PRINCE OF THE CITY 1981

Hehee - mõnusa tünga ma sain nüüd jälle, täitsa uskumatu kuidas nii joppas aga milles dünamo seisnes, sellest hiljem räägin. Alustame algusest , et tegelikult on 70ndate USA politseifilmide suhtes nälg majas. Kuidagi on nii, et onju itaalia ja jaapani omi nagu on ( ja tänu jumalale, et on) a USA olulisemad asjad sellest perioodist on miskipärast raskem kätte saada. No mõned eksemplarid siiski on olemas ja tänud siinkohal Kristjan-Valterile! You rock! Sidney Lumeti Serpicot ma olin hiljuti näinud ja meeldis väga - no seal oli Al Pacino ka, kes meeldivaks tegi. Ja sama teema oli ka Prince Of The Citys - korruptsioon politseis ja eriti narkorühmas. Aga seekord oli just peategelane see kes noh, täitsa tola oli mu arust. Vahepeal tundus asi paroodiana tänu sellele vennale. Ülejäänud asjad olid paigas, kõik õhkkond ja kuti oma jaoskonna politseisõbrad a niikui mees jälle esinema hakkas oli mu jaoks ikka päris nali. Vbla asi ka slles, et ma ei saanudki aru mispärast vend vabatahtlikult kitseks hakkas? Nagu ma nüüd tagantjärgi loen, siis Lumet oli seda küsind ka Bob Leuccilt - päriselus olemasolnud tüübilt, keda filmis Danni Ciello nime all näeb - ja kutt ise oli vastand, et ta ei suuda ka täpselt motiivi tänaseni selgitada. No tõesti, missa teed sihukesega? A kõik ülejäänud oli päris hea. Wiseguyd ja teised poliisid ja NY tänavajunkied, mõnus atmosfäär. Novat, a tüng seisnes selles, et tegalt ma siin võtan juba mitu kuud hoogu, et üks laenatud DVD ära vaadata, Downfall, a alati vaatan tagakaanepealt pikkust, et mingi 144 minti, oijah. Ja mõtlesin oma peaga, et ei jaksa ikka see õhtu kah ning nagunii need politseifilmid on sellised poolteist tundi sutsud. Oli oli poolteist h - 167 minti oli! Ja see pole veel kõik - viimase chapteri ajal hakkas kinni kiiluma vat siis oli küll tunne, et 1@?+$!! A vbla mu mängija kuumenes üle, sest pärast mängis ilusti.