"Bronson"is mitu korda meenutati selle hüüdnime päritolu, mis tolle filmi kangelasel oli, ehk siis - Charles Bronsonit ja tema Death Wishi ja see ilmne jumalik märk selle pihta, et olengi siin ennast pikemat aega juba kokku võtnud, et see kultus...eee...mis ta nüüd teebki - heksaloogia?... ilusti üle vaadata. Esimest osa olin varem juba näind, mäletasin, et nagu igavavõitu aga eks seitsmekümnendate filmidel ongi see teema tihti, et oligi aega rohkem käes ja karakterit sai deebimalt välja mängida. Eks see oleneb, millises meeleolus ise oled, sageli oled ise ka sellises lazyass staadiumis ja siis sobib selline 70ndate tempo ülihästi. Eriti, kui Herbie Hancock soundtracki eest hoolitsenud - päris hea kraam on see ka eraldi kuulamiseks. Film tegelt siiski, olgem ausad oli jätkuvalt kerge venimuse tähe all vaadatav ja Herbie fusionfunk küll päästis vahest aga väheks jäi seda. Nu veel päästis filmi noor Jeff Goldblum, kes üht jõuguliiget mängis ja võttis lahedaid pätipoose seal aga see ikka kõrvalosa ja pikalt teda ei näinud. Aga see sissejuhatus ja loodame, et kaheksakümnedndatel tehtud järjeosades saab täie raha eest tolleaja filmide totakaid pungipätijõuke näha ning CB on üks cool vana eluaeg olnud ja mitte väga rabeleja tüüp eks seda peab ka arvestama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar