CHARLOTTE SOMETIMES 2002

No niiväga ei olekski uskunud, et mulle mingi aasia lovestory meeldida võib, aga näed, täitsa niitsekas oli. Tegelikult niiväga 100% aasia Charlotte Sometimes polnud, filmitud L.A-s ja rohkem ameerika-aasia teema oli. Mis tähendas, et peategelased olid vajalikul määral amerikaniseerunud ja rääkisidki põhiliselt inglise keeles. A esmane huvi mul filmi vastu tuli kuskilt netist lugedes ühe inimese meenutusi sellest filmist - et ta oli näinud mingi kell neli hommikul seda, et nagu miskit erilst polnud a järgmine päev ärgates hakkas kummitama. Eri äge, mõtle, siuksed festivalid on, et saab minna ka kell neli hommikul seansile. Kusjuures filmi olemust arvestades ise niiväga ma ei julgeks sellisele kellajale sättida, kui oleks programmivend. Igatahes mina vaatasin üsna öösel, muidugi küünlavalgus pluss oli ka selline meeleolu, et film nagu sobis. Ja meeldis väga. Väike selline indiefilm - soundtrack oli ka väga õige ja super - sellised indiekitarrimeloodiad, õrnad ja kui vaja tuli ka vihasemat a la Sonic Youthi tüüpi riffe sisse ( 7 year bitches oli see sonicyouthilik bänd muuseas ), nagu üks õige indieflick olema peabki . Esimesel vaatamisel jäi pisut müstiline mulje, a kuna dvd-l oli ka 2 kommentaarirada, siis peale esimese kommentaari kuulamist ( rezhissöör/stsenarist ja 2 näitlejat ) natuke maagia kadus ära, ehkki ma kavatsen ära kuulata ka teise kindlasti.