STREET LAW 1974
Sel nädalal oli reedeks plaan tegelt minna Stellat vaatama ja neljapäevaks oli plaan minna Shelton San-i gig-ile a no see kolmapäevaöine möll võttis ressursid tühjaks ja ei käind ma kuskil. Neljapäeva koha pealt on muidugi veitsa kahju isegi, sest pärast kuulsin kuluaaridest, et väga tore oli olnud ja kõvemad mehed olid ümarlauabaaris hommikul malet mänginud lausa. Ma ise pole sinna müstilisse kohta veel jõudnud aga räägitakse, et seal polegi muud kui üks ümar laud ja avatakse kell seitse! Noh, vbla ei jõuagi oma elus a vbla jõuan, fifty-sixty on sellega. Stella jälle on omaette teema, pikem lugu, ei hakka ruumi raiskama. Siiski elu on õpetanud, kui kodus mõnus olemine on siis pole mõtet välja minna. Nii tegingi. Kui alguses veitsa oli nukker ja kerge tahtmine siiski Trehvis kontserdil olla, läks see kohe üle kui Street Law algas! Ai sa vana! Nimelt selgus, et soundtrackiks sel filmil on mu lemmikplaadi Beretta 70 peal olev personaalne second-best lugu. Jess! Ja tõesti, kui ma kirjutasin, et soundtrackiks on lugu siis nii ongi! 1 lugu lasti mitmes eri versioonis ja see mulle meeldis. Film ka, sest tegu oli jällegi ühe mu lemmikrezhisööri Enzo G Castellari teosega. Ah, et miks see Enzo mulle meeldib - eks põhjuseid on mitmeid, tooks ühe välja - vaata, mõnele meeldib Sam Peckinpach ja mõnele John Woo, sest need mehed kasutavad oma filmides slow-motion kaadreid actionkohtade ajal. Enzo kasutab ka. No ja Franco Nero oli siin just siuke õige vunts nagu olema peab. Kusjuures lahenes ka väike müsteerium - nimelt see überlemmiklugu "Goodbye My friend" oli siuke...noh, mittepolitseilik ja ma ise kogu see 7 aastat imestasin omaette, et huvitav. Aga Franco Nero ei mänginudki siin politseinikku vaid oli rebel linnakodanik ja tahtis kättemaksu pangaröövlitele selle eest, et nad ta pantvangi võtsid ja pärast autos togisid ja välja viskasid autost. Politsei laiutas käsi põhimõtteliselt ja Franco-l viskas see üle. Igati vinge film, kindlalt läks mu Itaalia polizottode top 3-e sisse. Rezhisööri kommentaar oli ka, eks lähitulevikus kordan õhtut, peaks olema garanteeritud.
Sel nädalal oli reedeks plaan tegelt minna Stellat vaatama ja neljapäevaks oli plaan minna Shelton San-i gig-ile a no see kolmapäevaöine möll võttis ressursid tühjaks ja ei käind ma kuskil. Neljapäeva koha pealt on muidugi veitsa kahju isegi, sest pärast kuulsin kuluaaridest, et väga tore oli olnud ja kõvemad mehed olid ümarlauabaaris hommikul malet mänginud lausa. Ma ise pole sinna müstilisse kohta veel jõudnud aga räägitakse, et seal polegi muud kui üks ümar laud ja avatakse kell seitse! Noh, vbla ei jõuagi oma elus a vbla jõuan, fifty-sixty on sellega. Stella jälle on omaette teema, pikem lugu, ei hakka ruumi raiskama. Siiski elu on õpetanud, kui kodus mõnus olemine on siis pole mõtet välja minna. Nii tegingi. Kui alguses veitsa oli nukker ja kerge tahtmine siiski Trehvis kontserdil olla, läks see kohe üle kui Street Law algas! Ai sa vana! Nimelt selgus, et soundtrackiks sel filmil on mu lemmikplaadi Beretta 70 peal olev personaalne second-best lugu. Jess! Ja tõesti, kui ma kirjutasin, et soundtrackiks on lugu siis nii ongi! 1 lugu lasti mitmes eri versioonis ja see mulle meeldis. Film ka, sest tegu oli jällegi ühe mu lemmikrezhisööri Enzo G Castellari teosega. Ah, et miks see Enzo mulle meeldib - eks põhjuseid on mitmeid, tooks ühe välja - vaata, mõnele meeldib Sam Peckinpach ja mõnele John Woo, sest need mehed kasutavad oma filmides slow-motion kaadreid actionkohtade ajal. Enzo kasutab ka. No ja Franco Nero oli siin just siuke õige vunts nagu olema peab. Kusjuures lahenes ka väike müsteerium - nimelt see überlemmiklugu "Goodbye My friend" oli siuke...noh, mittepolitseilik ja ma ise kogu see 7 aastat imestasin omaette, et huvitav. Aga Franco Nero ei mänginudki siin politseinikku vaid oli rebel linnakodanik ja tahtis kättemaksu pangaröövlitele selle eest, et nad ta pantvangi võtsid ja pärast autos togisid ja välja viskasid autost. Politsei laiutas käsi põhimõtteliselt ja Franco-l viskas see üle. Igati vinge film, kindlalt läks mu Itaalia polizottode top 3-e sisse. Rezhisööri kommentaar oli ka, eks lähitulevikus kordan õhtut, peaks olema garanteeritud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar