Tartu kinoseansside börsil läkski päris tuliseks ära kätte - tuli otsustada, kas Cinamonis "Killing them softly" või Ekraanis uus eestikas. Viimane seanss mõlemal, viimast õhtut - ei olnd kerge valida. Kangesti tahtsin panustada oma raha garanteeritud Hollywoodi elamuse peale tegelt aga samas kui hakkasin meenutama seda masterplaani, mis nädal tagasi tekkis, kui tänavaplangu peal Tartu Uus Teatri etenduse "Sisaliku tee" afišhilt klambriga kinnilöödud flaieritepundist ühe endale sebisin, sest oli äge kujundus ning äge teostus ( klambriga nivisi flaikusi panna ) ja väga vana plaan Eesti aasta parima näitlejapreemia laureaati Nero Urket vaatama minna sai uue jume ning klappis täpselt niipidi, et üks õhtu kinos ja järgmine oleks teatris, et täislaks. Vahepeal Eesti kõige parem ja profihõngulisem filmiblog deklareeris KMOK 2012 aasta parimaks täispikaks , mis tekitas samuti kõrgendatud huvi ning kahtlaselt ka Kaur Kender on netis südameasjaks võtnud selle kinopildi kiitmise ( ilmselt kas raha või naised on siin motiiv, tugevalt teisele poole kaldu ) noja siis Siim Nestor oma indiesaates mängis ühte lugu filmist ( imo haruharva seal soundträkke mängitakse ). Kõik taevased märgid osutasid eesti filmi poole ühesõnaga sel õhtul. Piletiostmisel siiski oli tugev tagasilöök, sest avanes selline pilt :
kamoon, üksi lähen ju ning vaadates seda saaliplaani mul tekkis psühholoogiline tõrge korraks. A kogusin ennast ja võtsin rida 7 koht 1.... Kinno jõudsin selleks hetkeks, kui action käis, ehk siis kaamera peategelastega voodis, koheselt närvis ma sest tundus, et algustiitrid jäid nägemata. Krt ma ei saa aru, teinekord lähed viis minutit hiljem ja saad ikka kaks reklaami ja nüüd lähed enam-vähem minutipealt ja juba käib. Vanad head ajad , kui treilereid näidati on pöördumatult kadund vist, neid tavalisi TV reklaame ma ei salli absoluutselt sp hilinen meelega veidi seansile alati. Alguses ei saanud suurt midagi aru filmist, mismõttes topib vägisi tableti hammaste vahele ja kohe mõjub aga noh suva, kannatab siis ära, lohutasin ennast mõttes.( Sellest sain aru, et külmkapis oli kuus kraadi plussis, see ok, roger that. ) A räägiti ja tegutseti ekraanil suht arusaamatult edasi kuni sinnamaani kus üks kõrvaltegelane hakkas täiesti lambi koha peal täitsa mõistlikku juttu ajama. "Kuningad surevad ja kuningriigid kaovad aga..." ja pikalt-pikalt pidas monoloogi, jumala hea, mul ka heameel, et nii vinge monoloog. Kusjuures samas stseenis eelnevalt peategelanna kaalus mingeid lilleõisi, minu arust karikakrad vist, kui silm ei petnud. Ma arvan, et see oli Sümbolism seal. A see selleks. Ja hiljem oli teistel tegelastel ka ägedaid, küll väiksemaid monolooge, mida nautida sai, vahest oli raske tõsiseks jääda ofc. Vaatasin hiljem spets järgi ka, kes KMOK käsikirja autor - selgus et seesama ülbe punk tsikk e filmi lavastaja. ( välimuselt kusjuures ei olnd väga punk neil piltidel mis netis näha a nii ta on ise öelnud enda kohta. ). Muide, sel seansil naeris publik saalis häälekalt täpselt ühe korra - "Kuule sina, Videvikutüdruk!" - ütlemise peale. Samas mulle endale väga rohkem meeldis "videvikutüdruku" vastus, mis sai ka enda tsitaadiarsenalisse võetud, näiteks FB chatis hea kasutada :
( "eilse musavideo" all on silmas peetud ansambli Mürgelmachine uut videot, mis ka sama teemat või stiili tõukab mu arust ) "Videvikutüdrukuga" oli ka filmi kõige disturbim stseen, hommik köögis. Või no kergelt oli ebamugav. Meeldiv üllatus oli Andres Lõo musavideo, mida päeval tahtsingi kangesti miskipärast netist vaadata aga läks meelest ja nüüd siis nii kohe suurel ekraanil tuli, jei! Ilusti kandis Lapini vana ülikond välja kogu stseeni ja ka video eraldi võetuna. Musa üldse hea oli terve film oli see ka jaa ju üks huvitekitaja kohe kui plakatil Tõnis Leemetsa nime nägin. Mida veel öelda - peale kino mõtlesin esimese ähmiga, nüüd küll peaks "Nukkude Oru" läbi lugema, saaks ehk sellest tabletimaailmast rohkem aimu. Sest jäi arusaamatuks, mis drooge siis ikkagi põhiliselt kasutati - ma kahtlustan, et puhas aga kange apteegikraam? Külastasin filmi FB ka ja seal nägin kahte Jamiroquai videot, lemmik! ja veel oli making of "Dogs In Space" klipp üles pandud neil - tõesti, kui oleks filmikriitik siis võiks üldist atmosfääri ausside kultusfilmi meeleoludega täiesti vabalt võrrelda. Et jah film ikka oli äge kokkuvõttes, pohhui see Brad Pitt & co.
kamoon, üksi lähen ju ning vaadates seda saaliplaani mul tekkis psühholoogiline tõrge korraks. A kogusin ennast ja võtsin rida 7 koht 1.... Kinno jõudsin selleks hetkeks, kui action käis, ehk siis kaamera peategelastega voodis, koheselt närvis ma sest tundus, et algustiitrid jäid nägemata. Krt ma ei saa aru, teinekord lähed viis minutit hiljem ja saad ikka kaks reklaami ja nüüd lähed enam-vähem minutipealt ja juba käib. Vanad head ajad , kui treilereid näidati on pöördumatult kadund vist, neid tavalisi TV reklaame ma ei salli absoluutselt sp hilinen meelega veidi seansile alati. Alguses ei saanud suurt midagi aru filmist, mismõttes topib vägisi tableti hammaste vahele ja kohe mõjub aga noh suva, kannatab siis ära, lohutasin ennast mõttes.( Sellest sain aru, et külmkapis oli kuus kraadi plussis, see ok, roger that. ) A räägiti ja tegutseti ekraanil suht arusaamatult edasi kuni sinnamaani kus üks kõrvaltegelane hakkas täiesti lambi koha peal täitsa mõistlikku juttu ajama. "Kuningad surevad ja kuningriigid kaovad aga..." ja pikalt-pikalt pidas monoloogi, jumala hea, mul ka heameel, et nii vinge monoloog. Kusjuures samas stseenis eelnevalt peategelanna kaalus mingeid lilleõisi, minu arust karikakrad vist, kui silm ei petnud. Ma arvan, et see oli Sümbolism seal. A see selleks. Ja hiljem oli teistel tegelastel ka ägedaid, küll väiksemaid monolooge, mida nautida sai, vahest oli raske tõsiseks jääda ofc. Vaatasin hiljem spets järgi ka, kes KMOK käsikirja autor - selgus et seesama ülbe punk tsikk e filmi lavastaja. ( välimuselt kusjuures ei olnd väga punk neil piltidel mis netis näha a nii ta on ise öelnud enda kohta. ). Muide, sel seansil naeris publik saalis häälekalt täpselt ühe korra - "Kuule sina, Videvikutüdruk!" - ütlemise peale. Samas mulle endale väga rohkem meeldis "videvikutüdruku" vastus, mis sai ka enda tsitaadiarsenalisse võetud, näiteks FB chatis hea kasutada :
( "eilse musavideo" all on silmas peetud ansambli Mürgelmachine uut videot, mis ka sama teemat või stiili tõukab mu arust ) "Videvikutüdrukuga" oli ka filmi kõige disturbim stseen, hommik köögis. Või no kergelt oli ebamugav. Meeldiv üllatus oli Andres Lõo musavideo, mida päeval tahtsingi kangesti miskipärast netist vaadata aga läks meelest ja nüüd siis nii kohe suurel ekraanil tuli, jei! Ilusti kandis Lapini vana ülikond välja kogu stseeni ja ka video eraldi võetuna. Musa üldse hea oli terve film oli see ka jaa ju üks huvitekitaja kohe kui plakatil Tõnis Leemetsa nime nägin. Mida veel öelda - peale kino mõtlesin esimese ähmiga, nüüd küll peaks "Nukkude Oru" läbi lugema, saaks ehk sellest tabletimaailmast rohkem aimu. Sest jäi arusaamatuks, mis drooge siis ikkagi põhiliselt kasutati - ma kahtlustan, et puhas aga kange apteegikraam? Külastasin filmi FB ka ja seal nägin kahte Jamiroquai videot, lemmik! ja veel oli making of "Dogs In Space" klipp üles pandud neil - tõesti, kui oleks filmikriitik siis võiks üldist atmosfääri ausside kultusfilmi meeleoludega täiesti vabalt võrrelda. Et jah film ikka oli äge kokkuvõttes, pohhui see Brad Pitt & co.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar