PINK FLOYD LONDON '66-'67 (1967)

Olgu, räägin kõik ära kuidas tegelikult tookord oli, see lühifilm oli soendus aind. Ühesõnaga Kets kibeles kohe peale Morello-filmi rõdule tagasi, muidugi oli põhjust ka, sest isegi kamin töötas - no mul on selline veneaja elektrikamin seal rõdul ja mul tuli meelde, et on võimalus , ilma et kütaks, kasutada seda. Niiet meil oli seal tõesti äraütlemata mõnus chill. A nali läks jälle vahepeal mu arust suureks ja oli vaja külalised tagasi tuppa meelitada - seekord pakkusin välja Pink Floydi esimese säilinud kontserdisalvestise, mitte see igav Pompeij tinistamine vaid rohkem nagu kuuekümnendate Londoni scene teemaline, salvestatud 1967 aastal ööklubis UFO ja paaris kohas veel. Kets ja Hämäläinen olid varmasti nõus, mis pani mind nats imestama aga no davai! Samas paremat seltskonda, kellega just nimelt see dvd läbi vaadata ma enda sõprusringkonnast ei tea ka. Fännid. Ma algust olin nii umbes 3 mintsi näinud - publik tundus täitsa groovy, umbes nagu Austin Powers a ilma huumorita. Muusikakoha pealt - minu arust vahet pole suurt kas tänapäeva Primal Scream või tolleaja Pink Floyd. Igavene äge live oli - Kets arvas poole peal "no see on küll ehe LSD-soig siin mis toimub" ja õigus ka. Pink Floydi kutid tinistasid soolosi ja noor Barret lõi trummiga rütmi - me just ennist arutasime omavahel rõdul jazziteemat ja jõudsime järeldusele, et jazzbändis on kõige tähtsam mees trummar, et annab rütmi, seda ägedam oli maailma üht müstilisemat trummarit aktsioonis näha - ma vist polnudki varem Syd Barretit näinud. John Lennon oli ka laivil publiku seas ja Yoko Ono tegi performantsit mingit, et väänles klappredeli otsas sigaret käes ja lõigati rinnahoidja seljast tal - väidetavalt siis need kaks veel ei tundnud teineteist. Amazoni netipoes üks arvustas seda dvd-d , et perfektsionistid võivad kuulata originaal monoheliga aga need , kes drooge ei tarbi, neile on mõeldud 5.1 heliriba, et saada aimu, mismoodi kõlab Pink Floyd narkouimas. Meie muidugi kuulasimegi 5.1 variandis. DVD-l muidu oli veel igast intervjuusi ka tolleaja kuulsustega, ma vaatasin pärast Michael Caine oma natuke - kutt arutles seal, et väga jama on see, et nüüd on miniseelikud ja puha aga ikka ei tohi eriti inglismaal naistele ligi ajada, võib soolaputkasse sattuda aga prantslased ja hispaanlased võivad küll oma kodumaal naistele järgi vilistada ja käsi külge ajada.

Yoko Ono