"Hallutsiogeeniline road-movie" - nii iseloomustatakse Rotterdami filmifestivali kodukal seda 1956 aastal sündinud prantslase F.J Ossangi filmitükki. Sealsamas on ilmunud ka pikem essee mõõtu kirjutis temast, lugeda saab siit. Tuleb välja, et tegu päris produktiivse tüübiga, kes möllab mitmel rindel - laulab, kirjutab ja teeb filme. Laulab hea nimega bändis Messageros Killer Boys ja siuke äge prantsaslik post-punk andmine on see bänd, soundtracki põhjal otsustades. Soundtrack oli üldse vinge ja sisaldab lisaks MKB-le ka ühte Nick Cave & Bad Seeds lugu ja ega oligi siuke film kus muusika ja alternatiivne ning mässav suhtumine üleüldse üsna oluline , teatud sihtgrupi oma. Film oli tervikuna väga lahe vaatamine, sest kätkes endas täpselt seda 90ndate duhhi, mis meenus, et olid sellises vaimus filmid. Kui peaks tooma paralleele siis nu näiteks Doom Generation - aga piisavalt omanäoline ja eriline oli Docteur Chance. Poeetiline, neo-noirilik, prantslaslik, alternatiivne ja anarhistlik ehk nagu Rotterdami poisid arvasid - hallutsionigeeniline - elamus ühesõnaga. Filmitud osa filmi Tšiilis, osa Prantsusmaal - jällegi boonusena huvitav lisa eksootika. The Clashi frontman Joe Strummer mängis kah kirsile tordiks üht keskmiselt suurt osa filmis. Ja tsiteeriks Strummeri intervjuud ühele punk ajakirjale, peale Londoni BFI filmifestivali DC esilinastust : "After the film – there's about a thousand people in the house – me and
Ossang got up on the stage and they opened the floor to questions. The
whole audience sat there like that. Like that. Not daring to move a
muscle. Cause no one could understand what the fuck had just gone on."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar