). Ise võtan neid kommentaare suhtumisega, et nagu üldhariduslikud filmiloengud. Anette iseloomustas filmi kui metafüüsilist kulgemist, eks nii ta oli ning juhtis tähelepanu eri stseenidele, iseenesest ega ma ikka päris kõigest aru ei saanud, millest see kõik õigupoolest oli ( film ) aga igav ka ei olnud. Naistekas, ütleks ma, eks saigi vaadatud külas olles, õhtufilmina, väga hubases atmosfääris.

                             

Big Love 2012 [ DVD ]

Külla kutsuti üks õhtu ning olgugi, et Tartus saab jalgsi pmtselt igale poole siis nagu ikka läks aeg kiiresti ja tellisin takso ette, et enam-vähem viisakaks ajaks jõuda kohale. Piilusin aknast juba mitu korda - aga ei kedagi hoovi peal, helistasin, et mis seisud on. Öeldi, et, kõik on korras, taksol oli klient peal aga tuleb. Ok, ootasin veel...ja veel...siis tõmbasin jälle dispetserile, et äkki ei saanud aadressist aru... jälle kinnitati, et kõik on korras. Küsisin, et kas te vaadata ei saa kuskilt, kaugel on auto, siis öeldi, et "üks moment" niiviisi teesklevalt, siis sain aru , et ikka mingi jama on majas...natsa siis "vaadati" ja lõpuks öeldi, et " takso on teie poole teel". On ta jee, mõtlesin ja ootasin veeeeel mingi aja, kella ei vaadanud ükski kord, tunde pealt hindasin olukorda jooksvalt ja lõpuks otsustasin, et lähen õue, ligidal on tegelt  üks taksodepesa, äkki sealt näkkab kiiremini. Noh, seal pesas juhtumisi oli üks sama firma auto, passis, aknad kinni. Läksin koputasin aknale, et olete vaba. "Ei, ma laen"! ( Elektritakso ). A õnneks üks muu firma  takso passis ka pesas ikka  ja sain tollega kohale, sõidu ajal muidugi too teine taksojuht läks kah keema taolise teeninduse peale ja rääkis igast omi juhtumeid. Eniveis, kohale jõudsin siis selgus, et menüüs on Anni Arro kokaraamatu järgi valmistatud pasta. Mis pidi olema "rustikaalne" - nii oli retseptis iseloomustatud seda rooga. Mis see rustikaalne tähendab vaatsin järgmine päev ÕS-ist järgi... Kahtlane mutt, see Anni ma ütlen, tema kokaraamat olevat ka väga üks-ühele kujundatud Jamie Oliveri omade järgi, juhiti tähelepanu. Senikaua kui roog valmis, sai kuulatud taustaks  mõnda uut plaati aga õhtuhitt oli Robert Rodrigueze bänd, kahtlemata. Novat, kell oli lõpuks pool kaksteist kui  filmivaatamismoment saabus, ma ei ole muidu hiliste seansside fänn üldse aga seekord läks hästi, sai veini limpsitud ja kaasa arutletud, mis toimub.

                            

Tony Manero 2008 [ DVD ]

Külas viibides  kujunes õhtu pikemaks ning üsna õdusaks olemiseks, niivõrd õdusaks, et umbes pool tundi ennem südaööd tehti ettepanek veel üks film vaadata. Noh, ega eriti ma ei ole seltskonnas mitme filmi vaatamise poolt - eriti kui jääb öö kanti ajaliselt, elu on näidanud, et see filmiõhin siiski üsna pea kaob ära  peale südaööd aga vahest õnnestub. Oleneb filmist, alguses panin prooviks  ühe Lynchika peale aga senikaua kui alguse maanteetriibud ekraanil jooksid, tsekkisin kaua kestab - 2,5 tundi välistas kindla ajukaapari seekord publiku õnneks. Tony Manero jällegi sobis ajaliselt ( 1.37 mintsi ) ja tuli välja, ka sisuliselt ei jäänud vist väga palju alla. See oli küll üllatus, et niivõrd omapärane kraam - väga veider film, aga jälgitav huviga, juhul, kui meeldivad " “yeah, it was well done, but what the fuck was it all about?” tüüpi filmid. Tony Manero on ühe tuntud filmikarakteri nimi ja vahemärkusena võib ära mainida, et tegu vist ainukese filmiga üldse, mille pealkiri on mingi teise filmi fiktiivse tegelase oma. See teine film on siis teadagi mis ja meie antikangelane fännab siin  täiega toda diskoajastu blockbusterit ning peategelast, tolleaja Pinochet-režhiimi aegses Tšiili pealinnas Santiagos. Kiiksuga tüüp, tubli kiiksuga oli aga samas nagu öeldud - hästi filmitud ja heameelega täitsa vaataks veel selle režhissööri töid.

      

The Girl 2012 [ DVD ]

USA- Mehhiko piiriäärne ala on mulle alati huvitav tundunud seetõttu ka  pea iga film sealkandi eluolust teretulnud. The Girl-is pidigi olema reviewde põhjal üks põhiasju selle filmi juures lokatsioon, et see olla  ehedalt edasiantud. Nojah, indiefilm, mis tähendab, et raha pole väga tegijatel priisata, et kõik kinni maksta, tänavaid ja parke oma äranägemise järgi dekoreerida ja spets statiste palgata. Ongi naturaalne võte, mis hulga vingem, kui blockbuster kraam. Vastas tõele eelinfo täitsagi, ainult, et loodetud USA poolset elu oli vähem, rohkem käis kaamera seal Mehhiko pool kandis, mingis väikses linnas ja piiriäärses looduses/külas ringi. Alguses väike tehniline pettumus oli, sest dvd-l menüüs subse polnud valikus, natuke kahju, kuid veerandi peal selgus, kui tegevus sinna Mehhiko poole kolis ( ja pmtselt jäi ), et hardcoded subsid kehtisid! Mehhikos väiksemates linnades väga inglisekeeles  hakkama ei saa vist jah eriti, seega kolmveerand filmi hispaaniat räägiti, mis andis ehedust ainult juurde. Traileris olid äramärgitud  "Beast of the Southern Wild" produtsendid - mitte ilmaasjata, kerge siuke tollefilmilik hõng oli sees küll. "The Girl" sai  iseenesest külla minnes kaasa võetud ja tundus sobis tollesse õhtusse väga hästi, vbla vahepeal venis aga no arvestame sellega, et tegu  indiekraamiga oli, tegelt isegi läks hästi - kunagi Viljandi Kultuurikolledžis, mäletan, orgunniti ka ammusel ajal ühte videoõhtut ning filmivalimine jäi minu peale - Viljandi videolaenutusest sai David Lynchi "Blue Velvet" võetud....osad vist lahkusid poole pealt ja hiljem oli kuluaaridest kuulda, et see esimene ja viimane kord, kui Nuxil lastakse filmi valida...