THE MYSTERIOUS GEOGRAPHIC EXPLORATIONS OF JASPER MORELLO 2005

Üks neljapäev, kui ma rahulikult kodus proovisin teki all olla ja mutantdisco boardilt leitud Madis Nestori soovitatud mixi kuulata sekkus muusikasse telefonihelin ja tuli Ketsi poolt ettepanek linna minna a no ma olin nii mugavasti ennast sisse sättinud, et see läbi ei läinud, aga noh, mõned kõned veel ja leidis kinnitust see vanasõna, et kui mägi Muhamedi juurde ei lähe, läheb Muhamed ise mäe juurde. Isegi kaks Muhamedi seekord - Hämaläinen oli ka pundis . Nii nad siis saabusidki, hea tuju ja kilekotiga. Ma esialgu ( 1 lonksu jagu) proovisin mullivee peale jääda a siis ei pidanud vastu ja avasin A Le Coq speciali - no nii lihtsaks on avamine tehtud ju ja mis seal's ikka. Noh, arutasime niisama maast ja ilmast ja kes mida eile tegi ja siis kolisime rõdule üle, kus kuulasime reggaet ja ma tõin oma Tsehhi keraamika välja ja väga tore oli olla. A selleks , et me rõdu peal väga suurt lärmi ei teeks ma meelitasin kutid tuppa tagasi, et vaataks ühe lühifilmi ära - parima lühkari auhind ( Cannes 2005 best short animation) ja otse ulme.ee kokkutulekult saadud dvd ( aitäh, Trash). Nii. kui vaatama asusime siis ma sain aru, et kerge arusaamatus oli estconil, sest ma tahtsin hoopis ühte teist lühifilmi laenata, mingi, kus algus oli mustvalge ja siuke tehnomusa käis - nii äge oli, et Valgemetsas ma põgenesin saalist tookord. A Morello algas hoopis mitte nii. Ma ju rõdu peal seletasin ka, et "industriaal ja hullult lahe" ja mis kõik veel. Samas kui ma oma hämmingut jagasin siis Hämmu ütles, et " Nux, rahune - onju industriaal ja mitte vähe". Nojah, mingi nurga pealt oli kl - selline aurupunk, mis teadupärast tähendab üsna masinakeskset keskkonda, aind, et masinad on jäänud sajandi alguse aega. A tõesti - hoolimata sellest kergest dünamost oli film huvitav ja visuaalselt lahe. Sisu poolest kadus järg ära käest viie minutiga, kuna me olime seal rõdul about tund juba olnud. Samas nüüd, kui ma siin kirjutan neid ridu siis pean tunnistama, et vaatasin vahepeal ka teist korda üle ja siis oli sisu kõik selge - niiet lihtsalt konditsioon oli veidike ähmane esmasel vaatamisel. Hämps lausa pidi meid Ketsiga keelama, et me vagusi oleks, ta tahatvat filmi vaadata. Me siis nats vaatasime ja veidi aja pärast Kets ikka ei pidanud vastu ja tähendas - " Einojaa, siit oleks isegi Priit Pärnal ja Hardi Volmeril üht-teist õppida!". A tegelikult olid selle filmi tegijad ise "õppinud" maailma esimesest säilinud animatsioonist kõvasti - nimelt kasutati siin samasugust siuletitehnikat nagu tol ajal ja tõesti - tulemus on esikohta väärt. Peab edaspidigi oma silmad lühiformaadi koha pealt lahti hoidma ma arvan.