Hakkab, hakkab tuure üles võtma see heksaloogia, kaheksakümnendad käes ja totaka välimusega punkjõugud platsis pluss seekord jälle üks hilisem tuntud ja respektaabel näitleja pahade pundis - Laurence Fishburne III. Ja ei olnud kohe, et tunned ära - vähe kõvasti kilum oli ta siin ja mingid eri funky startreki tüüpi päikseprillid peas ( ning joint hambus ) lõbus kohe vaadata. No ega väga tõsiselt ei saagi vist võtta seda Surmasoovi sarja, olgugi, et seekord üllatavalt jõhkralt vägivaldne- alguses vägistamisstseen oli tõesti pigem sinna "I spit in your grave" mängumaale sobiv nagu tuntud filmikriitik Vern kirjutas aga kui kõik see filmi süžee jaoks vajalik rape-violence setup läbi sai siis sai nautida juba nii väärikat b - katrgooria dialoogi kui ka cooli atmosfääri. Mussi kah ikka läbi filmi, sest seekord jälle kuulsus selles ametis - filmi režhissööri Michael Winneri tolleaegne naabrimees Jimmy Page Led Zeppelinist vastutas originaalse musooni eest. Rasked ajad olla olnd, bänd ei tegutsenud enam ja hea kui selliseid otsigi sai teha. Nüüd olla originaalplaadid Death Wish 2 soundtrackiga kollektsionääride seas päris hinnas . Muusika iseenesest mulle tundus täitsagi okei tegelt, 80ndad algasid ja mõned Page'i leiutatud kummituslik-noirilikud kidrariffid väga sobisid Paul Kersey vigilante missioonide taustaks kõlama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar