No mitte mingi nipigiga ei oleks arvand, et õhtul just selline film saab nähtud. A Risko korraldas oma Tigutorni apartemendis ühe olemise, selle puhul, et käis äsja indiekultusbändi My Bloody Valentine kontserdil Jaapanis. Korralik sushiorgia peeti ta juures maha ning kuulati päris mitu tiiru ühte jaapanikeelset bändi, mis ei olnud päris Jaapanist küll vaid Brooklynist, nimi ofc ei meenu. Igatahes üsna hipster õhtu, kui kedagi huvitab siis söögipildid on
siin ( arigato ). No ja kui koju läksin siis istusin tugitoolis, kõht sushit täis ja pea kitarrimussi täis. Ja siis hakkas aretama pea, et kas mitte üks indiebänd ei võtnud oma nime ühe Jaapani filmi järgi ja kas mitte see film vaatamata ei ole - noh - nüüdseks on selgunud, et tõsijutt, üks Kanada post-rock
bänd nabis jah täispika nime omale selle doku järgi. A
close enough - stiili mõttes pea-aegu indie, kui kuulata lugusi. A nimeandnud film ise oli päris ehe must-valge dokumentaal Jaapani noorte tsikligängist ja see oligi kõige ägedam, kui nad niisama ringi kruiisisid - supadupa jap-psych-rock taustaks mängimas, seda luksust oli nii umbes viis kuus korda filmi jooksul, enamvähem ja kaadrid jooksid vabalt, võimatu vist see soundtrack saada niisama kuulamiseks eraldi kuskilt. Vahepeal ei olnud nii huvitav, sest näitas nende vanemaid ja kodusi ja muidu flegmalt nagu japsid ikka vahest passisid. Ja subsid ei olnud sünkis keskel, dvd variant - ei saanud midagi ette ka võtta nendega, sp ka jutuosad eriti ei läinud peale mulle. A kokkuvõtteks võib öelda, et oli täitsa meelest läinud ammu juba, et Jaapan on...noh...Jaapan.
 |
| Graffitit tehti laia maaleripintsli ja värvipotiga |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar