Richard Kern : Hardcore collection 1984-1993 [ DVD ]

Richard Kerni duubel DVD lühifilmide kogumiku  teisele vaatamiskatsele läksin tiba tugevama ettevalmistusega, ehk siis  Blank City dokust saadud taustinfoga. Tunduvalt edulisem sellise  pagasiga reisile asuda kahekümne aasta tagusesse New  Yorgi underground kinomaailma.  Alguses sõitsin ilusti   -  ansambel Sonic Youth mulle meeldib ja sp ka plaadil olnud esimese filmiga ehk muusikavideoga  "Death valley 69" võis isegi rahule jääda.  Aga peale avavideot hakkasid Kerni eksperimentaalsed Super 8 kaameraga tehtud  lühifilmid  täie hullusega lammutama  ja midagi pole teha, pmtselt tuli käed jälle  üles tõsta ( või siis silmad kinni panna )  ja tunnistada, et NY underground scene on isegi kahekümne aastase delayga liiga kange kraam minusuguse jaoks.  Einoh, seekord ma ikka vaatasin kõik dvd-l olevad 13 filmi ära siiski, kuskil  kolm tundi kokku, sest haistsin, siin võib järjekordne medal kukkuda. No on sellised mõttelised medalid mis  jagan endale , kui läheb väga diibiks see filmihuvi. Ajukaabitsa ordeni on teenind  see kogumik auga välja, selgus lõpus, jei!  Muidu Richard Kern tänapäeval on väga respektaabel säga - spetsialiseerunud on ta  fotograafiale ja kui sellel dvd-l lisadena ainult "photos" sektsioon oli, siis erinevalt tavaliste filmide photoextratest  oli siin tunda ja näha ka ofc, et mehel tõesti fotodele kätt ja silma on, väärt kraam. Aga no need filmid - põhimõtteliselt oli ainult kaks  mis  kvalifitseerus  ja oli äge - ülejäänud...parem kui unustan, mis nägin. Üks neist kahest vaadatavast oli "Fingered" - selle filmi kohta  on trashfilmide kuningas John Waters  öelnud nii :  "Fingered is the ultimate date movie for psychos. It's the best hillbilly-punk-art-porno movie in the world and I always show it to people very late at night to make them happy." Väike katke on olemas ka youtubes - ja ma räägin, see on veel parim film kunstiliselt imo sellel kogumikul. Ülejäänud oli ikka über Z - kategooriasse kuuluv kraam.  Samas kui juba läks tsiteerimiseks  siis mulle endale meeldib kogu teema kohta youtube kasutaja FuckDatNoize kommentaar: Richard Kern is the voice of the voiceless urban sprawl of the late 70's & early 80's. Ilusti öeldud imo.

Blank city, 2010 [ DVD ]

Ei teagi nüüd, oli see nüüd  filmiaasta parim dokumentaalfilm? Subjektiivselt hinnates muidugi. Vist oli. Sest väga väga huvitavat ajastut  käsitles  -  1970ndate lõpupoolt ja 80ndate algust New Yorgis, Manhattanil. Tolleaja Manhattan oli slumm kuhu kogunesid elama odavate üürihindade pärast ( või üldse squattisid ) NY underground muusikud ja  boheemid ja muu kirjumirju seltskond. No ja arvata on, kui selline rahvas kokku sai seal eks mõned tegid ka filme. Kuna tol ajal oli punk see subkultuur mis kõige värskem ja huvitavam siis olid need filmid samuti võib öelda ikka  väga punk värk . Nagu punkmuusika puhul ega mingeid oskusi või tehnika viimast sõna vaja ei länud, kaamera ja filmirull oli olemas kellelgil siis läks võteteks ja mis seal ikka. Nagu dokis räägiti - "üks päev ja valmis" ei mingit montaazhi või muud polnud vaja, toores ja aus. Eks see tulemus oli tegelt ikka puine, olgem ausad aga kogu see ümbritsev meeleolu kompenseeris oma   ägedusega mingil määral halva ja olematu sageli kvaliteedi, mulle tundub nii. On proovitud ka sildistada kuidagi seda filmiliikumist seal - No Wave ja Cinema of Transgression nagu jäid rohkem külge. Võib ka kutsuda lihtsalt underground ja off beat aga las jääb. Eestis vast Päratrusti looming on kõige sarnasem, kui ma peaks mingi võrdluse tooma.  Kogu sellest pundist, kes tolajal kaameratega möllasid ainult üks saavutas endale suurema tuntuse - Jim Jarmusch. Üks  imdb reviewer arvas, et Jim  ilmselt sellepärast, et tema filmides oli mingigi sisu + algus ja lõpp olemas :D. Ega jah. Üllatusi sisaldas  doku mitmeid - üks suurematest mu jaoks, et Steve Buscemi kes muidu vahvat NY tuletõrjuri ametit 80ndate algul pidas, kutsuti ühte sellisesse filmiprojekti ja nii see karjäär algas tal. Hellalt tahaks näha seda esimest feature - ta pidi lausa breiktantsu tegema lõpus. Tegevus suva pargis toimus, katkendeid võis dokis näha. Breakdance oli ka jah moes ja Wild Style filmist räägiti kohe pikemalt. Kõva! Dokk oligi ülesehitatud suht klassikaliselt -  palju katkendeid noist filmidest ja vahepeal nn. rääkivad pead ( Jarmusch, Buscemi, Blondie, Lydia Lynch, Richard Kern ja siis need kes kuulsaks ei saanud. Igav ei hakanud, väike näide. Meeldis nagu ma ütlesin kohe väga väga ja põhiüllatus tuli välja DVD lisadest, et antud doki sünnilugu selline, et Prantsusmaal üks filmikooli tudengineiu hakkas huvi tundma asja vastu ja selgus, et eriti nagu polegi materjali selle ajastu kohta ja mis seal ikka - lendas NY ja voilaa. Seda oli näha ka intervjuudest, et osalejad heameelega  rääkisid omi lugusi, et keegi nüüd tuli ja näitas huvi üles, eriti lahe muidugi et selline noor ja ilus euroopa tsikk se Celine Danhier , veitsa meenutas isegi eelmist nähtud kodumaise filmi režhissööri mulle välimuselt ta. Jah, noored naised teevad ilma hetkel filmimaailmas.

Kõik muusikud on kaabakad, 2012 [ KINO ]

Tartu kinoseansside börsil läkski päris tuliseks  ära kätte -  tuli otsustada, kas Cinamonis "Killing them softly" või  Ekraanis uus eestikas. Viimane seanss mõlemal, viimast õhtut - ei olnd kerge valida. Kangesti tahtsin  panustada oma raha  garanteeritud Hollywoodi elamuse peale tegelt aga samas kui hakkasin meenutama seda masterplaani, mis nädal tagasi tekkis, kui tänavaplangu peal Tartu Uus Teatri etenduse "Sisaliku tee" afišhilt klambriga  kinnilöödud flaieritepundist ühe endale sebisin, sest oli äge kujundus ning äge teostus ( klambriga nivisi flaikusi panna ) ja väga vana plaan Eesti aasta parima näitlejapreemia laureaati Nero Urket vaatama minna sai uue jume ning klappis täpselt niipidi, et üks õhtu kinos ja järgmine oleks teatris, et täislaks.  Vahepeal Eesti kõige parem ja profihõngulisem filmiblog deklareeris KMOK 2012 aasta parimaks täispikaks , mis tekitas samuti  kõrgendatud huvi ning kahtlaselt ka  Kaur Kender on netis  südameasjaks  võtnud selle kinopildi kiitmise ( ilmselt kas raha või naised on siin motiiv, tugevalt teisele poole kaldu ) noja siis Siim Nestor oma indiesaates  mängis ühte lugu filmist ( imo haruharva seal soundträkke mängitakse ). Kõik taevased märgid osutasid eesti filmi poole ühesõnaga sel õhtul.   Piletiostmisel siiski oli tugev  tagasilöök, sest avanes selline pilt :

kamoon, üksi lähen ju ning vaadates seda saaliplaani mul tekkis psühholoogiline tõrge korraks. A kogusin ennast ja võtsin rida 7 koht 1.... Kinno jõudsin selleks hetkeks, kui action käis, ehk siis kaamera peategelastega voodis, koheselt närvis ma sest tundus, et algustiitrid jäid nägemata. Krt ma ei saa aru, teinekord lähed viis minutit hiljem ja saad ikka kaks reklaami ja nüüd lähed enam-vähem minutipealt ja juba käib. Vanad head ajad , kui treilereid näidati on pöördumatult kadund vist, neid tavalisi TV reklaame ma ei salli absoluutselt sp hilinen meelega veidi seansile alati. Alguses ei saanud suurt midagi aru  filmist, mismõttes topib vägisi  tableti hammaste vahele ja kohe mõjub aga noh suva, kannatab siis ära, lohutasin ennast mõttes.(  Sellest sain aru, et külmkapis oli kuus kraadi plussis, see ok, roger that. ) A räägiti ja tegutseti  ekraanil suht arusaamatult edasi  kuni sinnamaani kus üks kõrvaltegelane hakkas täiesti lambi koha peal  täitsa mõistlikku juttu ajama. "Kuningad surevad ja kuningriigid kaovad aga..." ja pikalt-pikalt pidas monoloogi, jumala hea, mul ka heameel, et nii vinge monoloog. Kusjuures samas stseenis eelnevalt peategelanna kaalus mingeid lilleõisi, minu arust karikakrad vist, kui silm ei petnud. Ma arvan, et see oli Sümbolism seal. A see selleks. Ja hiljem oli teistel tegelastel ka ägedaid, küll väiksemaid monolooge, mida nautida  sai, vahest oli raske tõsiseks jääda ofc. Vaatasin hiljem spets järgi ka, kes KMOK käsikirja autor  - selgus et seesama  ülbe punk tsikk e filmi lavastaja. ( välimuselt kusjuures ei olnd väga punk  neil piltidel  mis netis näha  a nii ta on  ise öelnud enda kohta. ). Muide, sel seansil naeris publik saalis häälekalt täpselt ühe korra - "Kuule sina, Videvikutüdruk!" - ütlemise peale. Samas mulle endale väga rohkem  meeldis "videvikutüdruku" vastus, mis sai ka enda tsitaadiarsenalisse  võetud, näiteks FB chatis hea kasutada :

( "eilse musavideo" all on silmas peetud ansambli Mürgelmachine uut videot, mis ka sama teemat või stiili tõukab mu arust  )  "Videvikutüdrukuga" oli ka filmi kõige disturbim stseen, hommik köögis. Või no kergelt oli ebamugav.  Meeldiv üllatus  oli Andres Lõo musavideo, mida päeval tahtsingi kangesti  miskipärast netist  vaadata  aga läks meelest ja nüüd siis nii kohe suurel ekraanil tuli, jei! Ilusti kandis Lapini vana ülikond välja  kogu stseeni ja ka video eraldi võetuna. Musa üldse hea oli  terve film  oli see ka jaa ju üks huvitekitaja kohe kui plakatil Tõnis Leemetsa nime nägin. Mida veel öelda - peale kino mõtlesin esimese ähmiga,  nüüd küll  peaks "Nukkude Oru" läbi lugema, saaks ehk sellest tabletimaailmast rohkem aimu. Sest  jäi arusaamatuks, mis drooge siis ikkagi põhiliselt kasutati - ma kahtlustan, et puhas aga kange apteegikraam? Külastasin  filmi FB  ka  ja seal  nägin kahte Jamiroquai videot, lemmik! ja veel oli making of "Dogs In Space" klipp üles pandud neil  -  tõesti, kui oleks filmikriitik siis võiks üldist atmosfääri ausside kultusfilmi  meeleoludega täiesti vabalt võrrelda. Et jah film ikka oli äge kokkuvõttes, pohhui see Brad Pitt & co.

                        

The Exterminating Angels [DVD]

Ja järjekordne Cannes'e festivali šhokeeriv tabudelõhkuja - from  most notorious  director  in  Europe. Nii nad räägivad. Egas midagi, sel aastal on  kodukino ekraan avatud explicit sex teemale vabalt ja siiamaani on täitsagi huvitav olnud. See most notorius vend on  Jean-Claude Brisseau ja mulle tundmatu nimi oli ta. Aga sobib hästi sinna B - tähega algavasse prantstlaste kampa, kes sellise festivali arthouse/softcore pornoga tegelevad ( Breillart, Bonello ja Brisseau...  istusid vangis... - heh, viimane istuski tegelt tingimisi aasta + krõbe rahatrahv just selle eest mis siin filmiski valdavaks teemaks). A, et mis siis oli teema - hmm - teema oli isegi huvitav, kuna mulle  sellised filmid, kus filmide tegemist näidatakse filmis sees, istuvad eriti. Seekord oli , et kuidas "sellistesse" filmidesse ära räägitakse. Casting ka väga tähtis, olen nõus. Nojah, see oli huvitav aga siis vahepeal oli igav veidi vist. Aga mitte väga palju - pealegi,  sellist traditsioonilist mehe-naise vahelist vahekorda oli vähe - rohkem naiste omavahelist teemat ja põhirõhk explicismi osas oli hoopis noorte naiste endaga tegelemise peal. Mis teha, igalühel omad nüansid, selles mõttes tõesti -   arvestades enda maitset siis mulle väga meeldisid need stseenid. Selles mõttes olen rahul filmiõhtuga. Oli avameelne piisavalt ja visuaalselt ilus ning äge  mis näidati. Dvd lisades oli pooletunnine intervjuu režhissööriga ka - täitsagi okei jutt, üks deleted stseen ja trailer. Just trailer oligi see, mis vaatama  tõmbas - selline twinpeaksilik ( Angelo Badalamenti ) muusika seal taustaks tundus eriti hea.

Peur(s) Du Noir/Fears of the Dark [DVD]

Niikui sai bräägitud, et filmidevaatamises on elu lill ja kogu aeg on maru lahe koheselt tuli nätakas ära. Kõik nagu sobis - respektaablid koomiksikunstnikud, kellede seas ka põhipõhjus Charles Burns ( tema "Black Hole" on mul TOP3 koomiksi hulgas läbi aegade ) on teinud oma kunstist animatsioonikatsetuse. Kodune setting oli ka okei - roheline tee meega, küünalde valgus hubises ning äärepealt oleks teise loo ajal, mis jaapani horroriteemaline ka lõhnapulga tossama pannud ( aga ei pand). Nojah - vaipa pole maas, vbla sp, seda ma mõtlesin poole filmi ajal "pagan, oleks vaip maas siis oleks ehk parem". Aga ilmselt selle eelmise blogiposti uhke bräägi pärast oli seekordne filmiõhtu täitsa feil. Nii feil kohe, et peale filmi lõppu läksin vaatasin, kas koduapteegis ibukat või muud valuvaigistit peavalu vastu on ( ei olnd). Samas ega sellepärast ma nüüd ei jäta uue animatsiooniga hüvasti - see tundub nii lubav žanr ja käib see tehnoloogiaga katsetamine, aga pole veel leitud siiamaani seda õiget stiili. Või, no ma pole näinud, olgem täpsed. Animatsioonis rohkem sees olevale inimesele on vast väga huvitav, eriti dvd extrad - 24 minutiline kuidas drawningsist animatsioon sai ( iga kunstniku kohta eraldi, mõni rääkis ka paar sõna oma teemast ), siis oli näituse tutvustsus 9 minti ( jaa, filmist ja algupärastest sketshidest omaette näitus kõik prantslastel tehtud, touche! ) ja siis veel 3 lühianimatsiooni mingilt konkursilt ( ilmselt filmi esilinastuse puhul korraldatud vms.) no ja trailerid/teaserid. Eesti tänapäeva koomiksikunstnike kamp ilmselt viskaks ka kukerpalle ja mina, ehkki mulle meeldivad sellised veidi art-koomiksid pean hoopis peavalutablette minema ostma homme apteegist - sest nagu öeldud, ei jäta seda uut animatsiooni sinnapaika ja parem on kui oled valmistunud ette.

Black Swan [DVD]

Eelmine film sai vaadatud tänu huvitavale karakterile, eksole. Black Swan - kui poleks  Darren Aronofsky film - ei ole kindel, kas oleks huvi olnud. Siiamaani vist pea kõik kuti toodang ära vaadatud   ( Requiem mitte täielikult - nii sõrmede vahelt piiludes, sest kogu aeg oli laenus omal ajal ja kes tagasi tõid rääkisid aind hirmulugusi ). Oli kiusatus isegi kinno minna aga kartsin, päriselt ka. Kartsin just neidsamu asju mida oligi oodata ja näidati suures plaanis - ma pean silmas siin neid füüsiliselt endaski valu tekitavaid suuri plaane endavigastamisest jms. Ei ole kerged filmid tal kunagi olnud ja lugesin, et Black Swani tegemise ajal olla ta just naisest lahku läinud ja Natalie Portman kurtis ka ühes intervjuus, et võtteplatsil ei olnud  Darreniga töötamine kõige meeldivam elamus - olgugi, et Portman ise balletiga 4-13 aastasena aktiivselt tegelenud. Samas on mulle alati tundunud see balletiteema üks hardcore trenn ja film aind kinnitas seda arvamust. A no samas mulle meeldis kokkuvõttes omal moel, eks härra rezhissööril on oma stiil ja olgugi raske vaadata aeg-ajalt, oli samas huvitav. Lõpust minu aju aru ei saanud aga siis lugesin juurde ja nüüd pilt selge mis toimus. Meelde jäi veel loomulikult Mila Kunis kes oli üks mahe kähmakas ja  Vincent Casseliga filmid on kah tegelt mul watchlistis juba 10 aastat kõik a seda mai teadnudki, et Vincent mängib, puhas rezhissööri fännamine siinpool ekraani.