Kui se film 2012a Pöffil linastus, siis oli järelkaja huvitekitav - Kõndisin öösel kinost koju, käed taskus ja vile suul, ning tundsin rinnus seletamatut tungi jalaga mõni prügikast uppi lüüa - kirjutas tavainimene . Vhea emotsioon ühe lausega edasi antud ning selle põhjal watchlisti läks kah koheselt. Ainult, et mida polnud võtta kuskilt, see oli üks hea koopia, otsisin misma otsisin kuni taipasin filmi Euroopa kinoesilinastuse kuupäeva vaadata, mis oli selle aasta märtsikuus ja nii ta ununes. Natsa tegelt salamisi lootsin, et vbla tuleb Eesti kinolevisse a muhvigi, kahju, väga kahju, sest sellised kontserdi/muusikapõhised filmid on kinosoundiga teine tera, olgugi, et suht okei on ka kodused võimalused. Suht meelest oli läinud juba aja möödudes aga siis köögiraadios hiljuti üksõhtu Koit Raudsepp hakkas jaurama Inglise muusikaajakirja NME poolt valitud 2013 aasta parimatest muusikafilmidest ja ohoh! Good Vibra olla esimene, muhelesin endamisi sibulat hakkides, sest just mõni aeg tagasi olin vaadanud ära koos sõber Tauriga ansambli "The Undertones"-i dokumentaali ja seega tundsin, et trendi ja filminjuuh ikka funktsib veel ning sõber Opstops kah, harva, kui ta sõna võtab siin blogikommentaarides oli just Undeka posti all meeldetuletavalt soovitanud, et ühesilmaline reggaehuviline on kõige taga ja üleüldse. Ühesõnaga, selged pildid, pääsu pole vaatamisest ja ajasin natsa rohkem publikutki kokku ning sai üle hulga aja korraldatud solid filmiõhtu. Film vastas täiega ootustele, ega siin polegi muud lisada kõigile eelpoolmainitud kiitjatele suurt miskit, vbla seda, et tõesti oli tegu kvaliteetfilmiga, millest annnab tunnistust juba see haruldane sündmus, et Heikki ei jäänud filmi vaadates magama. Uskumatu aga nii oli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar