MY LIFE TO LIVE 1962

Jean - Luc Godardi filmide nädal oli kunagi Ekraanis. Väga äge üritus tolle aja kohta, isegi olin niipalju kui võimalik saalis. Siiamaani on meeles üks film ( nime ei mäleta, aga kahtlustan Pierrot le Fou-d) kus Belmondo mängis ja siis oli selline kaader, et peategelane onju sõidab lahtise autoga ja stseen käib a siis - hops on äkki hoopis teised riided seljas või oli see ülikonnavahetus ja kedagi ei huvitanud. "Ah, et nii saab ka kino teha" - täitsa ma olin vaimustunud ja andsin kohe mõttes 10 punkti. Jah, selliste kaadrite peale oli Godard meister - ega ma ainuke polnud kellel teatud stseenid kupli segi lõid. Näiteks Martinile vist jäi elu lõpuni meelde, kui Week-endis mingi kusti saia sõi. Mu arust Week-end oli selline jama a näed - Martinile meeldis see saiakoht meeletult. Martini - juhtum on hea rääkida, tõestamaks, et Godardi filmidest võivad sulle pildid ajju jääda elulõpuni. No ma ei hakka siin rääkima sellest must-valgest filmist, kui Belmondo lõpus pool tänavat jookseb ja surma saab, sigaret suus. See peaks klassika olema. Ja , et teatud seltskonnas mitte väga lollina ennast tunda ning tolle ammuse filminädala austuseks My Life To Live mul dvd-masinasse läks. Tjah, tegelt ongi vist noorena Godardi hea vaadata, vähemalt vanemat kraami tal, sest nüüd tegelt käis natuke närvidele see vabadus ja kaameraga mängimine aga no saame aru ja las ta olla. Ja üks koht - tantsunumber jukeboxi muusikaga oli cool. Väga cool.

Let's dance