CRISS CROSS 1949

Päris värskendav oli ka ilusa selge restaureeritud pildiga noir-i vaadata. Eelmise 10- filmise kogumikuga ponud selles osas küll vaeva nähtud, igast kraapsud ja säbrud olid peal, subsidest rääkimata. Kvaliteedi poolest üsna kehv see Ultimate Noir Box. Criss Cross oli ilus. Seal üks vend tuleb oma kodulinna L.A. - sse tagasi, sest tal on ikka oma lahutatud naine Anna meeles - kes sebib nüüd kohaliku gängsteriga. Ja siis nad jäävad ühel saladeidil vahele gängsteri kodus ning kutt mõtleb kiirelt põhjuse välja, miks ta on bossi naise juures, bossi majas - et tegelikult tuli ta arutama üht kindlat otsa! Röövi objektiks siis soomustatud rahaveoauto, mille juhina ta ise leiba teenib. No ja siis sepitsetakse plaane, kohalikule ajugenkale lubatakse piiramatu krediit alkopoes ja plaan saab hea ( sama kirjaniku teose põhjal, kelle raamat oli aluseks ka Kubricku "The Killing" - filmile ). Gaasirünnaku varjus ning gaasimaskidega tehakse ära. Siiski on kutil tingimus, et relvi käiku ei lasta - noh, ei ole vaja seletadagi, et nii see välja ei kuku. Üldse läheb rööv nõka aia taha ja pool raha kaob müstiliselt ja siis läheb juba züshee keeruliseks, sest peategelane on haiglas ja teda kahtlustatakse nii politsei poolt kui ka gängsterid hoiavad silma peal. Gängsterite bossi mängib üks sell, kes mulle Scarlet Streetiltki juba silma jäi - selline libe luts, Egon Nuteri ja Willem Dafoe segu, ma ütleks. Noh, siuke enam-vähem noir - gaas imaskidega rünnakustseen oli parim hetk. Lõpp ka muidugi, nagu korralikus noiris ikka, lõpp peab olema tume ja seega ka meeldejääv.

Gas mask robbery