L'affaire des divisions Morituri 1985 [ DVD ]

"Prantsuse punk-kino embleem" - on öeldud selle filmi kohta. Seda esiteks, teiseks, hoolimata, et eelmine vaadatud F.J. Ossangi film jättis väga kehva mulje  ( kahtlustan siinkohas enda üleväsimust, mitte, et film kindlalt kehv oleks olnud ) huvi endiselt mehe loomingu vastu jätkus, et siis nüüdseks kolm täispikka nähtud ja võib öelda, et sisust nende puhul  üheski aru ei saanud aga õnneks mind väga ei huvita  sisuvärk filmides niiväga, rohkem visuaalimees ja niisama cooli ambiance'i nautleja igakell rohkem. Ses mõttes oligi täitsa kift elamus, lubatud punki ja punkareid jagus, soundtrack oli kõrvukikitav -  juba algusepoole kuulsin ära, et kas Throbbing Christle moodi vist on taustakääksud ja kriginad ja lõputiitrites selgus, et oligi jaa, Cabaret Voltaire kah ning veel Ossangi enda tolleaja bändi muss pluss muud prantsuse industrial/avangardi. DVD lisades oli veel kaks lühifilmi - esimene neist oli nii ja naa, kiskus õrnaks ajukaapariks aga teine oli veel ägedama soundtrackiga, Public Image Ltd ja William Burroughs lisandus ning valminud need lühkarid samuti 80ndate algul, esimesed katsetused tal, nii ta ise rääkis 7 minutilises klipis, mis ka lisades plaadile oli pandud. Cool punkattitudiga vana on F.J. Ossang ja ma arvan, et kui kunagi peaks tema viimane täispikk 2010 aasta Dharma Guns kättesaadav olema siis täitsa võiks teatud meeleolu olemasolul sellise avangardsema filmiõhtu jällegist korraldada.

                                    

Docteur Chance 1997 [ DVD ]

"Hallutsiogeeniline road-movie" - nii iseloomustatakse  Rotterdami filmifestivali kodukal seda 1956 aastal sündinud prantslase F.J Ossangi filmitükki. Sealsamas  on ilmunud ka pikem essee mõõtu kirjutis temast, lugeda saab siit. Tuleb välja, et tegu päris produktiivse tüübiga, kes möllab mitmel rindel - laulab, kirjutab ja teeb filme. Laulab hea nimega  bändis Messageros Killer Boys ja siuke äge prantsaslik post-punk andmine on see bänd, soundtracki põhjal otsustades. Soundtrack oli üldse vinge ja  sisaldab lisaks MKB-le ka ühte Nick Cave & Bad Seeds  lugu ja ega oligi siuke film kus  muusika ja alternatiivne ning mässav suhtumine üleüldse üsna  oluline , teatud sihtgrupi oma.  Film  oli  tervikuna  väga lahe vaatamine, sest kätkes endas täpselt seda 90ndate duhhi, mis meenus, et olid sellises vaimus filmid. Kui peaks tooma paralleele siis nu näiteks  Doom Generation  -  aga piisavalt omanäoline ja eriline oli Docteur Chance. Poeetiline, neo-noirilik, prantslaslik, alternatiivne ja anarhistlik ehk  nagu Rotterdami poisid arvasid -  hallutsionigeeniline - elamus ühesõnaga. Filmitud osa filmi Tšiilis, osa Prantsusmaal - jällegi boonusena huvitav lisa eksootika. The Clashi frontman Joe Strummer mängis kah kirsile tordiks  üht keskmiselt suurt osa filmis. Ja tsiteeriks Strummeri intervjuud ühele punk ajakirjale, peale Londoni BFI filmifestivali DC esilinastust : "After the film – there's about a thousand people in the house – me and Ossang got up on the stage and they opened the floor to questions. The whole audience sat there like that. Like that. Not daring to move a muscle. Cause no one could understand what the fuck had just gone on."