Mõned filmid on sellised, et päris mitu-mitu korda oled näinud, ei ole mingid absoluutsed lemmikud aga kuidagi juhtub nii. Frantic on üks sellistest mu jaoks. esimesest vaatamisest mäletan, videoaegadest, et oli jube pikk ja ega tundus samamoodi ka nüüd. Siis mäletasin veel, et suurim vaatamisväärsus oli Emmanuelle Seigneri karakteri katusekorter, eriti peegel seal meeldis omal ajal väga. Ja see elamine tundub praegugi väga muhe, peegel enam nii mitte. Kolmas kord vist läks seda filmi nüüd, kui mitte rohkem. Midagi tas ikka on, no algustiitrid on ägedad, see kutsub kohe vaatama, edasi on veidi jams aga nii umbes poole tunni möödudes läheb huvitavaks ikkagi, ehkki süžheeliselt väga ei köida - vana Hans Solo mängib mingit ameerika doktorit Pariisis , kelle naine kaob ära, ei ütleks et küüsi närima ekraani ees paneks see lugu aga atmosfäär, mida Polanski loob, see on küll selline, et kannatab mitu korda vaadata üle. Nojah, eks ma ise ka välismaal olen umbes sama tundega - keegi sust eriti välja ei tee, keel on võõras ja siis sebid seal oma asja ajada. A seekord kui Emmanuelle Seigner lõpuks appi tuli Harrison Fordile siis oli küll kohe lisaväärtus tema kostüümi(de) näol. Kle ma ei tea miks, aga ei mäletanud ma, et nii äge ta välja nägi. Selle suve lõpus, kui ameerika sõber Kuldar külas käis Tartus, siis me alustasime Notis ja sealne baaridaam kandis ka sarnast, eest lukuga nahkset outfiti, siis ka vaatasin , et ohoh, päris äge. Kurk ajas mõne sõna juttu ka temaga, teadis, et muss mis põrises kõlaritest oli Skrillex. A veitsa matsakam oli Noti baarineidis võrreldes Seigneriga. Youtubes on mingi fänn ka omaloodud traileri teinud just selle outfiti pihta, sellise.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar