COLORS 1988

Niiet Sean Penn kes mulle eriti pole meeldinud tegi State Of Graces päris mõnkli peformance. Egas midagi, andsin talle kohe veel ühe võimaluse Dennis Hopperi lavastatud filmis Colors. Dennis Hopperiga on omaette teema - esimest korda ma registreerisin ta ära tänu vist Alari Niinevälja repliigile ühes arvustuses - filmile Waterworld, umbes nii ütles Alari, et ainuke hea asi seal on viskit joov vana hollywoodi pätt Dennis Hopper. Jumal ma käisin seda Waterworldi vaatamas ka, ühel külmal talvel aegu tagasi kinos Athena - Kaja venna Inderkuga käisime - mingi pühapäev oli veel ja nii umbes 11 nene seanss - õhh. Pärast arvasin veel, et andis vanakooli pühapäevase telekalastefilmi mõõdu välja küll see Veemaailm. Maailma kalleim film omal ajal. A ka eravestulses Alariga on ta ikka kiitnud Dennist - eriti meeldis talle Texas Chainsaw Massacre 2 - kus Dennis tema sõnade järgi selgelt ekraanil on näha, et eriti kaine pole. Noja siis hiljem juba tuli True Romance ja stseen kui ta Christoper Walkenile räägib anekdooti sitsiilaste päritolu kohta. Ja ajakirja Uncut-ist lugesin ( muusika ja filmi oma, ma olen kuulnud Tõnis Kahu lemmikajakiri) pikka intervjuud temaga, kus ta siis rääkis endast ja sealt selgus, et kutil olid üsna suured probleemid narko ja alkoga ja et 80ndatel keegi teda ei tahtnud eriti filmidesse. Parim lugu mis ma olen seal ajakirjast lugenud kusjuures. Seda enam oli huvitav Hopperi tolleaja rezhissööritööd näha. Mu arust päris hea film kukkus välja. 2 tundi pikk, Los Angelese gängidest ja kahest võmmist kes seal East Side rajoonis peavad patrullima. Selline noore juntsu ja vana olija teema. Noor juntsu siis Sean Penni mängitud. Filmis oli tal hüüdnimi Pac-man. Gängid panivad.

Jesus Christ in L.A.