Kuvatud on postitused sildiga Road movie. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Road movie. Kuva kõik postitused

neljapäev, juuli 23, 2015

Exils 2004 [ DVD ]

Käisin külas ja sihuke mõnus küla on, saab mõnusalt süüa teha ning pärast filmi vaadata.Seekord kokkasime kalapala, lihtsalt ja maitsvalt kukkus välja ning filmi suhtes jäi parasjagu  aega - ses mõttes, elu on õpetanud, et mingi vägistada ja megahilja nagu pole mõtet üldse vaatama hakata. Seekord oli kavas Alzheeria režhissööri  Tony Gatlifi film mis eeldatavasti suht kindlapeale minek, sest tema ühte eelmist filmi sai ühel sarnasel pärastlõunasel äraolemisel vaadatud... "Exils"i algul saigi meenutatud, et mis tolle eelmise filmi nimi õigupoolest oligi ja näed ei tulnudki meelde, nojah, siis oli blogimisega paus... "Gadjo Dilo"  oli too eelmine - sihuke mustlaselu/mustlasmuusika teemaline.  "Exils" oli mu arust sama äge, erinev teema kuid jällegi võib kiita suurepärast muusikat  ning sai tutvuda teistsuguse kultuurikeskkonnaga, värskendav. Ja no muidugi filmi lõpp oli...nagu nad inglisekeeles ütlevad "mindblowing". DVD lisana oli peale traileri ka making of - seal oli sest lõpustseenifilmimisest kaadreid ja vahetut emotsiooni veel lisaks, näitlejad tegid suitsu ja arutasid omavahel, õhinas ja äraseletatud olemisega....

                               


teisipäev, veebruar 17, 2015

Radio On 1979 [ DVD ]

Inglaste kultuslik road-movie, hea soundtrackiga. Artistide nimed plakatil olidki põhipõhjuseks miks filmi vastu huvi tekkis endalgi. David Bowie, Kraftwerk, Devo...üks parima soundtrackiga briti filme ever - kirjutati arvustustes, ega jaa - film algab kohe David Bowie looga ning siis natukese aja pärast näeb peategelast, üht raadio-dj-d istumas autos, kus ta vennalt sünnipäevaks saadud postiümbrikut avades leiab kolm Kraftwerk'i kassetti. DVD menüügi oli ehitatud üles ühe filmi ägedama võtte peale, kui autos sees oli pikalt filmitud sõitu, Autobahn salongis kõlamas. Nagu režhissöör Chris Petit ise ütles- tema arust oli see tüüp küll geenius, kes autoraadio ja eriti autokassettmaki leiutas. Seda ütles ta filmi lisana kaasas olnud  46minutilise intervjuu käigus,  sai teada veel, et tegelt oli ta  Time Out'i filmikriitik ja see tema debüütfilm, loetles eeskujusi ( Two Lane Blacktop kõige enam ), selgitas, et tema eesmärgiks oli püüda kinni tolleaja Inglismaa üldine meeleolu, et stoorile ja tegelastele mitte niiväga keskendudes, kuidas saadi bändide nõusolek ning tulevane superstaar Sting ühte filmisolnud episoodi. Väga huvitav intekas, kahjuks vahepeale oli pandud sisse ka produtsendi meenutusi, mis olid võrreldes Chrisi omaga küll mõttetud "so amazing" "very hard work", keep smilingut hoides väljaütlemised. Lisana oli plaadil veel filmist tehtud ca pooletunnine  remix versioon, 1998 aastal Sony videokaameraga tehtud, suht avangardne.

                              

reede, detsember 06, 2013

The Hit 1984 [ DVD ]

Päris mitmetes filmiartiklites, mis loetud, on mainitud ning viidatud sellele modernse briti krimi klassikule piisavalt, et huvi tekiks ja watchlistis ta oli ammu. Imdb arvustusi lugedeski ei leia eriti mahategevat, paar tk ainult, suht haruldane seal portaalis. Nojah, meeldib kl, isegi väga see žanr aga konks on selles, et ma siuke Guy Richie koolkonna poiss ja tahan saada tempot, nalja ning actionit. Ses mõttes mu meelest nood 70/80ndate teemad on liiga diibid ja tõsised brittidel ja nii ka Stephen Frearsi lavastatud The Hit oli. Ma adun, et seda filmi suudavad rohkem nautida pigem filmikoolide tüübid, mitte minusugused lihtsad filmivellod, eks siin oli kõvasti french new wave mõjutusi sees mida peab eelnevalt teadma - mõni muidugi siuke igihaljas hommage kaader oli selline mille isegi välja raalis - Belmondo moodi sigaret suunurgas autoroolis cool looking, palju oli ka üldisi  staatilisi kauneid kaadreid ( ilu on muidugi vaataja silmades ) jms. värk. Samas midagi  vaatamisväärset leidus ka ilma liigse  punnitamiseta  - Tim Rothi esimene suurem osa kinolinal oli okei, naisosa mänginud Laura Del Soli esitus, Eric Claptoni algustiitrite taustamuusika, Criterioni dvd pildikvaliteet oma tuntud headuses pluss kommentaarirada.


                 

esmaspäev, mai 20, 2013

Five Easy Pieces 1970 [ DVD ]

Jack Nicholson oli tegelt oma filmikarjääri alguses  b-kategooria filmide näitleja. A  siis juhtus selline lugu, et Easy Rideri lavastaja Dennis Hopper ja näitleja Rip Torni vahel läks ühes NY restos tüliks ja sõna otseses mõttes nugade peale olla mindud. Niiet peale seda vahejuhtumit oli alkohoolikust juristi tegelase koht vaba kuulsas hipifilmis kah ja selle rolli sai siis endale Jack Nicholson. Oscari nominent ka kohe parima kõrvalosa eest ning järgmine  film  Jackil järgmine aasta oligi Five Easy Pieces - kus juba peaosa ja Oscari nominandi väärilise  esitusega jälle tegu. Peter Biskind annab oma  raamatus "Easy riders, raging bulls" hinnangu, et tegu on 70ndate USA kuldajastu alguseperioodi  ühe põhifilmiga. Ise ütleks, et selline ameerika indiefilmide vanaisa  oma sõnadega kiirkokkuvõtteks. Oli sihuke roadmovie vahepeal ja siis läks  klassikaliseks  fahmiilidünastiasse mittesobiva protagonisti heitluseks. A seda protagonisti mängis, ärgem unustagem - Jack Nicholson, niiet kannatas vaadata väga hästi ka 43 aastat hiljem. Filmil olevat ka mitteametlik "järg" -  Several viewers have recommended About Schmidt (2002) as a sequel to Five Easy Pieces. It stars Jack Nicholson in a role different from Five Easy Pieces (also 32 years older), but the situations are so similar that it could almost be an older Bobby.  A ja seda jäin peale filmi juurdlema endamisi, et miks pagana pärast see pealkiri selline on - selgub, et siin  spekuleeritakse, igast variante on  aga Dvd -lisades olevat kuskil ikkagi selgitatud, et see tuleb viiest eri klaveripalast mis filmi soundtrackil kõlab. Dvd lisad Criterioni kaubamärgiga plaadil on nagu ikka -  rohkelt ning  kvaliteetstuff  a nii äge see film ka ei olnud, et neid ise kõiki  läbi töödata.

 

pühapäev, mai 19, 2013

Rain Man 1989 [ DVD ]

Tjah, igavaks kiskus see kahetunnine kaheksakümnendate  klassika seanss seekord. Oma viga, ei ole mul väga seda draamaarmastust sees, tundub.  Arusaadav muidugi, miks see film Oscareid teenis - parim film, käsikiri, lavastaja ja näitleja ( Dustin Hoffman ) -  ning üldine rahva lemmik on. Nagu amazoni veebipoe  sisututvustuse alguses  kirjutatakse - Rain Man is the kind of touching drama that Oscars are made for. Vat see tatsing osa ei meeldinudki, imelik ning võõristav oli vaadata Hoffmani autistliku karakteri tegemisi ja  eriti ei suutnud naerda  kui komöödiaelemente pakuti. Hoffman muidugi tegi oma osa põhjalikult, Stanislavski õpetuse järgijana olla ta ka ise vaimuhaiglates käind jaa nii edasi. Samas ühes intekas on ta öelnud, et "Oma naise arvates  mul seal palju näitlemist ei läinudki vaja". Special edition DVD on lisade suhtes üsnagi muljetavaldav, alustades kolme!!! erineva kommentaarirajaga ja lõpetades autismi minidokuga.

 



neljapäev, veebruar 28, 2013

Docteur Chance 1997 [ DVD ]

"Hallutsiogeeniline road-movie" - nii iseloomustatakse  Rotterdami filmifestivali kodukal seda 1956 aastal sündinud prantslase F.J Ossangi filmitükki. Sealsamas  on ilmunud ka pikem essee mõõtu kirjutis temast, lugeda saab siit. Tuleb välja, et tegu päris produktiivse tüübiga, kes möllab mitmel rindel - laulab, kirjutab ja teeb filme. Laulab hea nimega  bändis Messageros Killer Boys ja siuke äge prantsaslik post-punk andmine on see bänd, soundtracki põhjal otsustades. Soundtrack oli üldse vinge ja  sisaldab lisaks MKB-le ka ühte Nick Cave & Bad Seeds  lugu ja ega oligi siuke film kus  muusika ja alternatiivne ning mässav suhtumine üleüldse üsna  oluline , teatud sihtgrupi oma.  Film  oli  tervikuna  väga lahe vaatamine, sest kätkes endas täpselt seda 90ndate duhhi, mis meenus, et olid sellises vaimus filmid. Kui peaks tooma paralleele siis nu näiteks  Doom Generation  -  aga piisavalt omanäoline ja eriline oli Docteur Chance. Poeetiline, neo-noirilik, prantslaslik, alternatiivne ja anarhistlik ehk  nagu Rotterdami poisid arvasid -  hallutsionigeeniline - elamus ühesõnaga. Filmitud osa filmi Tšiilis, osa Prantsusmaal - jällegi boonusena huvitav lisa eksootika. The Clashi frontman Joe Strummer mängis kah kirsile tordiks  üht keskmiselt suurt osa filmis. Ja tsiteeriks Strummeri intervjuud ühele punk ajakirjale, peale Londoni BFI filmifestivali DC esilinastust : "After the film – there's about a thousand people in the house – me and Ossang got up on the stage and they opened the floor to questions. The whole audience sat there like that. Like that. Not daring to move a muscle. Cause no one could understand what the fuck had just gone on."



teisipäev, oktoober 30, 2012

On The Road, 2012 [KINO]

Jaa, kinokavu peab jälgima, sest loogikale need ei allu enamasti. Eeldasin, et Tartus ikka rohkem kui üks nädal linastub kuna peaks boheemi ja kunstisõbralik linn meil olema  aga kussa. No  arvestasin päris-päris  viimasele seansile, mis toimub, saaks   minna ja võtsin pileti eelmüügist ära. Arvestasin mis ma arvestasin aga päevauinak läks pikemaks mittearvestuslikult ja 19.40 sain üles ennast. Arvestasin ka sellega, et pikk film ootab ees ( 2h17 ), mis hakkab 20:45 ja vist jõuab tunniga supi valmis teha, sest näljasena ei tahaks olla kinos.  Mul muidu üks spets supp on menüüs mida vahest aretan teha - lihtne, võin vabalt retsepti jagada - vesi keema panna, samal ajal kartul(id) koorida ja kuubikuteks lõigata, siis köögiviljapuljongikuubik sisse ja kartul kuubikutena, eksju. Siis läheb porgand tükeldatult järgi. Siis natsa keeb ja mingi hetk võtab külmikust paki külmutatud köögiviljadega, mingi spets "Winter Soup" pakk siuke ( talv oli täitsa olemas aknast välja vaadates ) Paki peal on kirjas, et keeta 20 mintsi, ma ei tea kas see on õige aga no las ta siis keeb ja kui pool ajast on keend siis läheb frikadell ja lõpus läheb sool natuke ( sest puljong on juba soolane ees sees seal ) no ja siis pipart ja eriti tähtis element on Memme Talu supiürdid. No umbes tund kuluski ikka täis ära aga lohutasin ennast mõttega, et võib hiljaks algusest jääda, sest hakkasin nädala alguses  raamatut ka lugema ja esimene osa läbi oli, et teab nkn mis juhtub. Selles mõttes mina lugedes küll aru ei saanud väga, miks see raamat väga kaua "unfilmable" sildi all oli Hollywoodis, aga olevat olnud. Keegi ei taht ette võtta ja 1979 aastal Francis Ford Coppola ostis 95 000$ eest õigused ära ja alles nüüd siis, peale "Motorcycle diaries" nägemist kuskil festivali saalis vanal lõi nägemuse ette, et voh - just see 56 aastane Brasiila rež Walter Sallers on see õige. No mina ei ole kriitik, aga enam-vähem vist sobis küll. Nüüd siis räägime filmist juba jah, sest suptsikuga sain ühele poole ja kinno jõudsin 5 minti hiljem kuid täpselt alguseks. Alguses  põnevus sees ikka, et millised siis tegelased välja näevad ja mis toimuma hakkab?  Tore oli, et raamatu süžheed järgiti, isegi ootamatult okeilt - samas on see raske tekst muidugi, aga kahtlemata filmable. A leidus ka nüansse mis väga head ja sai nautida. Väga mõnus oli muusika - kaalub soundtracki soetamist tõsiselt, ehe jazzikraam tundus. Siis oli väga hästi ajastutruu - seda on välismaised profiarvustused ka esile toonud, nii tundus küll. Ja juba on trendiks ka vist saamas, vaata kasvõi seda linki "Get On The Road look", kui  trendipisik sees. Üldse, kahtlustan, et tänu hipsterite liikumisele see raamat suurele ekraanile toodigi - ehtsad hipsterite vanaisad olid ju - kaabud, sallid, khakid  jms.  No ja siis hakkas pihta - kamoon see on juba kolmas film järjest nüüd, kus threesome teema sees ja enough is enough. Raamat oli ses suhtes tagasihoidlikum aga kui kinos läks juba liiale vist siis nüüd järgi mõeldes miks ka mitte, noorus on tore aeg ju. Ma arvan paljudele päästis see isegi filmi, vähemalt minu ees istujatele, kes oli selline date-paar. Film läbi sai siis kutil küll silm säras ja ütles kufti selga ajades "väga hea film". Neiu oli äraolev. Ise jäin ka rahule, ei olnud ära käkitud midagi hii hullusti ja vbla vaatan selle Che Guevara rõudmuuvi samalt rež kah ära, see vist eesti keeles ilmund raamatuna samuti -  saab jälle parraleelselt kirjandus ja kino teha. A ja kiideti kohalikes arvustustes kahte kõrvalosa - Viggo Mortensen oli tõesti üllatavalt okei Old Bull Lee osas ( ehk siis William Burroughs ) aga Steve Buscemi osa oleks võinud küll olemata olla, kurat võtaks, jumala põnevusega ootasin teda ja siis selline teema. No ma ei tea.



neljapäev, märts 15, 2012

Notre Jour Viendra/Our Day Will Come [DVD]

Aasta üks filmielamusi siiamaani, (dvd-l)! Nagu neid vähe oleks olnud, hämmastav ongi see, et  vaatan filme ikka väga väga palju ja teoreetiliselt peaks olema nagu igav või küllastus aga praktiliselt on kogu aeg jumala äge. Ei vedanud alt ka see noore prantslase Romain Gavrase rezhissööridebüüt. Filminduse portfoolios on  Romainil ette näidata reklaame ja musavideoid ( Justice ja M.I.A ). Ja Justice bändi Põhja-Ameerika tuuri doku taga A Cross The Universe oli ka tema - see oli ka üks super õhtu - Ketsiga istusime  ja lõpus lõugasime  teleka taga isegi täiel häälel "WE  A R E YOUR  F R I E N D S, COMEOOOON!!!" Anyways - Notre Jour Viendra on just see mis doktor välja oleks kirjutanud, et siin viimasel ajal mainstreami lainest välja saada - anarhistlik, nihilistlik, kohati sürreaalne ja suht ilma mõtteta aga kuradi vinge  kinopilt. Ma ütleks, et vanas heas french new wave vaimus aga tänapäevane variant. Prantslased ikka oskavad küll, läbi aegade on sealt tulnud selliseid pauke (  Dobermann, Leon, Assassin(s), Enter the void )  Eelmine post ma rääkisin, et Vincent Cassell on üks näitleja, kelle tegemistel tasub silm peal hoida ja antud film on ehe näide miks nii on. ( ta producerina ka kirjas tiitrites).Soundtracki on kirjutanud ka üks prantsuse uue electro staar Sebastian - natuke vähe on mussi aga see mis kõlab on mahe kraam.