Külas viibides kujunes õhtu pikemaks ning üsna õdusaks olemiseks, niivõrd õdusaks, et umbes pool tundi ennem südaööd tehti ettepanek veel üks film vaadata. Noh, ega eriti ma ei ole seltskonnas mitme filmi vaatamise poolt - eriti kui jääb öö kanti ajaliselt, elu on näidanud, et see filmiõhin siiski üsna pea kaob ära peale südaööd aga vahest õnnestub. Oleneb filmist, alguses panin prooviks ühe Lynchika peale aga senikaua kui alguse maanteetriibud ekraanil jooksid, tsekkisin kaua kestab - 2,5 tundi välistas kindla ajukaapari seekord publiku õnneks. Tony Manero jällegi sobis ajaliselt ( 1.37 mintsi ) ja tuli välja, ka sisuliselt ei jäänud vist väga palju alla. See oli küll üllatus, et niivõrd omapärane kraam - väga veider film, aga jälgitav huviga, juhul, kui meeldivad " “yeah, it was well done, but what the fuck was it all about?” tüüpi filmid. Tony Manero on ühe tuntud filmikarakteri nimi ja vahemärkusena võib ära mainida, et tegu vist ainukese filmiga üldse, mille pealkiri on mingi teise filmi fiktiivse tegelase oma. See teine film on siis teadagi mis ja meie antikangelane fännab siin täiega toda diskoajastu blockbusterit ning peategelast, tolleaja Pinochet-režhiimi aegses Tšiili pealinnas Santiagos. Kiiksuga tüüp, tubli kiiksuga oli aga samas nagu öeldud - hästi filmitud ja heameelega täitsa vaataks veel selle režhissööri töid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar