Iiri folk-punk ansambli, The Poguese frontmani, elava legendi Shane MacGowani 10 aasta tagusest elust ja filosoofiast dokumentaalfilm. Väga hea doku - sest vähe rääkivaid päid ning palju muusikat, niipalju kohe, et eraldi sai dvd-menüüst pikast nimekirjast esitusi järgi vaadata ning oli ka "karaoke versioon"id kolmest loost. Lisades oli veel filmi mitteläinud materjali, mis ka väga huvitavad ja ehedad - seal juba ei häbenetud otse pudelist rüübata haljast, kui naisega jalutuskäiku tehti ja olikohati ehedust veelgi rohkem kui filmis nähtud kaadrid. Ehkki ka film oli aus - kaameral lasti lihtsalt suriseda kui Shane ringi liikus või kõrtsis istus, filmi autor ei sekkunud ning sai näha elu nagu ta oli. Elu tundus olevat suht alkoholipõhine - ega tõele au andes ei olnud küll vist ühtegi kaine peaga momenti Shane'l seal. Kained olid teised, kes võtsid suht okeilt olukorda - näieks endine bändikaaslane hakkas üles lugema , et palju siis meil alkohoolikuid oli - pea kõik ju - pmtselt muusikastiil selline, et see alkosubstans käis paratamatult kaasas, eks lauludki sisult teemas, ega viltu ei vaadanud keegi - rahvas aksepteeris täielikult kogu joomarlust. Aind Nick Cave mulle ei meeldinud, ssel hetkel, kui hakkas seletama, et tema on küll maha jätnud kõik joogi ja teised ained ja nii hea on, siuke jutt on lihtsalt variselik mu arust. Samas väga meeldis, kui nad MacGowaniga (oma hiigelaegadel) esitasid Louis Armstrongi " It's a wonderful world"i. Filmi tegemine võttis kusjuures omajagu aega - kolm aastat, põhjuseks, et härra eriti ei pidanud kokkulepetest kinni ja eelistas oma urus passida ( mis oli mõnusalt segi, heameel oli kohe vaadata, et kellelgi VEEL rohkem elamine sassis, kui mul, tõehuvides mainin, et nüüd koristasin ära enda oma ) aga mis sellesse passimisse puutub, siis filmi operaator olla kommenteerind, et tõepoolest, kohati meenutas filmiprotsess nagu mingit loodusdokki tegemist, sellise eriti haruldase ja pelgliku liigi kannatlikku ootamist võpsikus, et pildile saada tüüpi üleüldse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar