Bad Influence 1990

Väga viisakas yuppie-thriller. Peaosades Alan ja Mart ( tegelt Rob Lowe ja James Spader ). James Spaderiga on nüüd mul  lühikese aja jooksul juba kolmas film nähtud ja kõik on okeid vaatamised olnud. Üks imdb thread jäi mulle silma kus  arutati, et kas "Tuff Turf" on ainuke film, kus Spader "head" tüüpi on mänginud. Ei usukski tema suht paipoisi füsionoomiat vaadates, et selline renomee on tal aga mängib välja küll, siin oli ta tegelt selline semi-bad. Film ise oli kuskil poole peale jõudes enam-vähem aga siis läks täiega ägedaks mu jaoks, kui tüübid külastasid järjekordset dekadentsimaigulist privaat-pidu ning stseenis  mängis  taustaks muusika ansamblilt Les Negresses Vertes!  ja boonuseks muusikalisele ämbiänsile projektseeriti villaseinale Godardi "Alphaville" filmi! Ega siis ei imestanudki, kui filmi lõppedes avastasin, et režhissööriks  "L.A.Confidentiali"  Curtis Hanson, neo-noiri meister.

                             

Casanegra 2008 [ DVD ]

Prantsusmaa filmidega teeks nüüd väikse pausi, mõtlesin ( ehkki neid veel jagub mida vaadata ) ja väljajuhatuseks sealt regioonist võtsin ühe Maroko filmi ette. Film oli araabiakeelne, miskipärast arvasin, et Marokos räägitakse kah prantsust .Algustiitrid olid neonoirilikus stiilis - neoontuledest moodustatud, toonitud värvidega tänava taustal. Ja miski tänavapeni äravisatud toitu lõmpsamas. Filmi kangelasteks olid kaks noort kahekümnendates maroko kutti, sellised väiksed sulikud. Üks tahtis olla soliidne, kandis ülikonda ja puha, vbla seisus kohustas - tal oli amet, et varustada  tatikaid salasuitsudega, tänavanurga peal müügiks ning teine kutt oli niisama sõbs - kandis taskus Rootsi linna Malmö postkaarti ja aeg-ajalt ikka vahtis toda pilti ja unistas, et saaks aga siit Casablancast ( filmi tegevuskoht ) unelmate maale ära, illegaalina ofc. Noja siis oli seal üks suht koloriitne n.ö maffiavana - dressides ja muidu vitaalne, üks filmi meeldejäävamaid kohti oligi, kui ta ühes baaris lava peal laulu üles võtab - tõi meelde mulle Tartus siin Raekoja platsi nurga peal sarnase keldribaari õhustiku, seal tegutses mitmeid idamaised söögikohti, hetkel vist ei ole seal küll midagi. Ei, tõesti koloriitne vana oli, sest pärast filmi nägemist tuli tahtmine ikkagi üks silmajäänud dressipüksi/jaki kostüüm ära osta a too oli  siiski läinud, selleks ajaks kui poodi jõudsin. Alati tuleb kohe ära võtta, kui miskit lahedat näed, ma ütlen! 

                                 

Deja Mort 1999 [ DVD ]

Veel üks film mis natuke naha vahele puges, nii et järgmine päev tabasid ennast nõusi pestes mõtlemas filmis nähtud tegelaste käitumismotiivide peale. Filmi vaadates niiväga ei mõelnud kaasa, aind niipalju mõtlesin, nähes esimesi kaadreid, et see siuke suvefilm tundus, ilma poolest - päike paistis, peategelane saabus tuttavate juurde oma mopeediga, tuttavatel käis parasjagu fotoshoot - miski tsikk oli rinnad paljad tsikli peal poseerimas...peategelane ütles, et ta teab ka ühte sellist tüdrukut ja teadiski! Noja siis see seltskond, kuhu ka see peategelane tahab sisse sulada ( aga väga ei võeta omaks ) teeb ettepaneku neiule, et võimalus on lisaks fotodele ka pornofilmiga raha ( ja kuulsust ) teenida, neiu oli suht kompleksivaba, seltskond kes selle teemaga tegeles kah suht sama vaba - peod, alkohol, kokaiin, exctasy jne oli vahepeal nonstop ekraanil, siis nagu ikka - ega ei ole elu nii lill ja nii see film keris. Neo noir võib sildistada küll - eks hea noir ongi selline, et mõtled veel järgmine päev karakterite käitumise üle. Plaadil leidus veel igast lisakraami, kahjuks prantsuskeelsed kõik lisad, a ühe kaasasolnud lühifilmi vaatasin ilma subsideta isegi ära, sest algus oli äge getoelu atmosfäär ja tiitrites lubati Vincent Casselli ka - noh, tüüp ilmus lõpus alles seal lühikas aga äge ikka.

                                

Red Rock West 1993 [ DVD ]

Pidi olema Nicolas Cage üks parimaid osatäitmisi ja  Ameerika neo-noir zhanri mitte kõige kehvem esindaja. MÜÜDUD! Enam-vähem vastas tõele eelinfo, võin kinnitada. Noh, kas nüüd parim Cagekas, eks see ole maitseasi - 80 lõpp 90ndate algus  oli kutt ju väga okei pea iga film mu arust. A kindlasti  üks paljastavamaid, vähemalt selles mõttes, et saab näha "väikest Nicolast" siin ( youtubes on isegi ( veel?)  üleval stseen filmist - 1.44!  ). Lara Flynn Boyle mängis filmnoiriliku fatal femme osa oma tuntud headuses ning peale tema ja Cage oli siin veel üks suur staar - Dennis Hopper. Dennise karakter meenutas kangesti välimuselt ( outfit ftw )  tema ühte ägedamat osatäitmist läbi aegade - David Lynchi filmist Blue Velvet tuntud Frank Boothi. Mõelda vaid - algul oli olnud väike segadus, kui peale käsikirja lugemist Dennis teatas režhissöörile, et talle väga meeldis tulevane filmiroll a rež oli sellepeale veitsa hämmingus, sest tema plaanis hoopis, et šheriff on see keda Hopper peaks mängima. Okei, segadust ei klaaritudki ära niikaua, kui ühel Rootsi filmifestivalil Dennis endiselt tundis huvi selle talle meeldinud osa vastu ja siis rež John Dahlil jõudis kohale, et mida värki, Dennis Hopper ise tahab tulla ja mängida mu filmis aga mina jonnin siin. Ja esimene võte oligi olnud selline, kui Dennis valab viskipudelit tühjaks, siis väikse improvisatsiooni korras keerab pudelisuu üles ja kuukab isegi - siis oli olnud äratundmine täielik, et "let's rock". Seda juttu rääkis kommentaarirajal rež ise. Mulle täiega meeldis, stiilne ning põnev vaatamine!

               

Following 1998 [ DVD ]

Väga meeldis! Juba see, et aastaid olen näha tahtnud ning see oli ägedus, et  mustvalge 16mm filmilindiformaat, lemmik. Sisu oli veitsa  keeruline ehk aga ses mõttes meister oskas serveerida hästi - igav ei olnud. Kaks korda sai  vaadatud - teine kord koos  Nolani enda kommentaariga mis üks parimaid filmikommentaare mis viimasel ajal kuulatud. Rääkis filmi lahti ja üldiselt ka mõnusat fjuttu ajas - eriti meeldis, kui ta algusepoole seletas, et teist korda filmivaatamine on ses mõttes hea, et kui esimene kord läheb tähelepanu peamiselt ploti arenemise ja jälgimise peale, siis teine kord saab rahulikumalt võtta ja soovitas vaadata sellest aspektist, et miks filmikarakterid just nii toimivad ja käituvad, mida nad mõelda võivad, mis on nende motiivid jms. Criterioni dvd-l leidus ka võimalus filmi vaadata kronoloogilises järjekorras - Memento filmist kunagi fännid ise tegid sellise cuti, siin oli juba ametlkul plaadil olemas. Lisaks 5.1 heli - midagi pole öelda, Criterion on tase. 

   

Wicked City 1987 [ DVD ]

Einoh, anime on lahe! Eriti vanakooli oma, väike nostalgia kindlasti mängis siin kaasa nüüd, nüüh!  Kunagi liikus VHS - Tlna filmifriikide käest sai lindistatud veel a too koopia oli soomekeelsete subsidega niiet ma päris loost aru siis täielikult ei saanud, nüüd valisin menüüst originaalkeele ja inglise subsid ja nautisin. Wicked City iseloomustamiseks võib kiidusõnu jagada küll -  stiilne neonoirilik tulevikus toimuv vanakooli möll, tulistamist jagus, hentai piiril sexstseene jagus, soundtrackil kõlas taustaks  korralik  80ndate videoarcademängu tehnot meenutav põristamine ning leidus siin seal ok  huumorit, sellist mis ka lääne taustaga inimesele arusaadav. Pole halba ilma heata - Jaffile seeaasta pihta ei saanud aga näed, festival tuletas meelde sellise mu jaoks unustatud juba žanri nagu anime ja tõenäoline, et selle suve jooksul tuleb  animeteemat veel siia blogisse.

  

Bullhead 2011 [ DVD ]

Organiseerisin siin ühe filmiõhtu, koos saunaga. Filmi reklaamisin välja, kui Taani oma ja ühe asjalikuima filmiajakirja ehk siis Sight and Sound kuu filmi tiitli saanud ja parima võõrkeelse Oscari nominent ka. Aga publikut oli raske petta, no alguses juba asjatundlikult küsiti, kui oli jutt uuest taanikast, et kas "Teddyboy" ? Ja juba siis hakkasin kokutama, et  ei ole aga võibolla ka, sarnane nimi midagi oli... No okei, film hakkas peale, pilt näitas mingit suht tumedates toonides maastikku ja  narratiivivend küttis lubavat teksti "Whatever you do, and whatever you think, one thing you can be sure of: you're always fucked. Now, tomorrow, next week and next year, until the end of time. Fucked."A spetsialistidest publikum sai kohe aru, et Taani keeles see küll ei ole. Ma veel proovisin väita, et on küll, eriti kui tuli pealkiri "Rundskop", sai priitaimlalikult veel lolli nalja tehtud "kop-kop Kopenhaagen" aga peale küsimust, miks tegevus Belgias toimub, sain aru isegi, et vist ei ole jah Taani film ja nüüd vaatan, et ei ole kuu film kah, on nädala filmi tiitli saanud. A samas, nagu öeldakse "close enough". Eniveis, filmil oli pikkust 2.08 ja üsna keeruline tegelt, niiet lõpuks väsitas päris ära. Teemasi oli ka mitu seal jooksmas, üks liinidest illegaalsete keemiliste ainete smugeldamine aga mitte tavapärane droogibisness vaid veidi spetsiaalsem, smugeldati ja äriti nende ainetega, mida tänapäeva toiduainete/steroidideäris kasutatakse, noh, sellised näiteks et lihaveised ikka palju lihasmassi omaksid. No ja siis filmikangelase lapsepõlvemälestused tulid vahepeal sisse ja siis oli seal üks armastusliin. Mingeid kihte oli veel, võibolla on abiks režhisööri kommentaar, see on DVD-l olemas ( ja peale selle veel ohtralt lisamaterjali ). Kiidetakse imdb keskkonnas väga sealsete spetsalistide poolt ja trailer on ka päris õnnestunud. Heikki saatis veel pärast fb-sse sõnumi, et tal tuli meelde, kus ta peategelast Matthias Schoenaertsi varem näind oli - selleaasta Pöffi ühes hittfilmis "Rust and Bone" ja too pidi ka päris okei olema. Võtame kavva.

  

Diary of a Hitman 1991 [ DVD ]

Tegelt see ei olnud see film misma tahtsin näha - ajasin sassi ühe teisega,  James Belushi osalusel, kus ta mängib üht pätti ning  kuskil ameerika kiirteedel peaks veel möll käima - vat sellist kinopilti tahtsin. Selles mõttes klassikaline tünn, eriti klassikaline, et Belushit näeb siin  ainult umbes viis minutit ja sedagi läbi autoakna, ei tulnd autost väljagi stseenide ajal James. Samas film siiski oli vaadatav - sest casting tase - Sharon Stone tuntumatest nimedest kohe onju a  tal samuti  väike kõrvalosa ainult, see peale Basic Instincti kohe järgmine filmiroll oli siin Sharonil, hiljem tuvastasin. No ja peategelane Forest Whitaker on ju üsna okei näitleja, kuigi juutuubis üks küsib oma kommentaaris kahtlevalt kas Foresti babyface sobib ikka palgamõrvariks ( alguses jäin isegi mõtlema, et kuule jaa aga Ghost Dog tuli meelde ja ei imesta kui just selle Diary... põhjal Jim Jarmusch oma filmi just F.T valis peaossa ).    Ja Twin Peaksist tuntud Sherilyn Fenn andis oma tubli  panuse. Enamus kiidabki imdb-s näitlejaansamblit ja lisame siia neonoiriliku narratsiooni, mis andis juurde sügavust ja saabki sellise väikse filmi millise teinekord tabad telekast ja jäädki vaatama lõpuni.  Samas tegelt nagu oleks  teatrit vaadanud hoopistükkis, heas mõttes, vbla sp tundus teatrilik, et välikaadreid oli vähe suht ja ruumis tuli näitlemine kui selline rohkem esile.

                                     

Docteur Chance 1997 [ DVD ]

"Hallutsiogeeniline road-movie" - nii iseloomustatakse  Rotterdami filmifestivali kodukal seda 1956 aastal sündinud prantslase F.J Ossangi filmitükki. Sealsamas  on ilmunud ka pikem essee mõõtu kirjutis temast, lugeda saab siit. Tuleb välja, et tegu päris produktiivse tüübiga, kes möllab mitmel rindel - laulab, kirjutab ja teeb filme. Laulab hea nimega  bändis Messageros Killer Boys ja siuke äge prantsaslik post-punk andmine on see bänd, soundtracki põhjal otsustades. Soundtrack oli üldse vinge ja  sisaldab lisaks MKB-le ka ühte Nick Cave & Bad Seeds  lugu ja ega oligi siuke film kus  muusika ja alternatiivne ning mässav suhtumine üleüldse üsna  oluline , teatud sihtgrupi oma.  Film  oli  tervikuna  väga lahe vaatamine, sest kätkes endas täpselt seda 90ndate duhhi, mis meenus, et olid sellises vaimus filmid. Kui peaks tooma paralleele siis nu näiteks  Doom Generation  -  aga piisavalt omanäoline ja eriline oli Docteur Chance. Poeetiline, neo-noirilik, prantslaslik, alternatiivne ja anarhistlik ehk  nagu Rotterdami poisid arvasid -  hallutsionigeeniline - elamus ühesõnaga. Filmitud osa filmi Tšiilis, osa Prantsusmaal - jällegi boonusena huvitav lisa eksootika. The Clashi frontman Joe Strummer mängis kah kirsile tordiks  üht keskmiselt suurt osa filmis. Ja tsiteeriks Strummeri intervjuud ühele punk ajakirjale, peale Londoni BFI filmifestivali DC esilinastust : "After the film – there's about a thousand people in the house – me and Ossang got up on the stage and they opened the floor to questions. The whole audience sat there like that. Like that. Not daring to move a muscle. Cause no one could understand what the fuck had just gone on."

Frantic 1988 [DVD]

Mõned filmid on sellised, et päris mitu-mitu korda oled näinud, ei ole mingid absoluutsed lemmikud aga kuidagi juhtub nii. Frantic on üks sellistest mu jaoks. esimesest vaatamisest mäletan, videoaegadest, et oli jube pikk ja ega tundus samamoodi ka nüüd. Siis mäletasin veel, et suurim vaatamisväärsus oli Emmanuelle Seigneri karakteri katusekorter, eriti peegel seal meeldis omal ajal väga. Ja see elamine tundub praegugi väga muhe, peegel enam nii mitte. Kolmas kord vist läks seda filmi nüüd, kui mitte rohkem. Midagi tas ikka on, no algustiitrid on ägedad, see kutsub kohe vaatama, edasi on veidi jams aga nii umbes poole tunni möödudes läheb huvitavaks ikkagi, ehkki süžheeliselt väga ei köida  - vana Hans Solo mängib mingit ameerika doktorit Pariisis , kelle naine  kaob ära, ei ütleks et küüsi närima ekraani ees paneks see lugu aga atmosfäär, mida Polanski loob, see on küll selline, et kannatab mitu korda vaadata üle. Nojah, eks ma ise ka välismaal olen umbes sama tundega - keegi sust eriti välja ei tee, keel on võõras ja siis sebid seal oma asja ajada. A seekord kui Emmanuelle Seigner lõpuks appi tuli Harrison Fordile siis oli küll kohe lisaväärtus tema kostüümi(de) näol. Kle ma ei tea miks, aga ei mäletanud ma, et nii äge ta välja nägi. Selle suve lõpus, kui ameerika sõber Kuldar külas käis Tartus, siis me alustasime Notis ja sealne baaridaam kandis ka sarnast, eest lukuga nahkset outfiti, siis ka vaatasin , et ohoh, päris äge. Kurk ajas mõne sõna juttu ka temaga, teadis, et muss mis põrises kõlaritest oli Skrillex. A veitsa matsakam oli Noti baarineidis võrreldes Seigneriga. Youtubes on mingi fänn ka omaloodud traileri teinud just selle outfiti pihta, sellise.

L.A. Confidential [DVD]

Originaal film noir on äge, mulle meeldib. Aga veel ägedam on neo-noir. Ehk siis tänapäevased crime filmid, mis on sellised...noirilikud. Hea termini ikka prantslased välja mõtlesid, kõlab väga hästi. Tartus on meil siin isegi üks veini ja söögikoht sellise nimega - Noir. Täitsagi bueno koht on muide. Aga, et jutt jälle ei läheks uitama eiteakuhu seosetult nagu enamuse postidega siin siis katsume muljed kokku võtta. Lühidalt on see tegelt raske ülesanne sest see on siuke mammutteos - jah seda sõna heas mõttes võib kasutada küll - eelarve oli mammut, võttekohad olid mammut ja kogu kupatuse aluseks olev romaan James Ellroy poolt oli ka algselt 802 lk mammut ( a cutiti 500lk peale ).  Näitlejad olid mammut - ehkki seda nüüdseks  - filmi valmimise ajal olid mammutipojad - Kevin Spaceyl just Usual suspects tehtud, ning suur karjäär lahti ja Russell Crowe oli kah Austraaliast Hollywoodi äsja saabunud,  Romper Stomperi skinheadiroll porfoolios, see vana vibalik päss politsidepartmendi shefina oli soliidne esitus ja Kim Basinger - äh. lugege/vaadake ise , kes seal kõik olid. Ja hästi näitlesid, ei ole midagi öelda. Eks script ka vinge - siinkohal huvitav lugu, et James Ellroy ise alguses oli vägagi skeptiline olnud, et seda  raamatut filmina ta ette ei kujutanud, kuna väga spets teemad aga peale filmi nägemist oli kirjanik superrahul olnud, et kõik nagu peab.Sisu ja  noirilikku atmosfääri oli siin filmis täie raha eest, ei nurise minagi. Üldse oli see väga meeldiv Hollywood - kus raha ja filmikunst sõbralikult koostööd teinud. Vahest joppab ja siis on eriti mõnus vaatajal. Ma pole kunagi aru saanud neist, kes Hollywoodi maha teevad - lademes leidub väärt vaatamist ju tegelikult.