Vana hea Tartu raudteekino repertuaarist seegi. Ei kujuta ette mis aastal se võis olla kui käisin vaatamas, küll aga mäletan emotsiooni, kui saalist väljusin - see oli umbes selline ühesõnaga kirjeldatav - "whoa!". Sest ilmselt oli see esimene con-film mida nägin ja kui kõik skeemitamised lõpus lahenesid siis oli vahva tunne endalgi. Kusjuures juba tollal ma pidasin filmipäevikut - kirjutasin üles filmi ja osalenud näitlejad ja kinopileti kleepisin vihikusse... Kahju, et pole säilinud need ürikud. Filmiplakateid kogusin kah, neid kah pole alles ühtki. ( kui juhuslikult keegi, kes loeb seda blogi siin ja omab infot kust võiks saada veel tolleaja ( 80ndate algus ) kinoplakateid ( ka väikseid, neid ristküliku formaadis ) siis kirjutage palun, on huvi! ). "Bluff" nagu ta meil linastus oli mu mäletamist mööda kinolevis alla 16 keelatud - seda enam oli lahe tunne, et sai ägedat filmi näha, tänud raudteekino tolleaja pohhui personalile! Seal oli ju veel kassaluuk nii kõrgel, et mul pmtselt aind käsi ulatus raha andma, peanupp oli seal allpool kassaluuki. Film ise nüüd üle vaadates oli mu arust sama lahe ikka, Celentano kui tahab võib ikka nii lollilt liigutada ennast, et no tuleb nali peale. Ja ajastu meeldis ja muusika ja üleüldse tore. Režhissöör oli filmil muide suht kvaliteetvend - Itaalia spaghettiwesternite ja horrorfilmide äss Sergio Corbucci! Ning oma teooria on tekkinud mul Anthony Quinni filmidega, et miks neid niipalju nõuka ajal kinos oli - arvan, et ta meenutab kangesti vene komöödiatähte Juri Nikulinit ja sp võeti tema filmid levisse bez problem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar