Punk's Not Dead 2011

Selle filmi leidsin wikipedia Balkani rockmuusikat käsitlevast artiklist - "jeebus, Makedoonia punkfilm" mõtlesin a no davai, kui juba selle liini peal olen. Tegevus toimus nüüdsel ajal, tegu oli neljakümbistega, endise kuulsa Skopje punkbändi liikmetega, nagu reuunion üheks laiviks või nii. Reuunion, sest oli vaja, et keegi miski "multi-kulti" ürituse raames Makedooniat esindaks a ükski bänd siiamaani ei olevat  soovind, põhjuseks, et sealkandis on rahvuslikud/rassilised probleemid päris teravad. A no  räägiti need vanad punkluuserid ära. Üks neist, laulja moositi kõigepealt ja siis too hakkas teisi bändiliikmeid vaikselt  üles otsima, noh  nagu 80ndate actionfilmides kampa kokku sebitakse, pluss sõit ka veel kontserdikohta niiet mul, kes ma hindan vägagi, kui  kohaliku eluolu näidatakse ehedalt, oli vaatamist küll. Natsa kahju sellest, et väss oli peal ja tegelt siis ei tohiks filmi vaadata, sihuke reegel mul on kujunenud a kuna film oli piisavalt omapärane ja veider - kasvõi huumoripoole pealt, no näiteks seal üks ex-bändimees oli ühinenud miski new-age sektiga ja rääkis, et teate ma niigi tänu sellele sektile siin vabanesin heroiinisõltuvusest ja nii ja naa puikles nagu veitsa vastu sellele reuunionile, samal ajal  selle rääkimise taustaks see kiilaspäine vuntsidega jõll proovis ühes eelnevas stseenis leitud konnale ( nimega Ferdinand )  paravossi teha ( ehk siis pilve suitsetada seda konna ). Sihukesed omapärased momendid hoidsid suht erksana siiski filmi lõpuni välja.

                          

DonT Stop 2012 [ DVD ]

Tšehhide pungifilm toimus ajaliselt 1983 aastal, üks peategelastest oli tüüp, kes esimese pungina  tolajal irokeesiharjaga Prahas möllas ringi. Peale sonkside tegemise äriti kangi all välismaa plaate, tehti bändi ning olid esimesed armusuhted pluss veel muidugi suhted vanematega. Hoogne tempo kehtis ja jällegi, kuna pungiti sotsialismioludes siis  südamelähedane oli see möll tolleaja olustikus. Äratundmisrõõmu jagus rohkelt -  näiteks, suvilates chillimised ja see aspekt, et ega kõik pungid kah nüüd lahedad pole, mingid suudavad olla sihukesed täis sitapead ja idikad, destroi-oi-tüübid teate küll sihukesi. Netist leidsin hiljem veel  ühe punkfilmide nimekirja, üle kolmesaja nime oli aga näed,  DonT Stopi polnud, kommentaaridesse paluti lisada soovitusi  listile - sai nii tehtud, ühtegi teist soovitust polnud veel siiamaani, suht põhjalik list, ilmselt väljaspool Tšehhit vist mitte väga tuntud film see.

                            

Outsider 1997

Ma ei ole kindel kas kuulsin seda kuskil dokumentaalfilmis või mõtlesin tõesti oma väikse peaga välja teooria  miks ex-Jugoslaavia aladel punkmuusika oli väga heal tasemel. Teooria baseerub sellel, et kuna Balkanimaades on rahvalik muusika absoluutselt numero uno igalpool, et siis need kes valisid pungi/post-rocki tee olid  järelikult ikka eriti kõvad rebelid. Filmi nimigi on vaata "Outsider" - ega jah, sekeldusi oli nii võimudega ja vanematega suht korralikult, nagu filmist näha võis. Filmi tegevusajaks 1979 aasta, igati äge scene juba oli üleval sel ajal neil seal. Üldse see idabloki värk oli, pean tunnistama,  märksa huvitavam vaadata, kui lääne sarnased punkfilmid, tuttavam olustik ikkagist ja äratundmisrõõmu jagus!

                             

Joe Strummer : The Future Is Unwritten 2007 [ DVD ]

Otsisin Sewecide Lo-Fi artiklitest. et kas tüübid on midagi ka Alex Coxi "Straight To Hell"i kohta kirjutanud ning sattusin  K.O artiklile Joe Strummeri eluloofilmist, mis tundus väga apetiitne, just see, mida järgmisena vaadata peale  MacGowani-filmi! Päris esimese istumisega ei jõudnudki läbi, sest elu on õpetanud, et punnitada ei ole mõtet filmivaatamisega ja nagu K.O kirjutas, tegu ON väga intensiivse montaazhiga. A kui teine päev oli plaan uuesti üritada ning korralikult algusest pihta hakata siis DVD masin oli suutnud targalt meelde jätta, kus pooleli jäi ja läksime! Ega K.O väga heale ülevaatele polegi lisada suurt midagi, samad asjad jäid endalegi silma/kõrva - se fakt, et Joe Strummer tegelt tüübi esinejanimi ise võetud ning  USA meeletu populaarsus. A samas ei imesta tegelt - filmis öeldi, et alguses ajas Joe siukest rockabilly teemat aga siis sattus Sex Pistolsi livele ja sealtmaalt oli selge et hoopis punk on põhiline edasimineku siht. A vat just see rockabilly taust  lööb välja natsa lavashowl kohati ning veel üks nüanss, et mu arust meenutas ta ka kuningas Elvist mingi nurga alt välimuselt, vbla need on ekstra põhjused miks USA-s staadionitäied täiesti hullusid. Peaks välja tsekkima mõne USA - kontserdi, ma olen ühte Clashi  Jaapani laivi näinud, kuna lugesin kunagi autoriteetset arvamust, et tegu ühe parima kontsertbändiga ever ja siis oli vaja kohe järgi vaadata kas vastab tõele :p. DVD mis minu käsutuses oli kahjuks mingi vene piraatreliis - mingeid lisamaterjale ei olnud, tegelikult originaalplaadil on režhissööri Julian Temple kommentaar ning kuskil 100 mintsi lisaintekaid, ilmselgelt, kui kuskil ette juhtub originaal, tuleb kordusvaatamine kah lõdvalt.

                           

The Shane MacGowan Story - If I should fall from grace 2001 [ DVD ]

Iiri folk-punk ansambli, The Poguese frontmani, elava legendi Shane MacGowani 10 aasta tagusest elust ja filosoofiast dokumentaalfilm. Väga hea doku - sest vähe rääkivaid päid ning palju muusikat, niipalju kohe, et eraldi sai dvd-menüüst pikast nimekirjast esitusi järgi vaadata ning oli ka "karaoke versioon"id  kolmest loost. Lisades oli veel filmi mitteläinud materjali, mis ka väga huvitavad ja ehedad - seal juba ei häbenetud otse  pudelist rüübata haljast, kui naisega jalutuskäiku tehti ja olikohati  ehedust veelgi rohkem kui filmis nähtud kaadrid. Ehkki ka film oli aus - kaameral lasti lihtsalt suriseda kui Shane ringi liikus või kõrtsis istus, filmi autor ei sekkunud ning sai näha elu nagu ta oli. Elu tundus olevat suht alkoholipõhine - ega tõele au andes ei olnud küll vist ühtegi kaine peaga momenti Shane'l seal. Kained olid teised, kes võtsid suht okeilt  olukorda - näieks endine bändikaaslane hakkas üles lugema , et palju siis meil alkohoolikuid oli - pea kõik ju - pmtselt muusikastiil  selline, et see alkosubstans käis paratamatult  kaasas, eks lauludki sisult teemas, ega viltu ei vaadanud keegi -  rahvas aksepteeris täielikult kogu joomarlust. Aind Nick Cave mulle ei meeldinud, ssel hetkel, kui hakkas seletama, et tema on küll maha jätnud kõik joogi ja teised ained ja nii hea on, siuke jutt on lihtsalt variselik mu arust. Samas väga meeldis, kui nad MacGowaniga (oma hiigelaegadel) esitasid Louis Armstrongi " It's a wonderful world"i. Filmi tegemine võttis kusjuures omajagu aega  - kolm aastat, põhjuseks, et härra eriti ei pidanud kokkulepetest kinni ja eelistas oma urus passida ( mis oli mõnusalt segi, heameel oli kohe vaadata, et kellelgi VEEL rohkem elamine sassis, kui mul, tõehuvides mainin, et nüüd koristasin ära enda oma ) aga mis sellesse passimisse puutub, siis filmi operaator olla kommenteerind, et tõepoolest, kohati meenutas filmiprotsess nagu mingit loodusdokki tegemist, sellise eriti haruldase ja pelgliku liigi kannatlikku ootamist võpsikus, et pildile saada tüüpi üleüldse.

                           

L'affaire des divisions Morituri 1985 [ DVD ]

"Prantsuse punk-kino embleem" - on öeldud selle filmi kohta. Seda esiteks, teiseks, hoolimata, et eelmine vaadatud F.J. Ossangi film jättis väga kehva mulje  ( kahtlustan siinkohas enda üleväsimust, mitte, et film kindlalt kehv oleks olnud ) huvi endiselt mehe loomingu vastu jätkus, et siis nüüdseks kolm täispikka nähtud ja võib öelda, et sisust nende puhul  üheski aru ei saanud aga õnneks mind väga ei huvita  sisuvärk filmides niiväga, rohkem visuaalimees ja niisama cooli ambiance'i nautleja igakell rohkem. Ses mõttes oligi täitsa kift elamus, lubatud punki ja punkareid jagus, soundtrack oli kõrvukikitav -  juba algusepoole kuulsin ära, et kas Throbbing Christle moodi vist on taustakääksud ja kriginad ja lõputiitrites selgus, et oligi jaa, Cabaret Voltaire kah ning veel Ossangi enda tolleaja bändi muss pluss muud prantsuse industrial/avangardi. DVD lisades oli veel kaks lühifilmi - esimene neist oli nii ja naa, kiskus õrnaks ajukaapariks aga teine oli veel ägedama soundtrackiga, Public Image Ltd ja William Burroughs lisandus ning valminud need lühkarid samuti 80ndate algul, esimesed katsetused tal, nii ta ise rääkis 7 minutilises klipis, mis ka lisades plaadile oli pandud. Cool punkattitudiga vana on F.J. Ossang ja ma arvan, et kui kunagi peaks tema viimane täispikk 2010 aasta Dharma Guns kättesaadav olema siis täitsa võiks teatud meeleolu olemasolul sellise avangardsema filmiõhtu jällegist korraldada.

                                    

Good Vibrations 2013

Kui se film 2012a Pöffil linastus, siis oli järelkaja huvitekitav - Kõndisin öösel kinost koju, käed taskus ja vile suul, ning tundsin rinnus seletamatut tungi jalaga mõni prügikast uppi lüüa - kirjutas tavainimene . Vhea emotsioon ühe lausega edasi antud ning selle põhjal watchlisti läks kah koheselt. Ainult, et mida polnud võtta kuskilt, see oli üks hea koopia, otsisin misma otsisin kuni taipasin filmi Euroopa kinoesilinastuse kuupäeva vaadata, mis oli selle aasta märtsikuus ja nii ta ununes. Natsa tegelt  salamisi lootsin, et vbla tuleb Eesti kinolevisse a muhvigi, kahju, väga kahju, sest sellised kontserdi/muusikapõhised filmid on kinosoundiga teine tera, olgugi, et suht okei on ka kodused võimalused. Suht meelest oli läinud juba aja möödudes aga siis köögiraadios hiljuti  üksõhtu Koit Raudsepp hakkas jaurama Inglise muusikaajakirja  NME poolt valitud  2013 aasta parimatest muusikafilmidest ja ohoh! Good Vibra olla esimene, muhelesin endamisi sibulat hakkides, sest just mõni aeg tagasi olin vaadanud ära koos sõber Tauriga ansambli  "The Undertones"-i dokumentaali ja seega tundsin, et trendi ja filminjuuh ikka funktsib veel ning sõber Opstops kah, harva, kui ta sõna võtab siin blogikommentaarides oli just Undeka posti all  meeldetuletavalt soovitanud, et ühesilmaline reggaehuviline on kõige taga ja üleüldse. Ühesõnaga, selged pildid, pääsu pole vaatamisest ja ajasin natsa  rohkem publikutki kokku ning sai üle hulga aja korraldatud solid filmiõhtu. Film vastas täiega ootustele, ega siin polegi muud lisada kõigile eelpoolmainitud kiitjatele suurt miskit, vbla seda, et tõesti oli tegu kvaliteetfilmiga, millest annnab tunnistust juba see haruldane sündmus, et Heikki ei jäänud filmi vaadates magama. Uskumatu aga nii oli.

      

The Undertones: Teenage Kicks - The Story Of The Undertones 2004 [DVD]

Tore õhtu kukkus välja - Kets tuli külla ning  filmivalikuga on tema puhul lihtne - anna aind muusikadokumentaale :). Seekord sai siis selline varajase pungibändi tegemistest pajatav film  ära vaadatud ( õlled + saun  ka). Ise  teadsin bändist ainult  seda, et tegu Iiri bändiga ning ofc olin kuulnud põhilugu + kunagi oli väga äge üritustesari sellenimeline ( Teenage Kicks ). A Tauri teadis kohe,  et tegu on ju kuulsa BBC raadiodiskori John Peeli lemmikbändiga - tõepoolest, John ise oligi siin dokus põhinarraator. Siis teadis Tauri peale selle põhihiti, et  veel  peaks üks lugu olema, laulja hilisemast sooloprojektist, et ei tea, arvas, kas siin filmis üldse seda näitab? Noh, lõpus tuli ära! Tegelt muidugi  olin kuulnud seda lugu aga et just Undertonesi ex lauljaga on tegu - see võttis karbi lahti -  nimelt juba mitte enam punk aga sellise sellout raadio discokraamiga oli tegu, uhh. Umbes nagu Trubetsky keskerakonna afäär ma ütlen. Dokust selguski, et oligi laulja suht oma radu läinud, bänd veel uue lauljaga andis laive,  aga kurat, olgem ausad,  Fergal Sharkey hääletoon ja image oli pool asja ikka mu arust. DVD on korralik - ingliskeelsed subtiitrid olemas, 7 lisavideot  (5.1 heliga ja mõned neist tegi üsnagi tuntud  rež Julien Temple!) ning  pea kolmveerand tundi intervjuusi, mis dokusse ei mahtunud.

            

Death Wish 3 1985 [ DVD ]

Hetke personaalne lemmikvigilante Charles Bronson aka Paul Kersey kolmas filmiseiklus toimus New Yorgis - slummides seal tänavapunkide jõuguga klaaris arveid  ja nagu prantslaste tehtud vingelt  postrilt näha, siis mitte enam ainult truu sõbra "Mr. Wildley" abiga, vaid appi tuleb kõvem lahingutehnika! Fuck yea! - selline oli ka reaktsioon kohe alguses, kui Cannon filmikompanii logo ette tuli - tõepoolest, Dino De Laurentise produktsiooniga enam tegu polnud ja see minuarust andis tunda kõvasti. Paremuse poole enesest mõista, trashileveli kategoorias ja ka coolnessi kategoorias. Cannon kompanii oli tõeliselt kõva tegija 80ndatel actionfilmi maailmas ja kiire vahelmärkusena - 2012 lõpus pidi linastuma selline dokkfilm, nagu "Electric bogaloo: The Wild, Untold story of Cannon films" aga ma saan aru, et veidi on edasi lükkunud, vast see aasta ehk näeb!!! Aga Surmasoov 3, kui rääkida, siis see parim siiani - kõige kõrgema death countiga ja dialoog oli tase. Isegi nii tase, et ühel tsitaadil on youtubes ca 300 tuhande ligi vaatamisi - ei tea küll mis seal nüüd nii palju nalja pakub ja legendaarseks teeb see "they killed  the Giggler"  aga no eks meil on kah ju Eesti filmidel omad paroolid, mis käibel ja aind oma kultuuris mõistetavad. Soundtrack oli ka kobe ja tunnustan  - Jimmy Page endiselt vastutas, korralikud rifid jälle ja üldine 80ndate cheese kehtis. Mis siis veel lisada - no  paneks siis veel ühe youtubeka ehk siis nagu video ülespanija ise ütleb -  If you thought Death Wish 3 couldn't get any more awesome, then you need to rethink your life!

Death wish II 1982 [ DVD ]

Hakkab, hakkab tuure üles võtma see heksaloogia, kaheksakümnendad käes ja  totaka välimusega punkjõugud platsis pluss seekord jälle üks hilisem tuntud ja respektaabel näitleja pahade pundis  - Laurence Fishburne III. Ja ei olnud kohe, et tunned ära - vähe kõvasti kilum oli ta siin  ja mingid eri funky startreki tüüpi päikseprillid peas ( ning joint hambus )  lõbus kohe vaadata. No ega väga tõsiselt ei saagi vist võtta seda Surmasoovi sarja, olgugi, et seekord üllatavalt jõhkralt  vägivaldne- alguses vägistamisstseen oli tõesti pigem sinna "I spit in your grave" mängumaale sobiv nagu  tuntud filmikriitik Vern kirjutas aga kui kõik see  filmi süžee jaoks vajalik rape-violence setup läbi sai siis sai nautida juba nii väärikat b - katrgooria dialoogi kui ka cooli atmosfääri. Mussi kah ikka läbi filmi, sest seekord jälle kuulsus selles ametis - filmi režhissööri Michael Winneri  tolleaegne naabrimees Jimmy Page Led Zeppelinist vastutas originaalse musooni eest. Rasked ajad olla olnd, bänd ei tegutsenud enam ja hea kui selliseid otsigi sai teha. Nüüd olla originaalplaadid Death Wish 2 soundtrackiga kollektsionääride seas päris hinnas . Muusika iseenesest mulle tundus täitsagi okei tegelt, 80ndad algasid  ja mõned Page'i leiutatud kummituslik-noirilikud kidrariffid väga  sobisid  Paul Kersey vigilante missioonide taustaks kõlama.

Blank city, 2010 [ DVD ]

Ei teagi nüüd, oli see nüüd  filmiaasta parim dokumentaalfilm? Subjektiivselt hinnates muidugi. Vist oli. Sest väga väga huvitavat ajastut  käsitles  -  1970ndate lõpupoolt ja 80ndate algust New Yorgis, Manhattanil. Tolleaja Manhattan oli slumm kuhu kogunesid elama odavate üürihindade pärast ( või üldse squattisid ) NY underground muusikud ja  boheemid ja muu kirjumirju seltskond. No ja arvata on, kui selline rahvas kokku sai seal eks mõned tegid ka filme. Kuna tol ajal oli punk see subkultuur mis kõige värskem ja huvitavam siis olid need filmid samuti võib öelda ikka  väga punk värk . Nagu punkmuusika puhul ega mingeid oskusi või tehnika viimast sõna vaja ei länud, kaamera ja filmirull oli olemas kellelgil siis läks võteteks ja mis seal ikka. Nagu dokis räägiti - "üks päev ja valmis" ei mingit montaazhi või muud polnud vaja, toores ja aus. Eks see tulemus oli tegelt ikka puine, olgem ausad aga kogu see ümbritsev meeleolu kompenseeris oma   ägedusega mingil määral halva ja olematu sageli kvaliteedi, mulle tundub nii. On proovitud ka sildistada kuidagi seda filmiliikumist seal - No Wave ja Cinema of Transgression nagu jäid rohkem külge. Võib ka kutsuda lihtsalt underground ja off beat aga las jääb. Eestis vast Päratrusti looming on kõige sarnasem, kui ma peaks mingi võrdluse tooma.  Kogu sellest pundist, kes tolajal kaameratega möllasid ainult üks saavutas endale suurema tuntuse - Jim Jarmusch. Üks  imdb reviewer arvas, et Jim  ilmselt sellepärast, et tema filmides oli mingigi sisu + algus ja lõpp olemas :D. Ega jah. Üllatusi sisaldas  doku mitmeid - üks suurematest mu jaoks, et Steve Buscemi kes muidu vahvat NY tuletõrjuri ametit 80ndate algul pidas, kutsuti ühte sellisesse filmiprojekti ja nii see karjäär algas tal. Hellalt tahaks näha seda esimest feature - ta pidi lausa breiktantsu tegema lõpus. Tegevus suva pargis toimus, katkendeid võis dokis näha. Breakdance oli ka jah moes ja Wild Style filmist räägiti kohe pikemalt. Kõva! Dokk oligi ülesehitatud suht klassikaliselt -  palju katkendeid noist filmidest ja vahepeal nn. rääkivad pead ( Jarmusch, Buscemi, Blondie, Lydia Lynch, Richard Kern ja siis need kes kuulsaks ei saanud. Igav ei hakanud, väike näide. Meeldis nagu ma ütlesin kohe väga väga ja põhiüllatus tuli välja DVD lisadest, et antud doki sünnilugu selline, et Prantsusmaal üks filmikooli tudengineiu hakkas huvi tundma asja vastu ja selgus, et eriti nagu polegi materjali selle ajastu kohta ja mis seal ikka - lendas NY ja voilaa. Seda oli näha ka intervjuudest, et osalejad heameelega  rääkisid omi lugusi, et keegi nüüd tuli ja näitas huvi üles, eriti lahe muidugi et selline noor ja ilus euroopa tsikk se Celine Danhier , veitsa meenutas isegi eelmist nähtud kodumaise filmi režhissööri mulle välimuselt ta. Jah, noored naised teevad ilma hetkel filmimaailmas.