West Virginia kandi lood jällegist. See southern-redneck stuff läheb kah vägagi peale mulle, ilmselt lapsepõlvest kui sai maal oldud, on see põhjus aga vaba raha pole hetkel, et psühhoanalüütiku juures teemat sügavamalt lahata. Noh nii raske see lapsepõlv polnud, kui filmi peategelasel Jesco "Dancing outlaw" White-l. Kui temalgi oli, sest see biopicture väga akuraat just pole, kui uskuda vihasemaid arvustajaid internetis. Neid võib uskuda ka, sest hiljuti sai päris reaalset dokki nähtud Jescost ( ja tema fahmiilist üldiselt ) ja dokis jättis ta mulje kui okei vana, mitte selline rebel metsjeesus nagu siin välja tuleb. Aga ega see on väike viga minu jaoks, sest antud juhtumil tegu siiski mängufilmiga ja selles mõttes on juriidiliselt kõik korras. Ja mängufilmina mulle meeldis - visuaalne pool oli, olgem ausad väga kõva, arvestades, et eelarvet suurt ei olnd siin taga. Sisulise poole pealt läks veidi kaotsi algus, sest vana klassivend Priit tuli ootamatult külla ja polnud tükk aega näinud, siis algust nii poole silmaga sai jälgitud ja jutt jõudis meil juba Tiitsu kosmoseteooriateni. Siiski elu tegi oma korrektiivid ning lõpupoolt filmist sain juba üksi kaifuitada. Jah, lõpp oli suht kaif visuaalselt - " it just felt like a irritating overdose of film-cocaine" - imdb üks arvustaja pani sellise killu. Ajakirja Vanity Fair arvustusest posterile jõudnud tagline pole ka kehvade killast - "white-trash psychobilly nightmare". Võin alla kirjutada neile statementidele. Paar festivaliauhinda on ka saadud - Golden Hitchcock ( mida nime ) karikas näiteks. Ja parim first film ühel festil aind, et ma vaatan see esimene täispikk on ka viimaseks jäänud režhissööril, kahju, potensiaali on ju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar