ULTIMATE FILM NOIR COLLECTION

Esimesena kohe läks siit peale DETOUR (1945) - olin lugenud eelnevalt selle kohta ja ainult kiita oli saanud. Jah, õigusega oli. Selline lühike film, 71 minti ja no alguses vbla pool tundi nüüd väga ärev ei olnud kuid lõpptulemus ning puänt oli väga hea. HITCH-HIKER ( 1953 ) - maniakist hääletaja film, rohkem sellise "zhanri isafilmina" ehk tähelepanuväärne aga üldiselt nõka igav. QUICKSAND ( 1951) - autoremmi mehest, kes, et pruuti väärikalt deidil kohelda paneb kassast 20 taala piistu ja sellega lükkab lumepalli veerema, sest raamatupidaja tuleb oodatust varem kassat tegema ja kutt teeb kiire diili juveelipoes, ostes järelmaksu peale 100 taalase kella ja lükkab pandimajas maha selle kohe a siis tuleb järgmine päev kaabuga turske mees ja säinas juba röövib auto jne jne - mu arust tegalt lihtsalt must-valge 50ndate krimifilm, mis ta niiväga "ultimate film-noir" oli nüüd. D.O.A. ( 1950) oli ka siit pundist kiita saanud ja ma olin elevil - aga pettusin, sest siin oli nüüd see teema, kuna subse ühelgi filmil polnud läks zhüshee mul käest ära. Alguse pool tundi oli arusaadav a edasi ma enam ei suutnud jälgida. Üldideest muidugi sain aru, no problemo. HE WALKED BY NIGHT ( 1948) oli sisututvustuses kui copkiller-i movie. No kohe alguses üks vend laseb jah võmmi maha, kui see talt dokumente küsib a siis läks natuke liiga algeliseks politseifilmiks, tehti seal fotorobotit jms a lõpp oli bro - tunnelites tagaajamine oli väga viis. Kaameramehele ja valgustajale kiitus! Meeldejääv. TRAPPED ( 1949 ) oli soliidne pätikas, valerahabisnis ja suht põnev. Selle ajal ma ajasin veel oma Amsterdami-piletid lõplikult korda - oli kõvasti helistamist Riia KLM-i bürooga ja meie Ühispangaga. A lõpp hea, kõik hea. Nüüd on olemas, töö juures luku taga on pilonksid. THE STRANGE LOVE OF MARTHA IVERS ( 1946 ) oli pikk, ca 2 tundi. Ühes peaosas Kirk Douglas ( väidetavalt esimene suurem roll tal, no minuarust ma siin juba ühte filmi vaatasin, kus tal esimene suurem roll oli ) Selline mitte väga noirilik, pigem tavaline draama a lõpp oli jälle meeldejääv ja 100 % noir. Phmtselt ma arvasin, et vist ongi kõik, rohkem pole mõtet vaadata a no kui juba sai ette võetud ja siuke rütm oli juba sees - hommikuti ärgates lugesin Kivirähu uut raamatut "Mees kes teadis ussisõnu" , nii umbes pärastlõunani, siis vaatasin ühe või paar film noiri ja päris ööpoole lammutasin XBOX360nega Gears Of Wari - siis miks ka mitte kõik ära vaadata, mõtlesin ma. IMPACT ( 1949 ) - ei saanud aru miks see film siin kollektsioonis oli? Täiesti teemaväline ju. Ma loll, ikka ei uskunud ja ootasin lõppu, et äkki on hullem tragöödia aga ei midagi. Happy mis happy oli. Niiet 2 filmi , mis järgi olid jäänud ma uurisin kohe netist põhjalikumalt, et kas on mõtet jätkata mul seda maratoni ja WHISTLE STOP ( 1946 ) - i kohta väga kiidungit ei jagatud, oli kirjas, et hardcore filmnoiri sõbrale vast meeldib. Ma hardcore pole ja ega ei meeldinudki eriti, lõpus oli korra teravam moment, kui alkohoolikust baarmän sõpsi eest käte maksma läheb ja lõugab ja kakleb kohaliku mobi-bossiga a see oli praktiliselt ka kõik. No okei, väikelinna kõrtsisaali näitas ka. No ja viimaseks jäi Fritz Langi SCARLET STREET ( 1945 ) - tegelt alguses ma arvasin. et selle filmi ma välistan kindlasti, sest oli üsna kehva kvaliteediga ja Lang on teada eriti sünge vend. A just tänu lisainfole - et pidi olema eriti kõva lõpp ja Edward G. Robinson mängis ( Double Indemnity ) andsin võimaluse. Nojah, poolteist tundi oli üsna kahtlane melodraama a lõpp oli nagu lubatud - kõva värk, kui Robinson hääli kuulma hakkas ja hulluks läks.