Koduse Balkanmoviefesti teine film oli dokumentaal. Algas sellise väikse hämminguga, sest ekraanilt kostus prantsuse keel, saksa päritolu doku ja balkani muusikast, prantsuse keelt oli tõesti ootamatu kuulda, jeebus kas tõesti oli menüüs mitu helirada? Subse oli kl mitut sorti aga heli nagu polnud valida, arutasin endamisi a siis vaatsin, et suuliigutused lähevad kokku kl. Suud liigutas üks vitaalne vana, kes kiitis, et hommikukohvi kõrvale esimene sigaret on ikka see kõikse parem. Vana nimi oli Marcel Cellier ja tema ning ta naise kirg aastaid on muusika mis tehtud Balkani regioonis, tüüp juba sotsialismiajal regulaarselt käis sealkandis ja lindistas ning andis plaate välja. Ilma temata poleks vbla maailm midagi Bulgaaria naiskoori fenomenist kuulnud niipea ja muidki talente avastas. Filmis käsitleti kolme ilmselt kuulsamat avastust - esiteks rumeenlane Zamfir - kes paaniflöödi kuningas - hullutas omal ajal rahvast Morricone spagetiwesternitekoveritega põhiliselt, nagu näha-kuulda sai ja kelle paaniflööditunnis tänapäeval küll ei tahaks ise käia - suht einarlaignalik tüüp tundus olema. Siis Bulgaaria naiskoorist oli keskel kohe pikemalt, nojah kunagi jaapani trip-hop DJ Krushi kaudu ühe plaadi vahendusel isegi kuulanud olen ja imestanud, et mismõttes Bulgaaria naiskoor? Noja siis oli üks Rumeenia mustlas ska pasunaorkester, kes mängis meeldejäävalt oma ansambliproovis igihaljast Shanteli Bucovina dubi ning oli siuke pumburum-bum-bum, nagu peab. Palju lahedaid kroonikakaadreid sotsialismiajastust, autentset muusikat ehk siis täiesti okei dokk kokkuvõttes. Meeldis veel väga see moment, kui Marchel rääkis, et siiamaani vahest võtab ühe õlle õhtuti ja kuulab ennem magamaminekut mõne plaadi läbi ning meeldis ka see, et kodu oli tal lahe, plaate, linte ja igast muud vastavat träni täis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar