1986 aasta originaalversiooni olin näinud omal ajal - erilist muljet ei jätnud, tundus selline imelik pseudovestern. A siis tutvusin sewercide-kuttidega ja kui meil filmid jutuks tulid, siis nemad olid koheselt elevil ja jagasid tunnustust STH-le. Oookei, niiet kui 2010 uusversioon ilmus, siis mõtlesin, et annan veel ühe võimaluse. No võimalus saabus nüüd aga ka teist korda, hoolimata kõvast näitlejaansamblist ( Joe Strummer, Dennis Hopper, Courtney Love, Jim Jarmusch, ansambli The Pogues liikmed ) jäi sama, meh mulje. Ega see uusversioon eriti ei erinenudki vanast, mõned digitaalselt lisatud eriefektid tulistamiste puhul ja mariginaalselt 6 minutit pikem, 5.1 sound ka oli uuenduste nimekirjas aga mul oli üks seadistus muutmata ning tuli 2.0 iga leppida seekord. Kommentaarirajal ütles Alex Cox ise ka alguses, et jajaa, talle üks pungiplika ütles, et seda filmi vaadates on tunne, et nagu vaataks mingit pidu pealt, kuhu sind kutsutud pole! Noh, et kas just nii aga midagi sinnapoole küll arvas Alex ja soovitas võtta seda filmi lihtsalt nagu ta tuleb parasjagu. Kommentaarirada päästiski - Alex Cox on saanud väga kiita oma legendaarse filmi "Repo Man"i kommentaariraja eest ( millele ma pole saanud kahjuks siiamaani kõrva peale panna veel, küll aga olen ühte teist tema filmikommentaari kuulanud ) niiet olin juba ette elevil ja tõesti oli väga hea kommentaar, koos kaasstsenaristi ( ja ühe osatäitja ) Dick Rudega moodustasid nad enam-vähem täpselt sellise mõnusa kombo, mis mulle isiklikult väga meeldib, et justnagu oleks kahe hea filmisõbra ja asjatundjaga koos vaadanud. Tegin kannutäie kanget kohvi kõrvale ja nautisin - Dick esitas väga õigeid suunavaid küsimusi ja Alex kommenteeris ka ise vahvalt ja asjatundlikult - juhtis tähelepanu näiteks "Point Blanki" ja "Cool Hand Luke" hommage kohtadele - nimetatud filmid tõusid kohe ka mu isiklikus watchlistis kohtade võrra kõrgemale, räägiti näitlejatest ja üldse õhustikust/olustikust ja väga huvitav oli niipidi seda veidrat punk-kohvi-westerni vaadata. Tuli välja, et tegelikult oli plaanis üldse üks punkrocktuur korraldada, aga see jäi ära ja kuna muusikutel seega kuuajaline vaba aeg, tehti selle tuuri asemel hoopis film kiirelt. Iiri folk-punk ansambel Pogues vastutas seega soundtracki eest! Dvd-l leidus ka Alex Coxi tudengitöö filmikooli aegadest, mis kujutas endast kaameraga Sergio Leone kuulsate westernite mahajäetud kauboilinnakute ülevõtteid - spagetikate fänn Alex on jaa, seda ma tean ammu, sellest ajast kui maha magasin tema spagetivesterni raamatu "10 000 ways to die" tasuta downloadi, see oli veel tol ajal, kui selline ametlikult tasuta jagamine oli suht kõva sõna. Veel oli plaadil 20 mintsane making of - mis ka natuke ikka erines teistest taolistest - filmis osalejatele anti võimalus rääkida vabalt, kes oli lennujaamas ja meenutas, kes kodus ja lahedalt rääkisid igast lugusi/anekdoote võttepäevilt. Noja paar treilerit. Igati soliidne dvd.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar