DEATH SENTENCE 1968

Nädalavahetuse spagettifesti lõpetas väärikalt Death Sentence. Thomas Milian mängis siin üht veidramat badässi oma vesterniteajaloos. Vaatasin kõik intervjuud ja asjad ka läbi ning seal oli sest rollist ja selle rolli lahendusest juttu kõvasti. Üks asi on kindlasti see, et rezhisööriks oli selline vanakooli härrasmees, kes muidu oopereid vist lavastas ja üldse intelligent oli. Positiivses mõttes. Et sööril tuli tuju lihtsalt vestern teha aga kuna ta eriti miskit ei teadnud zhanrist, siis välja kukkus päris omapärane lugu. Teema iseenesest on nagu ok, et peategelane Cash/Django maksab neljale endisele kambaliikmele oma venna tapmise eest kätte. Lihtne, eksole. A filmis on kuidagi mingi teine dimensioon kogu aeg. Tõsine, aga samas sellised huvitavad nüansid, näiteks Cash joob piima ainult. Saloonis ja ka kaardimängu ajal. Siis põhimõtteliselt saadakse Cash kätte ja viiakse kusagile kanjonilagendikule ning lastakse kuul jalga, et minema ei jookseks ja jäetakse sinna ööpäevaks järgi mõtlema elu üle. Noh, ma pole veel ennem näinud sellist teemat, mis edasi sai. Ja lõpp koos soundtrackiga oli päris sürreaalne juba , kui Milianiga madistati. Teist korda juba vaatasin, selgus. No esimene kord oli kunagi inglise keeles, nüüd sai originaalis ja üldse peab hakkama vist õppima, kuidas divx-ilt dvd-le dir commentaryt saab panna.