Käisin külas üksõhtu, kalapirukat oli tehtud, väga maitsvat ning kui kõht täis nositud mõnusalt oli juba nii chill olla, et filmivaatamise peale väga ei mõelnudki ausalt öelda. A no ikka pushiti mugavustsoonist välja kuidagi. Natsa tehnilist sebimist veel, mis sai teatud lahenduse ( nüüd on kindel, et helijuhet spetsiaalselt pole vaja enam kaasa tarida). Filmid olid kaasas, kunagi ei tea mis just vaatamisele tuleb a seekord siis sai valitud "provokatiivselt erootiline" nagu plakatil lubatud. Noja režhissöörist proovin omaette sotti saada, hiljuti kaks tema filmi nähtud, üks meeldis teine mitte niiväga ja nüüd siis kolmas katse. Kolmas katse algas hästi, aga lõpus läks jällegist suht kaootiliseks, no jah, tundub , et see ongi sihuke Bertrand Blieri omapära ja stiil. Ma lootsin peale tema lavastatud "Merci le vie" nägemist, et leidsin ägeda rež, kes teeb filme sama lõbusalt kreisisi nagu Pedro Almodovar või Bigas Luna a pean muutma arvamust, vist mitte, ei ole ikka nii lõbusalt säravat teravust sees, niiet selle režhisööri tõmban esialgu oma filmimärkmikust maha. Muidu "Mon Homme" puhul ekstra kiidaks saundträkki - alguses ei uskunudki oma kõrvu aga jaa - Barry White hoolitses selle eest ning aitas tublisti kaasa, et filmi oli siiski suht mõnus ja hubane vaadata kokkuvõttes. Pilt oli dvd kohta väga ilus ja klaar, lisasi polnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar