Ei teagi nüüd, oli see nüüd filmiaasta parim dokumentaalfilm? Subjektiivselt hinnates muidugi. Vist oli. Sest väga väga huvitavat ajastut käsitles - 1970ndate lõpupoolt ja 80ndate algust New Yorgis, Manhattanil. Tolleaja Manhattan oli slumm kuhu kogunesid elama odavate üürihindade pärast ( või üldse squattisid ) NY underground muusikud ja boheemid ja muu kirjumirju seltskond. No ja arvata on, kui selline rahvas kokku sai seal eks mõned tegid ka filme. Kuna tol ajal oli punk see subkultuur mis kõige värskem ja huvitavam siis olid need filmid samuti võib öelda ikka väga punk värk . Nagu punkmuusika puhul ega mingeid oskusi või tehnika viimast sõna vaja ei länud, kaamera ja filmirull oli olemas kellelgil siis läks võteteks ja mis seal ikka. Nagu dokis räägiti - "üks päev ja valmis" ei mingit montaazhi või muud polnud vaja, toores ja aus. Eks see tulemus oli tegelt ikka puine, olgem ausad aga kogu see ümbritsev meeleolu kompenseeris oma ägedusega mingil määral halva ja olematu sageli kvaliteedi, mulle tundub nii. On proovitud ka sildistada kuidagi seda filmiliikumist seal - No Wave ja Cinema of Transgression nagu jäid rohkem külge. Võib ka kutsuda lihtsalt underground ja off beat aga las jääb. Eestis vast Päratrusti looming on kõige sarnasem, kui ma peaks mingi võrdluse tooma. Kogu sellest pundist, kes tolajal kaameratega möllasid ainult üks saavutas endale suurema tuntuse - Jim Jarmusch. Üks imdb reviewer arvas, et Jim ilmselt sellepärast, et tema filmides oli mingigi sisu + algus ja lõpp olemas :D. Ega jah. Üllatusi sisaldas doku mitmeid - üks suurematest mu jaoks, et Steve Buscemi kes muidu vahvat NY tuletõrjuri ametit 80ndate algul pidas, kutsuti ühte sellisesse filmiprojekti ja nii see karjäär algas tal. Hellalt tahaks näha seda esimest feature - ta pidi lausa breiktantsu tegema lõpus. Tegevus suva pargis toimus, katkendeid võis dokis näha. Breakdance oli ka jah moes ja Wild Style filmist räägiti kohe pikemalt. Kõva! Dokk oligi ülesehitatud suht klassikaliselt - palju katkendeid noist filmidest ja vahepeal nn. rääkivad pead ( Jarmusch, Buscemi, Blondie, Lydia Lynch, Richard Kern ja siis need kes kuulsaks ei saanud. Igav ei hakanud, väike näide. Meeldis nagu ma ütlesin kohe väga väga ja põhiüllatus tuli välja DVD lisadest, et antud doki sünnilugu selline, et Prantsusmaal üks filmikooli tudengineiu hakkas huvi tundma asja vastu ja selgus, et eriti nagu polegi materjali selle ajastu kohta ja mis seal ikka - lendas NY ja voilaa. Seda oli näha ka intervjuudest, et osalejad heameelega rääkisid omi lugusi, et keegi nüüd tuli ja näitas huvi üles, eriti lahe muidugi et selline noor ja ilus euroopa tsikk se Celine Danhier , veitsa meenutas isegi eelmist nähtud kodumaise filmi režhissööri mulle välimuselt ta. Jah, noored naised teevad ilma hetkel filmimaailmas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar