Kohe alguses tuli väike silmaorgasm ära - selle põhjustasid filmikompaniide logod täissuurel ekraanil stiilselt retrolikuks disainituna. Edasi järgmisena jälle gaas põhja vajutati, sest suures kaadris keegi tundmatu õllekõhuga poolkiilakas jorss sättis võltsparukajuppi pähe - tegelt aind korra oli segadus, minuti pärast puhtdeduktiivselt aimasin, et see jorss on Christian Bale. Too ju ilmakuulus oma rollidele ka füüsiliselt 100% anduva tegelasega. No nagu Robert De Niro kohta legende räägitakse. Robi ise oli ka episoodilises osas, maffiaboss, kes oskas vabalt araabia keelt. Nu-nu, väga viis, et ta seal oli, tuletas mulle ühe filmi meelde, mida ammu olen tahtnud vaadata. A põhitegijateks mu silmis olid seekord hooopis naisosad - väga meeldisid mõlemad. Üks oli niisama väga ilus välimuselt ja kandis kleite välja aga see teine...mmm....üle hulga aja sai lisaks välimusele kuulda ägedat seksikat naishäält, sellist veitsa kähedat. Jennifer Lawrence on just hääle pärast nüüd ametlikult lemmiknaisnäitleja mul isiklikus topis numero uno. Neljas peategelane - FBI-kutt käis suht närvidele kogu filmi aga jällegi, parima naerukoha serveeris tema, siis kui tegi filmis oma ülemust järgi ( mossitamas ). A nagu selgub, tüüp ongi parodeerimiste peale mihkel, niiet ei imesta. Leivanumber ilmselt. Lisaks näitlemistele meeldis väga kogu kujundus, see 70ndate atmosfäär oli nii mõnus. Elus esimest korda vaatasin spets järgi, kes filmi kostüümikunstnik võis olla - a väga ei näind biograafias midagi muud huvitavat ( 300 ja Watchman oli portfoolios tuntumatest ). Stiilne oli ka soundtrack, koheselt peale filmi kuulasin üle pluss kui hiljuti üks sofistikated melomaan käis külas siis vestluse taustaks mängis OST ja ühtegi nurinat ei tulnud musavaliku pihta, pigem kiita sai isegi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar