THE NIGHT OF THE HUNTER 1955

Film noir, mis ma siin vahepeal lubasin endale korralikumalt ette võtta on siis nüüd päevakorras täiega.Lubasin tegelt ka, et uurin ennem tausta neil filmidel, et mis järjekorras neid vaatama peab. Nojah, tegemata jäi see uuring. Niipalju oli, et raamatu ma laenasin kirjastus Tascheni oma - "Film Noir" - a siis jälle mõtlesin, et kuna seal räägitakse sisud ära filmidel ( no ma lehitsesin seda ja siis nägin ära) . Niiet jäi nii, et esialgu ikka vaatan filmid ära ja siis loen. A raamatu kaanel oli seesama LOVE/HATE tatooga kutt, a ainult käed tal suures plaanis . Esikaanel HATE ja tagakaanel LOVE. Noh, siililegi selge, et ilmselt oluline zhanri esinaja, kui juba esikaanel ja puha. Oijumal, oijumal. Keegi ei hoiatanud kah, et nii hardcore on. Noh, mu jaoks oli küll hardcore. Esiteks mu arust ei olnud üldse klassikaline film noir, no selline, et tõmmatakse sigarette kogu aeg ja kaabu ja mantliga viskitjoovad eradektektiivid vms. Oh ei. Hiljem, peale filmi lugesin netist arvustusi, et isegi David Lynchiga võrreldi, siin ma nõus ei ole, sest Lynchil väikseid lapsi vist pole filmides a siin oli. Lynchiga vist võrreldi sellepärast, et selline imelik ja kummaline õhkkond valitses filmis. Isegi imestasin endaette, et nagu ei saanud aru , mis ajastut see kujutada tahtis? Jäigi selgusetuks kusjuures, netis väideti, et olevat allegooria lapsepõlve unenägudele ja hirmudele. Noh, vbla küll. Igatahes, peale filmi jäi tunne, et nüüd oli küll tubli filmiklassika nähtud. Varamu sari.