Eile märkasin, et Intouchables on jälle Tartu kino Ekraan tagasi tulnud ja kaks kuud tagasi kinos vaatamise ajal nagu tuli meelde just see film ja üleeile Glengarry Glen Ross-is jäi Al Pacinot väheks :p. ( No tegelt oli teda seal küll aga vabalt võib alati rohkem olla). Niiet need argumendid kokku panna 1 + 1 siis võis see kaks pool tundi eraldada. Jeebus, kaks ja pool tundi pikkust! Mingil ajal filmid pikaks venima hakkasid ja kui tibusi lugema hakati siis Oscaripoisse anti just neile pikkadele ainult, polegi uurinud, viimasel ajal on üldse alla pooleteisetunnine film oskareid väärinud? Ilmselt mitte. Mulle isiklikult ei meeldi, kui film on pikk ( v.a Lord of the Rings triloogia). Alguses ei meeldinud Al Pacino karakter kah siin, liiga kuri oli see eruleintnantkolonel Frank Slade aga hiljem harjus ära ja ega päris ilmaasjata Oscareid ei anta ka, sellest olen ka aru saanud. Parim meesnäitleja 1993 a oli Al. Üks kõrvalosa oli ka väga äge - Philip Seymour Hoffmanni poolt - siin ta meeldis mulle, hiljem on tal olnud mu arust imelikud rollid enamus. A kui ma siin kilkasin Intouchablest kirjutades, et on Scent of Womani ripoff siis kontrollimisel nüüd selgus, erinevad filmid ikka, no setup on veitsa sarnane. Kui nüüd lühidalt öelda siis on siin kaks stseeni minu arust mis alatiseks meelde jäävad sellest kahest poolest tunnist - tango ja ferrari omad, no väikseid nüansse tegelt leidus lisaks mida nautida - näiteks see, et tegevus sügisel toimus, meil on ka septembri lõpp ja väljas samad meeleolud ja siis meeldis veel muusikaline kujundus, mis oli ehe selline 90ndate pika oskarifilmi oma. A ja lahenes ka üks väike müsteerium, nüüd vist tuleb SPOILER - see tangostseeni lõpus Donnale tuleb eksju boyfriend järgi ja nad panevad kohe minema, ma ka aru ei saanud, mismõttes minema, Donna ju ootas aga selgitati imdb foorumis, et see tavaline värk, et alguses on meeting point ja siis minnakse edasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar