Mister - X ( 1967 )

Ahaa - seda ma arvasin isegi endamisi varem juba, et neid Itaalia 60ndate maskis ja  kostüümis tegelaste filme võib vist  liigitada "fumettikino" kategooriasse. "Mister-X"-i plaadiümbrise nurgas oligi ilusasti  must-valgelt kirjas "fumetti cinema". Fumetti siis tähendab it keeles koomiksit, eriti just 60ndate pulpkoomiksit  a et veel paremini aru saada  teemast siis seekord tegin lausa ringvaatega seansi! Ringvaateks oli üks Itaalia tv jaoks tehtud lühike dokufilmike, kus oli veidi nende koomiksiajalugu  ja  kiideti  Guido Crepax-i loomingut, et väga kinematograafiline, näidati kuidas Crepax  murdis klassikalised rangelt nelinurksed koomiksipaneelid  piirideta joonistusteks. Endale suure üllatusena sain dokist ühe täitsa tuntud filmirežhissööri  Crepaxi koomiksitest inspi saanud varajase filmi teada, läks vaatamislisti koheselt! A "Mister- X" ise oli nüüd küll mumeelest  kõige lahjem siiamaani nähtutest. Teadsin kl eelnevalt loetud arvustustest, et aeglase tempoga, no hea kl, see pole nüüd niiväga viga a  põhikangelasel võttis kuskil 40 mintsa aega, et oma  kostüümi pugeda üldse. Esimene etteaste oli samas suht cool, seda eelkõige  tänu kärsale, mis ennem missiooni ette pandi a  filmi lõpus ei pannud maskigi pähe ega midagi  ja üldse tegelt oli tegu mitte superkangelasega vaid  meistervargaga, kes kasutas bondilikke tehhnikaleiutisi. Vaatangi, et tolleaja arusaamine superkangelasest Itaalias oli pmtselt  James Bond superkangelase kostüümis kelle spetsialiteediks enamasti igasugu kõrgema klassi sissemurdmised.

                             

Superargo and the Faceless Giants (1968)

Superargo järjefilm oli suht lamedavõitu. Ilmselgelt režhissöörivahetuse süü. Action oli kuidagi mannetu ja puine, ei olnud esimese filmi hoogsust ja lõbusust. Paar kohta aind olid ägedad a need pmtselt tekstipõhised nagu alguses, kui selgus, et ülemaailmselt on tippsportlased kaduma hakanud - viis maratonijooksjat, wrestlinguvendi jne. Mõtisklesin peale filmi veel endamisi, et tõepoolest üsna kummaline oleks kui ajalehtedes ilmuksid uudised, et ntx Andrus Veerpalu on teadmata kadunud, siis ütleme nädala pärast  kaob Kaia Kanepi jne. Noja filmis siis Inglise salaluure pakub valitsusele välja Superargo palkamise, et too lahendaks ära need kadumised. Superargo oli seekord endale sidekicki leidnud, mingi hindu jooga, kellega koos leviataanlust õppis ning suutis võimuesindajale  demonstreerida mõtte jõul vaasi purustamist. Filmi pealkiri kusjuures valetas, ei olnd siin ühtegi "faceless gianti" hoopis mingid omapärased robotlikud monstrumid figureerisid, nägu igatahes oli neil täiesti olemas. Nende vastu sai Superargo poolt kippelt leiutatud elektripüstoliga, mis iseenesest  oli tegelt täitsa cool relv ( postril näha ). Noja originaalpealkiri oli filmil vabtsee  " Superman el invencible" a nähtamatuks küll ei muutunud  siin keegi a see b-kat filmide pealkirjade loogika pole mulle veel arusaadav  eniveis. Trailer muidugi on täitsa äge, see ka vana hea b-kati teema, et filmitrailad on enamasti vägagi coolid.

                        

Superargo vs Diabolicus 1966

Itaalia kinos mulle väga meeldib see teema, et nad absoluutselt ilma häbenemata 60-80ndatel ripoffisid igast eri žanre ja olgem ausad, see kukkus neil tihtilugu omamoodi paganama ägedalt välja. "Superargo vs Diabolicus" miksis tolleaja James Bondi vaimustuses tekkinud  eurospy-zanrile  lisaks veel Mehhiko legendaarse pulpkino kangelase Santose kokku  ( maskis wrestlingumees ). Ja hästi miksis, film on hoogne, värviline, jumala isuga vaatasin. Natuke nõrgaks jäi seekord soundtrack, mis oli  sihuke klassikalisem, johnbarrylik bondivaimus orkestratsioon a selle puudujäägi kompenseeris allveevõtete olemasolu mu jaoks. Vanakooli akvalangistika on ülikõva! Superargo üks võimetest oligi hinge kinni hoidmine vee all üle poole tunni ja seda läks vaja kah tal. Teised võimed olid külma ja kuumataluvus, siis kuidagi ei mõjunud talle, kui nuga pidemeni kõhtu löödi - see mingi verega seotud tal ja lisaks oma võimetele anti tüübile kasutada igast tehnikaleiutisi - noh, nagu Bondile, teate kl.

                        

La Settima Donna/Last House on the Beach 1978 [DVD]

Eelmine kord külas käies tuli jutuks, et mis filme vahepeal vaadatud ning  selgus, et miski Austria pantvangilugu oli huvitav tundunud Elioni videolaenutuses ja just sellepärast, et vast on vägistamist sees. Noh, exploitationfilmide vägasuure austajana olen ma  tuttav rape-revenge žanriga eks nii mõnedki mõned klassikud on sealt žanrist nähtud. Mulle meeldivad itaalia omad, 70ndate lõpust 80ndate algusest ja seda sellepärast, et esiteks on nois itaalia omades tavaliselt  hea muusika, teiseks on pätid stiilsed ja kolmandaks...noh kolmandaks..eks näis. Huvi säilis ja nagu ikka sai hakatuseks köögipoolel mässatud  -  lahtise kanapirukaga, mis alguses tundus, et ei tulnud välja a tegelt tuli küll ja oli jumalast hea, mingi hipsterõlu ka rüüpeks kõrvale ning siis meisterdati mingi erti mõnus vaatamispesa ja läksime! Tähendab,  mitte kohe ei läinud, menüü ja muusika tiksus mõnda aega - ma ütlen, need külaskäimised ja filmivaatamised lähevad järjest mõnusamaks.... Film oli väga äge, täpselt nagu ennustasin - esiteks muusikapoolelt sai kuulda Donna Summerit ja slow-motion stiilis põhivägistamisstseeni ajal mängis AC/DC "Soul Stripper" see bassikäik alguses...tummaks võttis. Eks seal oli teisigi kohti mis tummaks lõid a see oli teada, et jõhkrutsemist on, samas oli üldpilt ikka väga stiilne ja hiljem koduraamatukogus Cinema Seweri Robin Bougie TOP rape-revenge filmide artiklit üle lugedes oli just see film tal isiklikuks favoriidiks pandud,  et ultimate eurotrash. DVD -l oli lisades erinevaid  treilereid ning  pooletunnine intekas, mis tänapäeval tehtud, filmi peaosatäitjaga, kes väga chillilt rääkis kuidas kõik oli filmimise ajal okei ja kiitis režhissööri ja kaasnäitlejaid. Sihukesed lisad on selliste filmide puhul väga teretulnud mu arust, saab kohe n.ö. maha rahuneda, et see kõik oli ju film!