MY OWN PRIVATE IDAHO 1991

See film võttis ka ikka 15 aastat aega , enne kui ära nägin. Eks oli siin-seal ajakirjandusest loetud selle kohta ja vist Eestiski on minu mäletamist mööda see kinos olnud, mingi kinomajas, festivali raames või nii. Päris ammu tahtsin veel spets sellepärast Tallinnasse sõita ja olin muidu kade. Aga nagu ütleb laulusalm " Don't believe the hype! " - nojah, kellegiga ma vist veel rääkisin, kes oli näinud Idahot ja siis mäletan , umbes siuke kommentaar oli, et see film midagi erilist ei ole. Ma veel mõtlesin, et ei saa olla. Aga näe, sai küll. Iseenesest näitlejad olid head - Keanu Reeves peale Matrixit mulle meeldib ja River Phoenix on legend ja Gus Van Sant-i filmid siiamaani, mis ma näind olen, on väga meeldinud. Aga seekord oli minu jaoks täitsa igav , nojah, eks kirjutada ja filosofeerida annab vist selle filmi kohta küll, isegi nagu mingi moodne Shakespeare ainetel tehtud, onju. Ma noor lollike lugesin ka ja kohe uskusin. A päris huvitav oli ainult kaks kohta - kui Portlandi väidetavalt kohalikud noored oma elulugusi kohvikus rääkisid ( kohvikus oli klassikaline Gus Van Sant-i stseen ka , kui kaamera võttis jälle läbi vitriiniklaasi, niiet klaasi peal peegeldas tänavat ja liikumist) ja siis oli vanakooli Udo Kieri tantsunummer hotellis. A samas teine pool filmist võis vaadata kah, kokkuvõttes filmi esimene pool oleks võinud olemata olla. A ja lõputiitrid olid lahedad!

HEROIN BUSTERS 1977

ÜLIKÕVA!!! UUS LEMMIKFILM!!! Enzo G. Castellari nimi oli mulle tuttav küll - olen näinud talt meeldejäävaid n.ö. post-apocalypse zhanrisse kuuluvaid filme. No vahepeal oli 80ndatel Itaalia kinos madmaxilikud peale tuumasõda aega filmid. Noja Enzo G. Castellari jäigi mõne filmiga meelde - eriti tema firmanipp aegluubis actionstseenid. Heroin Bustersis on ka neid stseene, üks vähemalt, kui keegi junkie juveelipoeröövi ajal automaadivalagu saab. A Herion Busters mulle meeldis sellepärast eriti, et see on siuke puhas fun nagu vaadata, pretensioonitu eurocrime. Filmi algus juba oli überhea, näidati nii Hong Kongi, Amsterdami ja Kolumbiat nii 5 mintsi kokkumontaazhitult või midagi, et kuidas narkodiilid käivad, Hong-Kongis näiteks oli heroiin mingi turulavka kuti mütsi all, ennem veel piiluti kahele poole ringi kui kilepakk valge jahuga edasi anti, kõik see ansambli Goblin suurepärase muusika saatel. Just vaatasin Napoli Violentat ju ja seal oli siis maailma parim laul - järgmisena siis filmimuusika maailma teine koht, päris hea. Film ise oli sellest, et Fabio Testi mängitud tegelane jäi kolme kilo heroiiniga vahele ja võmmid pakkusid vabastamist, kui Testi hakkab undercoverina nende jaoks tööle ja paljastab narkoketi. Või midagi sarnast. Vbla oli Testi ikkagi juba ennem võmm a ma ei usu.

'70s drugdealers

VIOLENT NAPLES 1976

Napoli Violenta oli esimene polizotto üldse mida ma teadlikult vaatasin. Itaalia keeles, emulest alla tiritud divx. Subtiitreid polnud kusagilt saada aga mis tooaeg üle jäi ja pealegi isegi ilma subtiitriteta meeldis. Nüüd oli võimalus vaadata inglisekeelse dubleeringuga dvd-d. Enam vähem sisu tegelikult jäi samaks, lihtsalt ma kahtlustasin, eelmine kord, et äkki on mingi teravam ja deebim sisu aga ei midagi - Comissario Betti Maurizio Merli kehastuses saabub Naapolisse ja hakkab kohe korda looma, kohe alguses saabumisel nabib kinni rauteejaama parklas varaste jõugu ja siis edasi jaoskonnas teatab kohe, et tema meetodid võivad olla jõhkrad, kuid muud varianti pole kuritegevusega võitlemiseks. Kaks asja mis teevad selle filmi eriti meeldejäävaks on mootorattga kihutamised mööda Napoli tänavaid, kuna kaamera on kinnitatud mootorratta ette ägedalt ja siis maailma parim laul on ka selles filmis - ansambel Bulldog - Man Before Your Time.

TRUCK TURNER 1974

Isaac Hayesile ei andnud ilmselt omal ajal rahu, et teda Shafti ossa ei valitud. Niisiis - oma film. Päris okei andmine oli kokkuvõttes. Isaac nägi cool välja küll, täitsa patt oleks ainult surematu "Shaft"-i meloodiaga filmiajalukku minna. Ehkki muidugi Truck Turner filmiajalukku ennast eriti suurte tähtedega ei kirjutanud a siiski minu blaxploitationi kogemuse baasil oli väga hea. Isaac oli tegev koos paarimehega sellises duos, kes kautsjoni vastu kohtuni vabastatuid "brothereid" taga ajas ja kohtusse toimetas, kui nood ei tahtnud minna. Pool filmi oli niisama tants ja tagaajamine, siis lasi Isaac ühe eriti tähtsa pimbi maha ja pimbi naine tahtis kättemaksu. Siin filmis jälle oli kõik nagu vana nali, siiski näiteks selle pimbi matused olid huvitavad, eriti traditsioon, et teised pimbid ja sullerid selle tapetud pimbi kirstu igaüks natuke kokaiini raputas. Tõsi küll, põhipimp nr. 1 ikkagi sülitas hoopis. A noh. Noja siis ongi, et Truck Turner peab madistama igasugustega. Üks muhe kuju oli veel - korraks aint vilksatas kaadris a hüüdnimi oli äge - "Panama". Ja siis veel selline asi, et edaspidi ma pean telefoni hääletu peale vähemasti panema või teise tuppa jätma sest nii ei saa filmi vaadata, kui mitu korda vahepeal telefoniga rääkima peab : ). Aja juttu jutu ajal, vaata filmi filmi ajal.

Cool Isaac Hayes

FOXY BROWN 1974

Blaxplotaitioni tuurid peal on loogiline, et peale Coffyt järgneb Foxy Brown. Pealegi on aeg edasi arenenud ja ülimeeldiv oli mõlemat filmi dvd formaadis nautida, koos subtiitritega. Tõesti äge. Selles filmis siis annab kättemaksu ajendi mitte 11 aastane heroiini üledoosis õde, vaid peategelanna Foxy Browni boyfriend, kes tegi läbi näomuutusoperatsiooni sest 2 aastat oli ta tegev undercover agendina mingis narkoketi paljastamises aga ta tapetakse. Kusjuures selle boyfriendi annab üles Foxy enda vend , et nullida mingi vana kaardimänguvõlg ja alustada oma väikest tänavakokaiinibisnist. Üldiselt Foxyl on vaja leida need originaallurjused üles ja tavapärane teema, et on vaja imbuda pimpide ja narkoparunite maailma, et lõpuks ise kätte maksta. Vahepeal võetakse Foxy vangi ka. Mu arust sama hea film kui Coffy.

COFFY 1973

Kui itaalias võitlesid seitsmekümnendatel kurjategijate vastu ausad ja karmid politseikomissarid, siis ameerikas tuli kodanikel enda algatuse korras vastu hakata. Nagu Pam Grier, kes on Quentin Tarantino üks kõigi aegade lemmiknäitlejanna. Filmis Coffy - see on peaosalise nimi, saab haiglas õena töötaval Pamil kõrini sel hetkel, kui ta oma väike 11 aastane õde heroiini üledoosi saab. Sestap Pam võtab ja hakkab ise narkoparuneid jälitama ja vigilantet mängima. Pam Grier muidugi on väga ilus ja arvestatava rinnapartiiga must chikk, tahaks T-särki omale ta pildiga. Ja ega film isegi halb pole, või noh, ongi halb aga just selline "halb" nagu halb olema peab, if you dig it. Groovy funkimuusika, rohkelt on kaadris tolleaja pimpe ja narkodiilereid, nende elamisi ja üldse olustik on kõva. Klassika.

Black honey

ROMA A MANO ARMATA 1976

Inglisekeelne nimi on sel filmil Brutal justice. Väga õige nimi kusjuures, sest film oligi sel teemal, et Maurizio Merli poolt mängitud peaosaline, komissar Leonardo Tanzi hakkas asju uurima oma brutaalsete meetoditega ja siin mingi uurimise käigus viisid niidid ta lihakarni, kus töötas üke kahtlustatava vend, Vincenzo "Il Gobbo" Moretto, keda mängis Tomas Milian - küürakas ja karismaatiline sell, kelle käest ta jaoskonnas oma meetoditega informatsiooni välja peksis, nojah, Milianile see ei meeldinud ja kutt tõtas, et maksab kätte. Ega ta ise puhas poiss muidugi ei olnud, kaugel sellest, pangarööve oli siin filmis ikka omajagu. Meeldejääv kaader oli, kui Merli Milianil lasi ühe 9mm kuuli ära süüa, kana kõrvale ja selle kuuli sittus Milian välja ja hoidis spetsiaalselt komissari jaoks. Selline väga hea polizotto jällegist, kõike oli ja enamgi veel. Huvitav oli veel see, et ma nagu vaatasin, et just nähtud Violent Proffessionalist olid mõned autokihutamissteenid otse siia autokihutustseenide vahele kleebitud. Heh.

Stop! Drop the gun. Drop it!

THE VIOLENT PROFESSIONALS 1973

Itaalia politseifilmid seitsmekümnendatest on mu lemmikzhanr üldse. Eelkõige muusika pärast ning minuarust on ülimalt äge, kui vuntsidega komissarid karmi käega õiglust ja korda maffiast läbiimbunud itaalia linnades üritavad hoida. "Vägivaldsed proffessionaalid" oli klassikaline selline. Rezhisööriks tuntud Sergio Martino, mitmete eriti heade giallide lavastaja. Peaosas oli Luc Merenda, selline tegelikult natuke lahja ilueedi ja vuntse polnud, kes siiski andis endast parima. Teema oli selline, et algul põgenevad kolm vangi ära, rongist, a Leitnant Giorgio ikka saab nad kätte ja kuna vangid eelnevalt olid autot tee peal hõivates tapnud nii autojuhi kui ka tema väikse tütre, siis Giorgio üsna kõhklematult laseb pätid maha. Tõde ja õigus itaalia politsei moodi, noh. See sisemise õiguse ja tõe värk on pea igas filmis sees. Noja siis muidugi natuke on õiendamist sheffide poolt, aga peagi lastakse Giorgio sheff maha ja Giorgio vannub kättemaksu ja imbub undercoverina kurjategijate ridadesse. Noja siis hakkab action pihta, kusjuures autodega kihutamised on tõesti klass omaette siin ja nagu Martino filmides ikka, kaamera käib ära ka hipisquattides kus vaba armastus ja marihuaana pole tabu. Vahepeal muutus asi üsna segaseks mulle , mis toimus story koha pealt. Muusika see-eest oli väga väga hea!!

Okey, I owe you twenty thousand

ACROSS 110th STREET 1972

Üks hinnatumaid blaxploitationfilme, mida ma ammu olen näha tahtnud ja nüüd ma täitsa mõistan miks sellised arvamused on selle filmi kohta. Üks parimaid võmmidepaare läbi aegade, - Anthony Quinn kui "vana rassistlik italiano" ja noor aus Yaphet Kotto moodustavad päris hea miinus combo. Film ise hakkab peale nii, et mingi kolm low-life neegrit mõtlevad röövida kohalikku maffiat sel momendil, kui käib tänavatel teenitud narkomüügi raha ülelugemine/andmine. Rööv enam-vähem õnnestub, see tähendab raha nad saavad aga mingi 5 laipa maffiavendade poolel pluss 2 politseinikku, kes laskude peale kohale tõttavad, saavad nad ka n.ö boonuseks. Niiet edasine film ongi see kuidas ühelt poolt A.Q ja Y.K üritavad üles leida politsei tapjaid ja teiselt poolt itaalia maffia, kes omab võimu ja kontrolli mustade üle jahib oma raha, kusjuures itaallased lähvad mustadega tülli. Korralik süzhee igatahes on ja muidugi filmi tõesti super alguslugu, mis teeb selle filmi blaxploitationite seas eriliseks, selliseks "tõsiseks".

Antonio Fargas as getaway driver

SCARFACE 1932

Scarface originaali aastast 1932 ma hellalt näha tahtsin, mitu aastat juba ja näed, nagu elus ikka, kui midagi väga tahad, siis ka saad. Varem või hiljem. Scarface peaosaline Antonio "Tony" Camote tahtis ka väga saada allilma bossiks ja näed sai ka. All world belongs to you - oli kuti lemmikreklaam ja see säras tal neoontuledes otse koduaknast sisse. Tegelikult väga hea nüüd see film ei olnud, ehkki esines momente, näiteks kui Tony oma meestega hakkas alkoholiäri korraldama : "Nii kelle käest sa ostsid varem , ahah ahah, mitu vaati, ahah ahah, 2, okei - homsest hakkad meie käest ostma ja võtad 6!. "Aga selle kutiga pole mõtet hakata üldse rääkima, see villib ise" - ja granaat lendab kohe salajoogiurkasse ilma pikema jututa. Aga nii üldises plaanis on hea meel jällegi, et sai originaal ära nähtud!

Scarface 1932

THE UNBEARABLE LIGHTNESS OF BEING 1988

Runtime 171 min! Olid massohistlikud tunded peal ja mõtlesin, et vaatan annuse art-house ja harin ennast Criterion collectionisse kuuluva filmiga ka vahepeal. Criterion collection on selline dvd filmisari kuhu valitakse sellised - eesti keeles on sõna "väärtfilmid".Mulle see sõna eriti ei meeldi , a olgu peale. Ühesõnaga Milan Kundera raamatut ma olen kunagi lugenud, hirmsas nonparelltrükis ilmus veel omal ajal, vist on uus trükk ka väljas ma arvan, normaalsema kirjaga. Vabalt võib üle lugeda ma usun, sest film eriti väga raamatust kinni ei pea. Tegelt kuna ma olen ametlikult Tsehhi ja Praha fänn hetkel siis huvitas mind see 1968 aasta revolutsioon ka, mida lubati kaanel eriti võimsalt kujutada. No oli jah kujutatud aga ma eriti ei usu neid läänemaailma versioone sotsmaade vabanemisest ja revolutsioonidest. A samas - tegu ikkagi mängufilmiga, et las olla, ma ei ole mingi tähenärija ja ajaloolane. Peale revolutsiooni oli film ka muidugi armastusest - Daniel Day-Lewis mulle ei meeldinud ( pole kunagi meeldinud) , Juliette Binoche oli nii ja naa aga Sabina osa mängis Lena Olin ( Romeo Is Bleeding) ja tema oli väga bro! Kuna ma ette teadsin, et tegu on art-house filmiga ja ülipikaga siis kokkuvõtteks võin öelda, et ei nurise, täitsa hea meel on natuke, et suutsin huviga jälgida.

SAW 2 2005

Vaatasime väikse Melliga Apocalypse Now lõputiitrid ära ja kuna me nii muhedalt olime ennast sisse sättinud siis ma arvasin, et kasutaks ööaega ära ja vaataks mõne õuduka otsa, et kas Saag 2 on nähtud? Selgus, et ei ole. Siis selgus, et õlut ka pole, niisiis läksime esmaspäeva öösel kell kaksteist veel Statoili ja sebisime õllet ning pähkleid ja väike Mell teatas veel müüjannale, et "Me lähme nüüd Saag 2-te vaatama!" Jah, nii oligi, sest sai ju kokkulepitud. Tee peal arutasime veel esimest osa, mis mulle isiklikult väga meeldis ja väike Mell oli ka ärevil üsnagi. Natuke aega peale algust, kui selgus, et Jigsaw on seekord mingisse majja teinud oma puzzlelõksude süsteemid tuli mulle miskipärast Cube meelde, kus kah inimesed ju ruumis olid ja neid igast lõksud ümbritsesid. Cube mulle ka meeldis esimene osa ja teist osa Hypercube ma pole siiamaani vaadanud, sest see tundub kahtlane business ja näed, Saw oleks võinud ka puutumata jätta. Väiksele Mellile siiski meeldis, hea seegi. Ta arvas, et teine osa oli paremgi vist a vbla ma mäletan valesti seda arvamust :)

APOCALYPSE NOW 1979

Pühapäeva pärastlõunal tuli Ketsi pool jutuks väikse Melliga, et Apocalypse Now on ikka eriti hea film. Esmaspäeva õhtul oli väike Mell mul külas juba ja Apocalypse Now Redux DVD käis. Jaa, film on tõepoolest ikka eriti eriti võimas ja hea, vaatasime Redux versiooni sellest filmist, mis tähendas ekstra lisastseene, mis ausalt öelda minuerust eriti filmile midagi juurde ei andnud, peale lisa 20 minuti, mis tegi kokku siis ca 3.15 tundi sõda ja dzhunglit. Ma olen näinud ka Hearts Of Darkness dokki, Apocalypse Now filmimisest ja see on ka väga hea ja annab aimu, kui suur film see on. Nojah, kellele meeldib Star Wars , kellele Lord Of The Rings - mulle vist suurfilmidest Apocalypse Now istub. Lummav film, eriti lõpus, kus suurt mitte sittagi aru ei saa aga huvitav on ikka. Major picture!

Captain Benjamin L. Willard

CLOSER 2004

Closer-it soovitas mulle vaadata üks sõbra naine. Noh, ta nii sügavalt ütles, et Closer on tõesti üks hea film ja siin sattus võimalus laenata ka see film, et minugipoolest. Huvitav ju mis teistele moodustab kategooria "hea film". Closer oli, nagu ma kahtlustasin selline inimestevaheliste tunnete ja armastuse film. Hea või halb , ma ei tea. Vahest on hea vaadata ka selliseid, mina vastu pole, kindel see, et naistele sellised filmid meeldivad, enamusele naistest. Mulle meeldis doktor, kes sai keppi mõlema naise käest ja ülbik ajakirjanik lõpus ikkagi nuttis haledaid pisaraid. Eks elu ongi selline , jumal hoia, mis niiväga ikka uudist oli seal filmis. Ma arvan, et enamus inimesi on sellistes situatsioonides olnud.

ZHMURKI 2005

Ahah, ahah, et Vend 1/2 rezhisöörilt Aleksei Balabanovilt "pezpredelnaja" komöödia 90ndatest. Nikita Mihhalkov ka veel mängib, huvitav. Päris olen vene kino ära unustanud, tõepoolest. Zhmurki tundus okei valik olevat, et kiirelt tsekkida mis toimub ja kas vene film kõlbab vaadata tänapäeval. Päris hea pulpfilm võin nüüd öelda. Keel põses huumoriga tehtud ja eks rezhisöör oli usinalt lääne analoogseid filme vaadanud julgen kinnitada, Reservoir Dogsist oli kasvõi ja Pulp Fictionist kah muidugi malli võetud. Noh, anname andeks , mingil määral on naljakas seda plagiaati vene kontekstis vaadata kõike, eriti laupäeva pärastlõunal, mõnusasti lesades. Nikita Mihhalkov oli kah päris eduline karakter - CCCP tatooga rinnal maffiaboss. Ühesõnaga selline vene pätifilm kus oli dialoog suhteliselt muhe. Meeldis.

CCCP

REVENGE OF THE NINJA 1983

Revenge of the ninja oli mul videoaegadel aastaid tagasi elamus - lõpuks üks film, kus actionit oli kuhjaga ja plot nii lihtne, et polnud vaja aru saada sest venekeelsest nohinast, mida tooaeg peale loeti. Ja nüüdki, pean tunnistama, et tegu tõesti ühe parima acton-flickiga 80ndatest. Actionit oli endiselt kuhjaga, halvad olid halvad ja head pidid oma mitte-elus-enam-ma-ninjamõõka kätte ei võta vannet murdma. Plot oli siis selline, et smugeldati heroiini USAsse aga itaalia maffiat eriti pole mõtet vihaseks ajada ja ex-ninjadega eriti pole mõtet tülli minna ja neid ära kasutada. Lõppes see kõik kahe ninja vahelise võitlusega pilvelõhkuja katusel, mis oli selline miljonäri penthouse terass, et anna aga olla. Väga hea B-movie.

Ninja

WIZARDS 1977

USA kultusanimaator Ralph Bakshi ( Heavy Traffic, Fritz The Cat) tööd on ikka teretulnud. Wizards oli tegelikult pettumus aga see on puhtalt mu enda süü. Sest DVD-l oleva dokumentaali "Making of" vaatamisel peale filmi, selgus, et Ralph ise tahtiski teha midagi ka lastele suunatud spetsiaalselt, niiet ei mingeid täiskasvanu teemasi. Minu arust tegelt on tal just talent täiskasvanute teemade peale. Wizards oli selline pehme fantasy kus võitlesid maagia ja relvad. Dvd kaanepilt on muidugi päris hea aga film siiski tsipa vananenud ja tõesti kuna ootad midagi Heavy Trafficu sarnast siis pettumus oli. Käed eemale fantasyst, Ralph!

Love couple

FILANTROPICA 2002

Mingi aeg tagasi käisn Tallinnas asju ajamas ja Olde Hansas söömas ja öömaja pakkus sõber Trash lahkelt, kelle juures siis sai loomulikult ka üks film meeldivalt ära vaadatud. Mõnus on külas käia kui sõps, kes töötab kokana India restoranis viitsib süüa teha ja kellel leidus kapis ka puutumata six-pack vana head A Le Coq premiumi. Ise ta ei joonud, niiet more fun to me. Huvitava filmi leidsime kah vaatamiseks. Rumeenias tehtud eee...sotsiaalkrimikomöödia. Rumeenia "maffia" mida lubati, tundus piisavalt eksootiline teema. Tjah, filmi vaatamise aeg oli rekordiline, vist kokku läks umbes kolm pool tundi või enamgi, sest oli vaja teha söögipause, siis oli vaja peremehel vaadata AK uudiseid vahepeal aga ega ma ei nurise, film iseenesest oli päris äge, Trash tabas ära, et seda on isegi ETV näidanud millalgi. Mingi keskealine kooliõpetaja armub ara modelli ja selleks, et neiule välja teha diskodel ja restoranis pöördub kohaliku kerjuste isanda poole, kes mõtlebki välja sobiva petuplaani, millest tegelikult ma päris nüanssideni aru ei saanudki aga igatahes filmis töötas plaan. Nalja sai küll. Eriti hull oli minu arust DVD-l olev deleted scenes section , kus leidus siuke stseen, et see kooliõpetaja läheb direktori kabinetti midagi rääkima ( deleted scenes oli ilma subtiitriteta) ja härra direktoril oli laual karp suurte paksude marihuaanajointidega mida ta ise innukalt pahvis ja lollakalt itsitades pakkus "head rumeenia hashisit" ka peategelasele. Milline koolidirektor!

THE MATADOR 2005

See DVD mulle kingiti, kommentaariga "fuhh, miuke kakk". Mina olin rõõmus, sest tahtmine näha oli küll. Ega ma suurt ette ei kujutanud mis seal filmis juhtuma peab, ainult posterit olin näinud ja kuna seal on filmifestivalide templid peal ja muidu ka päris ilus, siis proovisin. Mulle jälle meeldis, mitte nüüd, et ülikift, aga selline vaadatav oli ju? Pierce Brosnan oli vuntsid kasvatanud/ette kleepinud ja mängis üht vananevat hitmani , kes , ma ei saanudki aru, kas ta lõi külge sellele müügimehele, keda ta kohtas Mehhikos ühes hotellibaaris või otsis niisama sõprust. Noh, naisi nagu ta sai seal filmis eriti iisilt, enam-vähem piisas ainult pilk peale panna ja juba naised sulasid. A see selleks. See aasta on minuarust mõnusaid Hollywoodi filme ikka päris parasjagu tulnud ja Matador kuulub ka vaadatavate hulka, kindlasti. Aitäh, Ops!

THE LAST STARFIGTHER 1984

Kunagi oli Soome TV-s traditsioon näidata iga pühapäeva pärastlõunal mingit ulmekat. Probleem oli aint selles, et ma elasin Tartus ja siin nagu tol ajal näha ei saanud, võis ainult kavast lugeda ja kade olla. Vahest harva mõni videokassett liikus, siis oli õnn majas. vat nende aegade mälestuseks sai pühapäeva pärastlõuna "Viimase tähevõitleja" DVD saatel sisustatud. Ma mäletasin hoopis teistmoodi seda filmi aga vbla polnudki see just see film, neid oli igast pealkirjadega - polegi tähtis. Igatahes väike kosmoseseiklus ootas ees. Algus oli äge, sest noor tulevane tähevõitleja harjutas oma isikliku kolikamasina peal kuidas tulnukate vastu võidelda. Kui rekorditegemiseks läks jooksis terve traileripargi elanikkond kokku, see oli nii armas. Edasi arenes juba ulmeliselt, sest tuiskas kohale Back To The Future maailmast sõiduk ja vastne rekordiomanik sõidutati ilma pikema jututa otse Saturni rõngaste vahele jättes maha bioklooni. 80ndad ruulisid maa peal ja kosmoses sõda käis. Selline 80ndate mainstream noorte kosmosefilm, nagu tol ajal trend oli.

DOUBLE INDEMNITY 1944

Tänu Martin Scorsese Personal journey dvd-le ja Dashiell Hammeti "Punane lõikus" raamatule on minu silmad avatud ka film noir zhanrile. Double Indemnity oli suhteliselt tundmatu nimi kui vaatama asusin, Raymond Chandler algustiitrites oli tuttav nimi muidugi, kui scripti kaasautor. A ei olnud see film teps mitte üksikust dektetiivist vaid hoopis kindlustuspettusest. A nii hästi tehtud ja lugu oli tõepoolest kaasahaarav ja Edward G. Robinson kindlustusbüroo juhatajana oli väga hea. Muidugi vaatasin ma seda filmi öösel - parim meeleolu film noir-i jaoks. Pärast rohkem infot juurde uurides netist sain teada, et tegu ühe parima esindajaga noir zhanrist, niiet alguspauk on edukalt tehtud.

Hiding

LUCKY NUMBER SLEVIN 2006

Huvitav, aga ka selle filmi kohta sain ma vihje MSN-i vahendusel, kui Ops mulle kirjutas, et on oodata üht pulpfilmi jälle. Bruce Willisega ja puha. Muidugi hiljem peale vaatamist tema arvamus oli, et "punnitatud". Nagu ikka uute USA filmidega on tal viimasel ajal siuke arvamus. A see selleks, oma silm on kuningas ja oli üks vaba õhtu, kui sai ka ise see uus pulpfilm üle kaeda. Algus oli juba lahe kui tapeeti näidati ja siis mingi kõlakas kiirelt liikuma hakkas, et hobune number 7 vist võidab võiduajamised, kuna tallimeister hoolitseb vajaliku dopingusüsti eest õigeaegselt. Kõlakas jõuab ka korraliku pereisani, kes otsustab päris kõrgete panustega kaasa lüüa...ja siis edasi edasi täpselt nagu Ops ütles, et pulpfilmi on oodata ja seda ta oli ka. Mulle meeldis täitsagi. Korralik meelelahutus.

FOUR BROTHERS 2005

Ma peaaegu oleks selle filmi mööda lasknud, kui mitte Margus MSN-is poleks maininud - täitsagi vaadatav. Sellest piisas, et ikkagi üle tsekkida, mis värk on. Muidu ma kartsin gangsta-hoodi-rap filmi teemat kuna viimasel ajal selles zhanris just eriti õnnestunuid asju eriti ei tea. ( Hustle ja Flow näiteks - fuhh). Kaua sa ikka lased ennast tõmmata. Õnneks oli Four Brothers täpselt nagu Margus ütles - vaadatav. Kui ma filmidele hindeid paneks siis FB saaks 4/5. Kõva neli. Just sellist tüüpi filme ma nagu tahakski vahest näha, nad peavad olema uued, mõnusa tekstiga ja mõni näitleja peab ka esinema natuke eriti hästi. Okei, Neljas vennas võiks ju viriseda selle ema meenutuste peale ja see, et tegelased on kaks venda mustad ja kaks valget ja tegelikult nad on hooldekodust võetud kasuvennad. A keda siuksed asjad huvitavad, kui on selge, et see ongi meelelahutuseks tehtud film. Ja õnnestunud vägagi minu arust. Mark Wahlberg siis on see kutt, kes eriti hästi paneb seekord ja eks oli siin ka tsipake seda getoteemat aga mitte pealetükkivalt, vaid mõnusalt. Sisu oli nii üldiselt, et nende nelja venna kasuema tapeti ja mitte niisama, nagu selgus ning vennad otsustavad kätte maksta elik välja uurida puht sportlikust mõttest, mis ikkagi toimus.

Basketball investigation

THE UNTOUCHABLES 1987

Käkk oli see film, julgen öelda, et kõige kehvem maffiaoopus mis mulle ette juhtunud on. Nojah, Kevin Costner oli kaanel, eks ma arvasingi, et kahtlane värk, aga et nii hull ila on see, seda ma küll ei oodanud. Brian The Palma, jumal hoia on ju suhteliselt tõsiseltvõetav rezhissöör. Okei, Robert The Niro mängis Al Pacinot a ega ausalt öelda mitte eriti hästi. Ma ei tea, mingid võmmid tegid oma vennaskonna "Puutumatud" ja siis proovisid hobuste seljas ratsutades viskidiile nurjata USA - Mehhiko piiril. Ja mis see "Soomuslaev potjompkin" hale imiteerimine metrootulistamises pidi tähendama? Tegelt on kõik suured mainstream rezhisöörid varem või hiljem nad mingi käki kokku vusserdavad, ühe vähemasti Hollywoodis ja no näed. Unwatchable! Ma veel peaaegu oleks ostnud DVD poest, arvates, et suurejoonelise maffiafilmiga mööda panna ei saa eriti, õnneks jäi diil ära.

DONNIE BRASCO 1997

Donnie Brasco sattus mul ühel õhtul jumala juhuslikult ette ja kuna ma lugesin hiljuti raamatut Sitsiilia maffia ajalugu, siis ma olen natuke sellel lainel täitsa. Kunagi käisin ma Donnie Brascot kinos Athena vaatamas , mäletan, sain elamuse. Ja ega nüüdki polnud elamus väiksem, ikkagi kaks supernäitlejat koos ja seal oli ka Michael Madsen ning teisigi. Päris tore punt oli, üllatav, et rezhisööriks Neli pulma ja matuse lavastaja. Aga töö on tehtud superkorralik, eriti meeldisid mulle kostüümid, mis olid ikka väga kipad ja ajastutruud. Endalgi niit jooksis mõnda ultracooli mustri ja kraega triiksärki nähes.Üldse oli maffiamehi näidatud leebelt ja just seda elu-olu mis argipäev toob, näiteks kui kibe aeg oli rahaliselt siis Al pidi parkimisautomaate katki peksma, et mani saada. Mis rahasse puutub , siis siin filmis on ka mu lemmikstseen, kui vana Pacino õpetab Deppi, et wiseguy kannab alati raha rullis, See on TASE! Minu jaoks vähemasti, ma ise kandsin ka kunagi just selle koha pärast vahest raha rullina taskus. Tegelikult on film usutavalt true storyl baseeruv, sest päris kurjategija, kes vangi mõisteti, vabanedes andis filmikompanii kohtusse, väites, et tema renomeele on kahju tehtud. Ein noh, kutt muidugi kaotas, Aga väga sümpaatne film on reetmisest ja sõprusest, üks lemmikuid. Väga hea dialoog käib kogu aeg. Don't forget about this movie!

Wiseguy keeps his money in rolls

THE UNITED STATES OF LELAND 2003

Oh jah, jälle kaanepildi tüng. Sundance festivali logo all ja Kevin Spacey tõotasid midagi head. Vaadates selgus üha enam ja enam, et minu jaoks on see film igav ja liiga indi ja Spacey oli vabtsee mingis väikses kõrvalosas. Story oli, et poiss nimega Leland tappis kellegi väikse vaimuhälbega poisi ära ja pannakse vangi selle eest. Muidugi on 15 aastane Leland sellise käitumisega shokki ajanud nii oma vanemad kui ka kogu väikelinna elanikud. Vangalas töötab õpetajana aga keegi mustanahaline hea õpetaja kes siis jagab matsu, et see Leland ei ole mingi psühhopaat vaid siin taga on mingi traagiline lugu ja kavatseb sellest raamatu kirjutada sest ta on kirjanik ka. Tjah, põhimõtteliselt harva kui aeg raisatud saab mingit filmi vaadataes aga kahjuks pean nentima fakti , et pungestatud indie-draama, mis mulle ei meeldinud.

ROCKERS 1978

Natuke aega ma olin vihane ka, et elamus Wolf Creek-ist päikesepaiste nahka läks aga siis helistas sõber Tauri ja tegi ettepaneku ta pool järelejäänud õhtu veeta. Egas midagi, Rockersi DVD ootas ka vaatamist ja nii ma sinna põrutasingi. Hea valik seekord, sest niikui Tauri DVD karpi nägi ta kohe musitas seda suurest rõõmust ja hubaselt me selle Jamaika kultusfilmi ära vaatasime. Ülikõva ikka - puha subtiitrid olid all, sest see inglise keel nüüd lihtinimesele arusaadav pole ja film ise oli nagu chill out musternäide. Lõbus, reggaet täis ja vaba fiilinguga. Tauri veel küsis kas see on dok-film, poole pealt a ei ole vist, ehkki näitlemisest me seal suurt rääkida ei saa, rastarõllid lihtsalt kulgesid ja keegi filmis ja tuligi täitsa kobe tulemus. Igatahes hoiame silmad lahti kui sealtkandist veel mõnele filmile näpud taha saab, mingi "Countryman" mul isegi on. A siukeste filmide jaoks on ikka special õhtuid vaja.

WOLF CREEK 2005

Kolm on kohtu seadus ütleb eesti vanasõna ja võtsin ette ka kolmanda Austraalia filmi järjest. Mõte Wolf Creek ikka ära vaadata tuli mul ühest Eesti Ekspressi artiklist, kus keegi tädi kaks lehekülge halas, kui jõhkrad filmid ikka tänapäeval kinos on ja peale Saw ning Hosteli oli mainitud ka Wolf Creeki, et tänapäeva uus horror. Eelnimetatud kaks muuvit mulle täitsa meeldisid ja panin ka Wolfi kõrva taha mällu. Kuna väike maakera kuklapoolel asuva mandri filmikunsti minimaraton oli käimas siis miks mitte. Siiski tegin kohe hirmsa vea, sest vaatasin päeval, nojah, õudusfilme tuleb vaadata pimedas ja küünlavalgel siiski. Niiet lõpupool filmi kui madin ööajal käis oli ekraanilt raske miskit aru saada. A üldiselt olen nõus , et 2005 aasta mainstream horrori kuldkolmiku need filmid moodustavad, jippi! Texas Chainsaw Massacre oligi juba liiga vana, ikkagi kolmkümmend aastat tagasi tehtud ;)

THE MAGICIAN 2005

Austraalia teemaga jätkasin ka - The Magician - paljukiidetud Austraalia indie-mockumentary ootas vaatamist. Nende kiidetud asjadega on nii, et jube vaimustusega olid netis reviewd ja siis ise juba algul kerge skepsisega vaatasid, "most funniest comedy of year" jt. sellised laused olid. Ja selle nahka vist algus läks ka, noh, ärevus oli sees, et kuna nalja hakkab saama. A nali oli selles, et kutid ikka jumala hästi mängisid, eriti peaosalist kehastav Scott Ryan - super. Film siis austraalia palgamõrtsuka ja reketi elust kes tegutseb nagu FIE siis omaette ja tema "klientidest". Aga poole filmi peal hakkasin ennast juba täitsa mõnusalt tundma ja elasin filmi sisse ka. Ultra low budget pidi ka olema - sellest saab alles hiljem aru, sest dokfilmis ongi ju normaalne kui kolmveerad filmi toimub autos ja mis tagaajamisi sa sealt ikka loodad. Muidugi ei saa üle ega ümber ka belglaste Man Bites Dog nimelisest filmist ja see ka muidugi alguses häiris, et teema oli tuttav. Samas Magician omab täitsa õigust eksisteerimisele just peategelase mängu pärast. Mõlemad on head mockumentarid killerite teemal!!!

Are you happy now?

THE PROPOSITION 2005

The Propositioni posteril lubati vägivaldset aga head filmi - õigust räägiti seekord. Vaatamisindu õhutas veel ka teadmine, et tegu Nick Cave muusikaga ja käsikirjaga. Mis ma oskan öelda, alguses tundus, et tegu päris suurte rahadega tehtud kostüümidraamaga ja meenus, et kunagi tegi Clint Eastwood filmi Unforgiven. Päris algus tegelt oli üsna vinge , sest kuulid vingusid ja mingi kohe sai selgeks, et nalja siin tõesti ei ole. Kättemaksukas, kus siis on Austraalia üheksateistkümnenda sajandi lõpu supermaastikud, koloniaalinglased, aborigeenid ja muudki. Võimas film - võis lõpuks öelda ja peaosalist ei tundnud üldse ära - see vend kes Mementos mälukaotuste all vaevles - Guy Pearce oli peaosas.

Sunset

TRUE ROMANCE 1993

True Romance on tegelikult mul üks läbi aegade lemmikfilm, ilma naljata. Juba algusmuusika Hanz Zimmeri meloodia on jubehea ja siis tulevad tiitrid kus on kirjas enamus 90ndate tõsiseltvõetavaid Hollywoodi filminäitlejaid - Christian Slater, Dennis Hopper, Gary Oldman, Christoper Walken, Samuel L. Jackson, Val Kilmer, James Gandolfini, Patricia Arquette, Brad Pitt ning scripti autor on Quentin Tarantino. Üldiselt olen ma seda filmi nagu ei teagi mitu korda näinud ja ilmselgelt tuleb nüüd endale korralik DVD, director's cut hankida , sest film ise on ikka väga hea ja meeldib mulle endiselt, ainult paraku see eesti dvd on kahjuks väga halb. Ma ei hakka rääkima siin tõlkevigadest, mis olid väga-väga perses, et mitte närvi ajada ennast, piisab vast sellestki, et film oli 4:3 ehk TV formaadis, kurat , karbi peale oli kirjutatud 16:9, fakk otse näkku valetatakse, oleks dvd tagasi poodi viinud a vaatasin, et ostsin teise nii ammu, et pohui. Kes endale tahab, kirjutage.

Brad Pitt

MIAMI VICE 2006

Rootsi - Tallinn laeva Romantika pealt maha tulles kasutasin juhust ja läksin kohe kinno. C.C. Plazas oli esimest päeva Miami Vice ja mis seal ikka. Saal number 8, kell üksteist hommikul. Rahvast oli hõredalt, muidugi kaks tüüpi ka, kellest üks üritas alguses kommenteerida filmi, a see sõberkellega ta kinno tuli sisistas " ole vait, munn, kinos ei räägi" Jumala õieti ütles ja kommentaator vaikis. Filmi alguses läks mul natuke aega, et taibata, seekord tegevus ei ole 80ndates vaid tänapäeval, noh, elementaarne, klubis, algusstseenis juba olid siuksed LCD ekraanid a ma puupea ikka imestasin ja vaatasin ärevalt ringi, et midagi ei klapi, aga no kui tänapäev siis tänapäev, ei hakanud muretsema ja pead vaevama vaid nautisin filmi. Michael Mann viimasel ajal teeb väga häid põnevusfilme, eelmine, Collateral Tom Cruisega mulle väga meeldis ja Miami Vice oli ka tip-top. Põhimõtteliselt tahaks endale ka vuntse ja kerget mulletit nagu Sonny Crockettil selles versioonis olid! Vaatame mis tulevik toob.

BUKOWSKI : BORN INTO THIS 2003

Ennem Tsehhis käiku jäi Tauri pool Bukowski dokumentaal pooleli, ikkagi üle kahe tunni pikk ja oli vaja Riia bussile jõuda tookord. Vigade parandus toimus augustikuul, peale Candy vaatamist sai siis teine tund vana parmu elu ja tegemist vaadatud. teine pool filmist oli isegi ägedam, mulle tundus. Ehkki ise olles tartlane siis siukseid bukowskeid vanasti oli meil Illegaardis käimiste ajal tilpnemas küll ja küll nähtud. päris Buk on ikka jube joodik ja tegelt mitte just kõige meeldivam isik välimuselt ja tegudelt tegelikult, aga legend ta on ja mõned raamatud mulle täitsa meeldivad. Vahest peab harima ka ennast, ei saa aint lõbusaid filme vaadata ju ;)