Alguses oli kl tunne, et ai ai, siin tuleb küll üks kannatus vist aga seda niikaua kui esimene peoläbustseen tuli - siis hakkas tajuma filmi rütmi ja kulgemist ja ilusti läks terve seanss. Ehkki kõrval istuvat kinokülastajat ajas lõpupoole kangesti häälekalt haigutama, täheldasin. No eks ta ole. Endal oli suht okei olemine, sest kaasahaarav äratundmine omaenda noorest eluperioodist tabas, aind romaani pole kirjutanud, mis "oleks täitsa asi". Kinost välja tulles mõtlesin veel, et tegelt oli film kokkuvõttes täiesti sama teema mis viimati nähtud eestikalgi - "Kõik muusikud on kaabakad", et huvitav, kui KMOK sai kõvasti võtta kohalike ametlike kriitikute käest, et mis nüüd saab? Noh, Oscarile kandideerib, tuli uudis eelmine nädal! Nojah, eks ta ole, juu need asjad nii käivad. Eks se oli filmi soundtrackist juba aru saada, et siin sihitakse välismaiseid festivale - polegi vist läänelikuma soundtrackiga Eesti filmi näinud kui Free Range. Mu poolest võiks Veiko Õunpuu järgmine film sisaldada ainult aegluubis erinevaid peostseene, täispikkuses filmina, ilma naljata, see teema tundub on režhissööril käpas, tekstiosa ja stoorivärk võiks olemata olla. Free Range konkurente, ehk ülejäänud 75-t selle aasta võõrkeelse Oscarile kandideerivat filmi ja nende trailereid saab vaadata The Film Stage koduleheküljelt siit!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar