FILM NOIR CLASSIC COLLECTION vol.2

Kahju, aga vol.2 kogumik oli nõrgem, kui esimene. Võibolla sellepärast, et minu arust tõelist filmnoiri seal ei olnudki, päriselt ka. Muidugi, ega ma mingi spets ei ole defineerimaks 100% seda zhanri, no selge see, et ei pea just olema vihmamantli ja kaabuga eradektetiivide teema ainult, aga näiteks DILLINGER (1945) jättis tunde, nagu oleks hoopis kiirkerimisega Goodfellase läbi vaadanud, 70 minti ja oligi ühe gangsteri elu nähtud. Huh. Peaosas Lawrence Tierney - suht ägeda karjääriga mees - 40/50ndatel mängiski "tough guy" rolle ja eraelus armastas alkoholi kõvasti, ning tihtipeale lõppesid pummelungid kaklusega ja arestidega, niiet filmitegijatel oli temaga raske ja 60/70ndatel kutt teenis hoopis ehitusel kuskil leiba endale lauale. 80ndatel tuli väike comeback tv-seriaalides ja Simpsonites ka oli väike quest-osa 1995 aastal, kusjuures "Marge not proud" episoodi audiokommentaaris pidavat produtsendid rääkima selle sutsu kohta "the craziest guest star experience we ever had". ( Ok. ilmselgelt on otsustatud, mida ma kohe peale kirjutamist vaatama hakkan, polegi kunagi Simpsonite kommentaare kuulanud ) No vat ja karjääri väga väärikaks lõpuakordiks oli Lawrence Tierney-l bossi roll Q.T. Reservoir Dogsis. Joe Cabot oli tema karakter. Üks film oli siin boxis veel, kus ta peaosa mängis - BORN TO KILL (1947) , see oli selline saatusliku naise ja armastuse ja sõpruse ja armukadeduse ja mõrvade film. Väidetavalt David Lynchi Twin Peaksi Laura Palmer-i karakter on siit maha viksitud ja Stanley Kubricku v "Full metal jacket" - slogan, Born to kill on ka siit pärit. THE NARROW MARGIN 1952 - politseinik peab ekskortima tähtsat tunnistajat - mõrvatud maffiabossi naist, Chicago - Los Angelese reisirongis ja maffia muidugi üritab seda tunnistajat elimineerida. Politseinik on selline mõnusalt hard-boiled tüüp ja eriti vihane, sest kohe alguses lastakse tal paarimees maha ja oli huvitav vaatamine tõesti. Not bad. CROSSFIRE 1947 oli natuke pettumus, sest lootused olid tsipa kõrged, sest ühes peaosas Robert Mitchum - üks mu lemmikuid, aga tal ei olnud nii suur roll tegelt üldse ja liiga pehme oli film, poliitiline ka ja lõpp oli puhas vorst. Viimaseks jätsin võib vist öelda traditsiooniliselt, film noir boxide koha pealt, Fritz Langika - CLASH BY NIGHT 1952, arvata oli, et film noir on see meeleolu poolest ja nii oligi. Armukadedus oli võtmesõna ja peale vaatamist tuli jälle selline "nüüd on tükk tõelist filmiklassikat nähtud" tunne peale. Marylin Monroe oli ka siin filmis, eriti ilus, eks ta oli tippvormis ka, sest just selle filmi võtete ajal ilmus Marylini kuulus alastikalender ja reportereid olevat nagu mesilasi tiirelnud ümber võtteplatsi.