Käisin külas ja sihuke mõnus küla on, saab mõnusalt süüa teha ning pärast filmi vaadata.Seekord kokkasime kalapala, lihtsalt ja maitsvalt kukkus välja ning filmi suhtes jäi parasjagu aega - ses mõttes, elu on õpetanud, et mingi vägistada ja megahilja nagu pole mõtet üldse vaatama hakata. Seekord oli kavas Alzheeria režhissööri Tony Gatlifi film mis eeldatavasti suht kindlapeale minek, sest tema ühte eelmist filmi sai ühel sarnasel pärastlõunasel äraolemisel vaadatud... "Exils"i algul saigi meenutatud, et mis tolle eelmise filmi nimi õigupoolest oligi ja näed ei tulnudki meelde, nojah, siis oli blogimisega paus... "Gadjo Dilo" oli too eelmine - sihuke mustlaselu/mustlasmuusika teemaline. "Exils" oli mu arust sama äge, erinev teema kuid jällegi võib kiita suurepärast muusikat ning sai tutvuda teistsuguse kultuurikeskkonnaga, värskendav. Ja no muidugi filmi lõpp oli...nagu nad inglisekeeles ütlevad "mindblowing". DVD lisana oli peale traileri ka making of - seal oli sest lõpustseenifilmimisest kaadreid ja vahetut emotsiooni veel lisaks, näitlejad tegid suitsu ja arutasid omavahel, õhinas ja äraseletatud olemisega....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar